Valve Koer

    Kuna poeg seikleb kaugel Põhjalas, toidan-jalutan loomi. Lindudele ja oravatele linnumajakesse seemneid, kaladele mingeid haisvaid helbeid ja Arturiga muidugi jalutan ka. Täna mõtlesin, et teen tiba pikema ringi, polnudki ammu mööda keskpäevaselt tühje Nõmme tänavaid hulkunud. Mitu uut maja oli ehitatud vanade asemel ja ühel autoväraval nägin silti: "Hoovis lahti valve koer".
   Selge, sain aru - kodanik Koer on abiellunud, rajanud ühise pesakese ja lubanud abikaasa Valve aeda jalutama. Aga miks ometi peab sellest möödujatele teada andma?? Siis meenus veel Smilersi lauluke "Loomad on lahti" - ehk peaks munpolile helistama?
    Hoovis ei märganud ma ühtegi Valvet, koerast rääkimata.

    Pildil perek. Koer

Vegetaarlaste visiit

   

    Lapsed otsustasid pakkuda õhtusööki - muidugi omal moel. Tulid kohale suurte kottidega, koorisid välja erinevaid lehekesi-kõrrekesi-seemnekesi ja asusid pastat keetma. Jumal tänatud sellegi eest!:D Veini tõid ka, koguni kahte sorti. Lapsi oli suisa kolm ja pool, kui ka minunimelise väimehega arvestada, lisaks kasulapselaps:P Õhtusöök oli maitsev ja toitev, kõhu sai täitsa täis ja kui me omalt poolt jäätist pakkusime, oli natuke üllatav, et ka taimetoitlased vitsutasid kahe suupoolega ja siis nad selgitasidki vegani ja vegetaarlase vahet, ma polnud varem eriti pead murdnud, ühed taimetoitlased kõik!
     Pildil vegetaarlase eine veiniklaasiga.

Sarikohtujaga Koerus

   Haarasin sarikohtuja hotelli juurest autosse ja läbi jaheda Eestimaa kihutasime Kesk-Eesti pärli Koeru poole. Tunnistan ausalt, Koerus polnud käinud ja ega esimesel korralgi mingit muljet ei jäänud, sest nagu Elton John viidi Tallinnas otse lavale, nii ka mina - tagauksest sisse, raamatud kotist, lonks konjakit kohviga ning Konna ja Kaamose esikraamatu "Süda teeb kohati muret" esitlus võis lõbusalt alata. Soojenduseks näidati tütre filmi "Nukud ja tootemid", autorid jõudsid filmi lõpuks ise ka kohale ja vastasid arvukatele küsimustele. Ka sarikohtuja küsis, kuigi olime filmi esikal käinud ning ka raamat oli tal kenasti pähe õpitud.
   Kohtumine oli väga lõbus, Koeru jäi mitu kilogrammi küpsiseid ja kolm liitrit kohvi ning kodutee koos sarikohtujaga möödus kiiremini kui kunagi varem.
   Pildil Koeru Kultuurimaja. Nagu näha - huvi  kultuurisündmuse vastu oli tohutu!

Punane Fiatt

    Et noorem tütar rahulikult ja tasase autoga enne riiklikku sõidueksamit harjutada saaks ja muidugi ka sünnipäeva-puhuselt, sai talle rattad alla monteeritud. Narrimise eesmärgil üritasin võtmeid kätte andes joriseda, et miks keegi küll ei istu mu fiatti, aga see ei tekitanud üheksateistkümne-aastases mingeid emotsioone - ei teadnud ta laulu, ei esitajat! Noored, ma ütlen. Natuke on juba õue peal edasi-tagasi liigutanud, korra lubadega sõbranna juhtimisel poes käinud ja kui nüüd punase punni remondist kätte saab, aga me hakkame külgboksi harjutama!
   Pildil tütar kursaõega nõjatumas oma esimesele autole, taamal Tallinna Ülikool.

Tapale, Tapale!

 

