Ma pole Eesti kirdenurgas ammu käinud - viimati keska lõpuklassis ja sellest on ka meeles vaid kuskil ühikatoas peedika manustamine ning tüdrukute toa ukse taga kräunumine.
Nüüd ikka jalutasime Narvas piki uhket promenaadi ja vaatasime üle jõe Venemaale otsa.
Putini näoga lõvi sai hetkeks au kanda minu valget soni!
Inimesed olid sõbralikud, noored rääkisid üsna kena eesti keelt ja Maxima poe ukse taga juurikaid müüv mammi purssis ka mõõdukalt riigikeelt, ainult Maxima kasspidaja oli vene-jäik:D Nagu Tallinnaski.
Narva-Jõesuu Nooruse spaa üllatas hommikusöögiga - pidevalt olid otsas söögiriistad, leiba ei olnud üldse ja kohvianum oli tühi, mis tingis kümneinimeselise sabalohe kohvimasina juurde. Samas tuba oli tibens-tobens, eriti kena oli öösel peale etenduselt naasmist paar tassikest teed juua.
Aga põhjus, mis meid Narva viis - "Kremli ööbikud" - väärib omaette postitust.
tõsiselt, ei mingit idat. Isegi aastaid tagasi ei teadnud valitsus, et Kunda on ikka lääs, mitte ida.
ReplyDeleteMinu hirm oli 70-80 ndate Kohtla Järve. Igast kõrge maja korrusaknast vahtis vähemalt kaks tiblat
Päälinna untsantsakate jaoks ongi Kunda kauge ja metsik ida:D
ReplyDeleteAga Kohtla-Järvele suunati mu abikaasa peale instituudi lõpetamist - tema oligi see koos sõbrannaga, kes pea linna piiril asuvast punastest tellistest tornmaja aknast sind vahtis:P