Esimene sada - kolmekümne teine

Kolmekümne teine  –  esimene kumm.

Septembri lõpus vormistasin end lõpuks tööle. Venemaal viibitud aeg rõhus endiselt nii öösiti unenägudes kui ka päeval tavaolukorras. Võisin seljaga tunda, kui kellegi pilk minu peale pidama jäi ja juhusliku puudutuse peale reageerisid vajalikud lihased ning hetkega oli adrenaliin laes. Käisin paar korda ka tuttava-tuttava soovitatud psühhiaatri juures (sest peenema nimega ajukõhvitsejaid meil veel polnud), aga too ütles mu mured ära kuulanult, et igasugusest rahustist või ka Liidus äsja turule tulnud antidepressandist nimega amitriptüliin parem oleks kord kuus nina täis tõmmata. See juhend on mind läbi elu aidanud rasketest aegadest üle saada, tõsi, viimased kümmekond aastat piisab ühest, äärmisel juhul paarist pitsist kangemast.

Töökoha valik käis toona suunamise vormis – kui riik oli heldelt tasuta hariduse andnud, pidi kõrgharidusega insener omakorda riigi määratud ametikohal kolm aastat püsima, siis võis töökohta vahetada. Hea oli see, et sai kindlasti tööd ja veel parem, et kogu õpperühma lõpetanud kahekümnest inimesest sain nimelt mina esimesena kahekümne töökoha seast meelepärase valida – punaste kaantega diplomi edu, pluss viis aastat rühmavanemana andis rühmakaaslaste seas esikoha. Valiku kriteeriumiks oli esmalt pealinn ja teiseks pakutav palk. Kuigi hotellimajandus polnud just kõrgelt-tasustatud töösfäär ja Ehitustrust ning KEK-id-MEK-id pakkusid oluliselt rohkem rahalist hüvitust, oli uue ja läänepärase hotelli glamuur see, mis kutsus valima just sellist töökohta. Väike tõrge tekkis küll sellest, et olin peale instituudi lõpetamist kaks aastat kodumaad teenimas käinud ja päris suunamises märgitud töökohta enam polnud, tuli leppida kraad madalama ametiga kuigi palganumber jäi samaks. Kuna hotell teenindas ka lääne turiste, pidin eelnevalt täitma pika ankeedi, salgasin taas maha oma militaarteenistuse eripära ning ka välismaa sugulased. Ega ma toona teadnudki täpselt, mis või kes, alles kümmekond aastat hiljem sain teada, et kõik mu vanaonud, kokku 5 hinge, olid neljakümne neljandal üle mere aerutanud-purjetanud ja Rootsis end kenasti sisse seadnud. Seks ajaks, kui oleks olnud võimalus neid külastada, olid nad kõik juba paraku manalateel. Samas ei pääsenud üks mu rühmakaaslane, kes sai suunamist valida kolmandana, selle ankeedi mingite krihvide tõttu vastavate organite luba välismaalaste vahetus läheduses viibimiseks. Igatahes minu ankeet läks märkusteta läbi.

Alustasin karjääriredeli madalaimalt astmelt – ehitusosakonna meistri positsioonilt. Juhataja oli tehnikumiharidusega keskealine onku, osakonnas hoidis liidrirolli samuti tehnikumipoiss Ivo, ametilt vanemmeister, kaks tüdrukut olid minust paar aastat varem TPI lõpetanud ja üks teadmata vanuses tädi oli tööliste ajatabeli pidaja. Tööliseid oli kaheksa hotelli kohta ligi kolmkümmend, neid mind esimese hooga kamandama pandigi. Esimesel päeval saadeti mind suure korrusmaja sarnasesse hotelli töölistele midagi viima ja hoolimata mu kõrgest enesehinnangust ning enda arvates suurest elukogemusest, tundsin end pensionieelikutest maalrivanameestega võrreldes ikka täieliku tolana. Vürtsi lisas hotelli majandusjuhataja, kes mulle koridoris järgi karjus:

„Poiss, kuule poiss!”

Meie osakonna kontor asus uue kõrghotelli kõhus, kiiresti tekkis rumal harjumus kodus mitte hommikust süüa, vaid käia tähtsal moel nii hommikust kui lõunat söömas modernses kohvikus või baaris. Majas oli lisaks tavalisele restoranile ja kohvikule ka grillbaar vaatega merele ning vanalinnale ja kolm baari. Eriti soositud koht oli väike, vanalinna vaatega baarike, mille barwoman Sofiaga tekkis mul soe ema-poja suhe – vajadusel sain alati paluda nurgatagusele lauakesele silti „Reserveeritud” ja siis õhtuti seal erinevate tütarlastega amüseerida. Kõik pealinna suunatud kursaõed käisid sealt läbi. Tõsi, need amüseerimised kuhugi ei viinud, olin isegi üllatunud enda ükskõiksusest kaunite näkkide vastu, aga ilmselt olin lihtsalt möödunud kahest aastast ning mõttetust abielust ja eriti Merje reetlikkusest nii tülpinud, et vastassugupoolega paarivormis askeldamine minu prioriteetide tippu ei tõusnud, piisas ühekordsetest sapsakatest, neid oli elul küllaga pakkuda.