   Kultuuriretk Tapale algas juba Balti vaksalis, kus publikumile jagati pirakad kõrvaklapid, millest kogu rongisõidu ajal tuli kuuldemäng. Rongisõitki iseenesest oli juba elamus, ma polnud nö. uute rongidega varem liigelnudki. Minu jaoks oli iste pisut kitsas ja kuna rong oli ülerahvastatud, siis laiutada ei saanud, kõrval istus pea sama turske kodanik.
     Järjekordne etendus EV100 ürituste raames oli Von Krahli ja Tartu Uue Teatri ühisprojekt "BB ilmub öösel". Lavastus oli hoogne, kohati tikkus kaduma vahe näitlejate ja publikumi vahel, mis oli väga lõbus. Esimene vaatuses solgutati rahvast ümber Tapa vana jaamahoone noore Kalmeti ja Niinemetsa dialoogi saatel, etendades massivõtet rongi saabumise puhul. Hoiatan kohe, et kes pole korralikult (soojalt) riides, sel on juba poole tunni möödudes üsna ebamugav. Kuigi vaheajal saab sooja suppi ja etenduse lõpus topsi viina (tasuta - nagu Niinemets rõhutas), ei vähenda see oluliselt õhukestes sukkades neidiste ja paljaspäiste noorsandid külmavärinaid, sest ka jaamahoone on külm. Samuti toimub ca 80% etendusest stand-up meetodil, kusjuures püsti on publikum, tõsi - viimases osas sai end pinkidele sättida.
     Etendus liigub sujuvalt neljakümnendate algusest  kümnendi lõpuni, hüpates aeg-ajalt ka Soome, Wuolijoki-Brechti teemale, mis kohati tikkus suisa dekadentlikuks kurva ja absurdse kommunistide küüsi langenud Eesti taustal. Aga noored tegid huvitava etenduse ja loomulikult sai vastavalt viimase aja trendidele näha ka vanni roniva sitke noormehe kannikaid ja kotte:P
    Minge vaatama, soojad riided ja külmarohi on vältimatud!

Pildil istume abikaasaga Tapa rongi restoranvagunis. Iste - nagu öeldud - oli üsna kitsas, aga muidu veetsime igati meeleoluka reisitunni!

Hygge

   Kas olete seda väljendit kuulnud? Mina ei olnud enne eilset, tädipoeg aga küll. Rääkis pikalt-laialt, kuidas tema elu on täitsa hygge ja mida enam kuulasin, seda enam mõistsin, et ka minul on täitsa hygge. Need lihtsad naudingud, teate küll.
Et hommikul ei pea kiirustama.
Pääsesin vabalt magistraalile keerama, ummikut polnud.
Maria juba ootas, laadisime tema kola peale ja viisin objektile.
Meeldiva üllatusena istus Veskis punases toolis vana sõber ja manustas kohvi kaneelisaiaga.
Istusime ligi tunni ja rääkisime hyggest, lastest-naistest ikka ka.
Aeg voolas laisalt meist mööda nagu  kena ettekandja-tüdruk, kes ajavooga kohaselt ei pööranud sammaldunud kändudele mingit tähelepanu, aga meil oli ikka hygge!:)

Pildil esitleb vana sõber (kaabuga) mulle oma uut virtuaal-naistuttavat - tundub olevat täitsa hygge.

Isadepäeva õhtusöök

    On meil juba söödud. Kutsusin pojad restorani "Salt", mis Tallinna restoranide nädala raames pakkus komplekteineid. Ma polnud selles asutuses kunagi käinud ja paraku polnud mulje kõige parem.
     Restoran oli sel õhtul ilmselgelt ülerahvastatud, lauad-toolid tihedalt koos ja lisalaud (õnneks mitte meie seltskonnale) paigutati otse ukse alla niimoodi, et lahkudes endale riideid selga heites tõmbasin  mantlisabaga einenautlejal üle pea. Kelner, kel palusin valida linnuliha juurde vältimatu veiniklaas ise, ei tutvustanud veini ega pakkunud maitsta - astus lihtsalt ligi ja kallas klaasi täis.
Tüdruk-ettekandja astus pearooga tuues laua äärde täis suuga ja kui meil oli küsimusi roogade kohta, siis ei suutnud ta vastata, sest esiteks - suu oli toitu täis ja teiseks - ta lihtsalt ei teadnud. Minu soovitud mullivee asemel toodi ampull kraanivett. Poole õhtusöögi pealt teatati kogu seltskonnale, et kohvi ei saa, kuna kohvimasin läks rikki ja soovijatele võivad nad teha "pätikohvi". Kui end lahkuma sättisime ja tuubil täis avastangelt enda riideid otsisime, ei küsinud keegi teenindajatest, et kuidas maitses, rääkimata "head õhtut" soovimisest. Aga nagu öeldud - eks rahvast oli ka palju ning teenindaja on kõigest inimene.
    Road iseenesest olid maitsvad, pildil kapsalehe all põldpüü filee.

