Konstruktiivne jutuajamine

   

Meile abikaasaga meeldib õhtustada kaua ja mõnuga, lonksates pikematel õhtutel ka klaasike veini, lühematel pitsike viina ja igast asju arutada, sealhulgas konstruktiivselt. Kui ma naerust puksudes olin prouale jutustanud järjekordse tõsieluloo torumees Gena  jõuluseiklustest, arvas kallis kaasa, et selmet kirjutada raamatut oma olnud ja olla võinud naisseiklustest, võiksin lugejat hullutada hoopis elusamate lugudega klienditeeninduse-rindelt! Nimelt - saanud hoogu Kaamosega kahasse kirjutatud kogumiku enneolematust menust, asusin õhinal arvutisse raiuma isiklikku personaaliat - kohtumisi ja kohtumata jäämisi oma rohkete naistuttavatega, tööpealkirjaga "Minu 101 naist".  Nüüd ei teagi - ehk on lugejal tõesti minu nilbete juhtumuste asemel huvitavam tutvuda remonditeenuse osutaja tänapäevaga:
-kuidas lasteaia tualettruumide remondi lõppakordina juhataja vetsupoti loputuskasti juhtida kuum vesi;
-kuidas vahetada omavahel vanni kuuma-ja külmaveesisend, mille klient avastas kahetsusväärselt alles esmakordselt dušši võttes;
-kuidas torumees Gena tellija esikus oleva kingarivi põhjal teab eksimatult, kes pereliikmetest on remondiküsimustes komandör;
-kuidas vahetada viiekordses korruselamus esimese korruse vannitoas vetsupüstiku juppi nõnda, et käed.....eeee....puhtaks jäävad;
-kuidas köögipõranda vahetusel avanes talade vahel peidik, milles salapärane roosteplekkidega vahapaberisse keeratud plekk-karp, millega perenaine müdinal minema jooksis;
-kuidas Gena lõpetas eelmise päeva töö sellega, et peitis valamust lahkuva torujupi kenasti vahtplasti alla, et teised tema toru peal ei sõtkuks, aga teised tulid hommikul esimesena  ja valasid kogu põranda üle, sealhulgas armeeritud betooniga, mistõttu valamust lahkuv torujupp ei leidnud oma hingesugulast enne, kui põrandast oli diagonaalis läbi raiutud korraliku kaldega kraav;

   No ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd ei teagi, kas uue teose ootel peaksid värisema minu  rohked naistuttavad eelmisest elust või veel rohkemad remondihuvilised-tellijad?

Pildil meie viimane, just jõulude eel valminud tualettruum.

Minu maja

 

  Eile visiteerisin  pühade-puhuselt vanemat poega. Muidugi olid kaasas kingikotikesed kolmele lapselapsele. Sokutasin need kenasti kuuse alla, kus lisaks minu pakkidele oli vaid üksik piparkoogimaja.
    "See on sinu maja," hõiskas noorem pojapoeg ja potsatas majakese lauale. Ohhoo, mõtlesin mina, ikkagi mõtlesid vanaisa peale! Peale vürtsikat risottot, paari klaasi veini ja jäätisega keeksi minema hakates haarasin laualt kaasa ka piparkoogimajakese.
     "Kuhu sa selle viid?" uuris minia nõudlikul toonil. Peale asjaolude täpsustamist selgus, et pojapoeg oli silmas pidanud piparkoogimajakese visuaalset sarnasust kunagi minu, nüüdseks poegade Nõmme majaga ja minul polnud mingit legaalset alust piparkoogimajakese äraviimiseks, saati veel manustamiseks:D

    Pildil Nõmme majake, mina paremal.
   

Kolmkümmend aastat hiljem

 

Kolmkümmend aastat tagasi detsembris kutsus peadirektor mu enda kabinetti ja uuris, kas raatsin ehitusosakonna ruumidest ühe "taksistidele" rendile anda ja sama hooga teatas, et on ka ise mõelnud nädalavahetusel taksot sõita, pidi jube tulus olema. Nii lõigi ta mulle pähe eraettevõtluse naela ja sest saadik püsivad igast mütsid  mu peas nagu kinnilöödult! Detsembri keskel sain ma Tallinnas taksoteenuste osutamiseks "Esra" firma all taksoloa nr.4 ja juba esimesel õhtul kogusin nelja tunniga poole tollasest inseneri kuupalgast. Sõitsin oma kollase "Žiguliga", autos oli digitaalne taksomeeter, teisaldatav valgustatud plafoon ja pisut hiljem ka kahepoolne side "kiisuga". Sõitsin pool aastat, teenisin kartulikotitäie rublasid, vahetasin auto uuema vastu ja järgmisel aastal moodustasime peale pikka paberitega pusimist juba ehitusettevõtlusega tegeleva aktsiaseltsi, aga sellest mõni teine kord.
    Täna käisin meie firmatruude töömeestega Pässa "Beibibäkis" tähistamas minu 30-aastast ettevõtjakarjääri ja muidugi ka töist aastat lõpetamas.

   Pildil maalrite birgaadi tublid neiud torumees Gena kallal. Ei oska inimesed normaalselt pidutseda, ei oska!

Põrandavein ja koduleib

   

    Iidsel nõukajal aeti pea igas kodus suurtes klaaspudelites reipalt mulksuvat koduveini ja nurgapealne pood pakkus põrandaleiba ning vadakusaia.
    Täna sai mõiste "koduvein"  uue tähenduse, kui tolmuimeja kohtus veiniriiuliga ja nõrgim pudel plaksatas põhja alt.
     Nüüd ei teagi, kas parkett maitseb tummiselt või tammiselt.

Detsembriöö unenägu

 

  Täna öösel abiellusin ma Elina Borniga. Probleemseks kujunes ühise perenime kooskõlastamine - Elina ei soostunud oma perenimest loobuma, ikkagi artist! Samas polnud mina nõus liitnimega Born-Konn, kujutasin elavalt ette, kuidas sõbrad hakkavad mind pornokonnaks kutsuma.
    Jäigi naine võtmata ja hea ongi, sest ega abikaasa seda vist heaks kiitnud oleks!

    Pildil suvaline pornokonn.

Esikas ja erakonna pidu

   

   

Draamateatrisse sisenedes astus ligi krapsakas tütarlaps, check-list käes ja uuris säravalt naeratades, et kas me tulime erakonna peole.
     "Jumal tänatud, kindlasti mitte," vastasin ja naeratus kadus tütarlapse näolt kiiremini kui armastus kolme apelsini vastu.
      Oligi miskipärast nii, et reformikad olid kogunud kamba ustavaid kultuuriga tutvuma, aga enne seda ja ka vaheajal pakuti neile parteri jalutussaalis furšett-õhtusööki. Kogu see sagimine meenutas mutionu pidu:D
      Aga etendus....oli taas nagu oli - soomlaslikult tuimavõitu ärilis-poliitiline pamflett, mis pealegi tänaseks päevaks oma äreva teravuse kaotanud. Ei päästnud Uukkivi ega Teplenkov ja lausa kahju oli vaadata mureliku näoga etlevat Mihkelsoni. Enamik meespublikust vahtis niikuinii Novosjolova slaavilikke kepsusid ja ilma puhvetis manustatud veiniklaasita oleks lavastus talumatult igav olnud.
Esietendus Juha Jokela "Sumu".
     Pildil Novosjolova  kepsud (tupsudega).