Jänesed, hülged ja üleküpsenud Nukitsatöll - "Nurjatu saar"

 

  Nagu pealkirigi ütleb, oli tegu ühe nurjatu teosega, kuhu Kiviräha libretole lisandus lõbus liikumine-liigutamine ja head artistid eesotsas Lenna, Matvere ning Mäksiga. Positiivne üllatus oli Kristel Aaslaid, nii laululõõritamise kui näitlemisoskuse poolest. Teised osalised - Lepland, Albrecht ja Teeäär jäid pisut tagaplaanile. Pealkirjas nimet loomaaed oli ka tore, eriti reibas jännudepaar!
Päris ooperiks just ei tituleeriks, pigem laulumäng või muusikal, Rannapi loomingut pole üldse pädev hindama. Aga tore õhtu oli - seda enam, et Saaremaa oli veel veidike meeltes. 

Pildil Piret(Vigri) ja Tõll(Miša)

Geront

   

   Teatraalid olid kavalalt vaheaja ära jätnud, vastasel korral oleks ma sellelt perfomantsilt kindlasti poole pealt minema tõmmanud. NO99 sai loosi tahtel EV100 raames etendatavate algupärandite aastaiks 1910-1920  ja Ojasoo-Semper võtsid lavastada tüki nimega "Revolutsioon".
     Läksin teatrisse mingitegi eelarvamuste või  meelsusavaldusteta, aga järgneva kahe tunni jooksul oli teatrielamust ikka väga vähe. Kujundus oli lakooniliselt punane, kõrgel asuvale ekraanile kuvati teksti ja sisenevaid külastajaid võttis vastu puuhaamritega lauajuppe tümitav näitlejate kollektiiv.
Minutikest viis tümistati veel ja siis hakkasid punasesse riietatud näitlejad dervišite kombel pöörlema. Olen midagi taolist Istanbulis näinud, seal olid küll ilmselgelt sellega elatist teenivad tegelased, aga tuleb ka au anda meie noortele ja mitte enam nii noortele näitlejatele, kes pöörlesid muusika saatel kokku 18 minutit - võtsin aega. Tasapisi aeglustasid näitlejad pöörlemist (ootasin huviga, millal esimene maha prantsatab, aga ei jõudnud ära oodata) ja heitsid punased rõivad seljast, paljastades sinised töötunked. Kätte pandi korralikud töökindad ja mingil arusaamatul põhjusel värisedes ja väristades, hakati lava tagaseinale toetuvaid  kolme-neljameetriseid 50x100 saeprusse lavale mingisse konstruktsiooni sättima. Sätiti pool tundi, paar korda kukkus konstrui pikali, aga lõpuks moodustati mingi silla või arkaadi moodi asjandus, mis hõõrdejõu toimel üllataval kombel koos püsis. Töö käis vaikides ja väristades:) Mulle tuli seda vahtides meelde meie peaaegu-poisteklassi õpetajate päeva puhune etendus, kus me ehitasime poistekambast püramiidi, mille nimetasime "türamiidiks", sest etenduse tipphetkel ilmus püramiidi poole pealt kellegi käsi koos "Flo-Fii" veega täidetud  plastpudeliga, millest pritsiti esireas istuvaid õpetajaid. Türamiidi tegijail oli lõbus, publikum - eriti aga õpetajaskond - millegipärast ei naernud.
      Umbes sama oli ka "Revolutsiooniga". Olin tulnud teatrisse usus, et mingil kombel midagigi saab teada EV loomise aastakümnest, kasvõi läbi Ojasoo-Semperi prisma, aga ei midagi. Tõsi - paar korda tõstsid tegelased rusikas käe (meenus Black Power)) ja karjusid:"Revolutsioon!", aga sõnadelt tegudeni ei jõutud kuidagi.
    Lisaks Puumarketi toodetele oli mõeldud ka AS FEB reklaamimise peale - osavalt kasutati erinevaid plasttorusid kõmisevate helide ja valgusinstallatsioonide esilemanamiseks. Lõpetuseks uppusid kõik tegelased ekraanil lainetavasse vette ära. Kui see sümboliseeris EV peatset hukku maailmamere revolutisoonilistes lainetes, siis oli küll midagi väga valesti.
    Mõtlesin  oma rumala peaga ka  nende noorte näitlejate peale, kes inimloomuse sisse pugemise ja karakteri  tegemise asemel peavad ehitama puidust ja plastist pesumasinale trumlit, et NO99 juhtteatraalid saaksid gerontidele täiesti arusaamatuks jäävaid perfomantse korraldada  ning täitsa kahju hakkas - kui nad peaksid kunagi liikuma sõna-ja draamateatrisse, kas tuleb ikka midagi teatrikoolis õpitust veel välja?
   Aga ei maksa minu jutust ainult negatiivset leida, eks ma olen samasugune jäänuk eelmisest sajandist nagu  tuntud riigipööraja Vladimir Ilijtš, kes lisatud pildil huviga loeb parteilehest arvustust NO99 etendusele "Revolutsioon".