Püüdsin ametialaselt edeneda, panin paika taktikalise ja strateegilise eesmärgi (nagu eriroodus õpetati) – esiteks – paari aastaga saada osakonnajuhatajaks ja edasi peainseneriks. Tehniliste osakondade koosolekutel osaledes panin kõrva taha ka elektri-ja torutööde muresid ning rõõme, sellest oli edasises tööelus palju kasu. Taktikaline eesmärk tuli juba mõne kuuga kätte üsna valutult – kui senine osakonnajuhataja oli töölt teadmata põhjustel puudunud juba nädala, saadeti mind kui osakonna uusimat ja noorimat koos kaadriinspektoriga mehe koduuksele kolkima. See odöör ja uksele ilmunud räpastes aluspükstes umbkott ei meenutanud küll millegi poolest keskastme ülemust. Samal päeval vormistati kaks käskkirja – üks endise osakonnajuhataja vallandamiseks usalduse kaotamise tõttu ja teine noore inseneri määramiseks osakonnajuhataja kohusetäitjaks. Käisin vestlusel peadirektori kabinetis, mind toetasid nii kaadriosakonna juhataja kui peainsener, otsustavaks - nii naljakas kui see pole, sai mu kaheaastane ohvitserielu.

„Juhikogemus sul ju on!” kõlas peadirektori resümee.

Osakonna „vanadele” oli minu määramine muidugi ebameeldivaks üllatuseks ja esimene poolaasta ülemusena kerge polnud – ignoreeriti mu korraldusi, tehti vihuti vastupidi öeldule, käidi peainsenerile kaebamas. Kui varem oli osakonnajuhatajal eraldi kabinet, siis nüüd kolisin end osakonna suure ruumi, enda massiivse laua ja dokumentide kapi eraldasin kerge vaheseinaga. Isiklikke kõnesid töötelefonilt ei pidanud, kompromiteerivaid külalisi ei kutsunud enda hiilgust vaatama, püüdsin olla karm kuid õiglane juht. Tasapisi kolleegid leppisid, osakonna maine tõusis tehniliste talituste seas üheks parimaks, kvartali kokkuvõtetes olime enamasti esimene-teine. Eks bürokraatiakäike tundes sai sellele natuke kaasa ka aidata. Aasta lõpuks rippus minu foto asutuse autahvlil ja partorg käis nuiamas, et kas ma ikka olen mõelnud kodumaa au ja mõistuse kandjaga liituda.

Osakonnajuhataja staatus tõstis mu firma juhatuse liikmete sekka. Juhatusel oli kombeks kord kvartalis aeg maha võtta ja mõnes sõbraliku ettevõtte saun-suvilas rihm lõdvaks lasta. Seltskonda kuulus peadirektor ja tema kolm asetäitjat, peainsener koos kahe asetäitja ning kuus tehniliste osakondade juhatajat, plaani-, töötasu-, kaadri-ning teenindusosakonna juhataja, kokku sihuke paarikümneinimeseline kamp. Et enamasti meestest koosneval seltskonnal ikka silmarõõmu oleks, võeti seltskonda ka töötasu-ja plaaniosakonna tüdrukuid, kes siis laua valmis sättisid ja pärast lihtsalt ilusad olid.

Esimese tööaasta naistepäevapidu toimus KGB salasaunas (sauna omanikust kuulsin ma muidugi alles aastaid hiljem), kaks korrust maa all. Algatuseks pidas peadirektor mingi kõnekese, naistele jagati lilli ja siis kukuti jooma. Keegi käis ikka saunas ka, sättisin end ka tasakesi leili võtma, aga kui eesruumi kukkus töötasu osakonna juhina töötav nii neljakümnene tädi, kel selle kukkumise käigus saunalina ümbert pudenes, siis kadus mul vähimgi himu end selliste lihakehade vahele lavale pressida. Äkki ilmus mu kõrvale peadirektor, argitegevustes muhe vend, töösuhtluses karm ja konkreetne juht ning viipas tahapoole, ruumi pimedasse nurka:

„Ole täitsa poiss, vaata, mis Mannil viga on, tihub seal nutta ja naistele ei räägi – ehk noorele mehele ütleb, mis tal mureks!”

Siis koukis ta taskust enda ameti-”Volga” võtmed ja lisas:

„Sa pole palju võtnud – kui vaja, vii tüdruk koju ka, ta elab kohe Lasnamäe alguses”.

Ma ei hakanud Manniga pikka juttu ajamagi, sikutasin seosetult mõmiseva tüdruku püsti, toppisin talle kuidagi riided selga, kusjuures järgmisel päeval selgus, et täitsa teise inimese riided ja põhimõtteliselt lohistasin ta treppidest üles, ülemuse autosse. Lasin mootoril soojeneda ja esiklaasi puhtamaks puhuda, märtsiöö oli külm nagu kesktalvel. Mann pikutas tagaistmel ja jauras midagi arusaamatut. Olin enne ka paar korda „Volgaga” sõitnud, see oli oma aja kohta ikka vinge auto, liikus sujuvalt nagu suur laev ja pikkus- laius oli ka hoopis midagi muud kui minu „Mossel”.

Sõit Toompealt alla, üle Tõnismäe ja sealt vasakule Kingissepa tänavale. Pisut tuiskas, teed olid libedad ja tagaveolise autoga pidi olema topelt ettevaatlik. Tühjal südaöisel tänaval kerkis äkitselt läbi tuisuhämu sõidutee veerel seisev inimkuju, kes viibutas nõudlikult triibulist saua.

„Oli seda nüüd vaja, võõras auto, purjus tüdruk,” lasin auru välja.

Kerisin kiirelt akna alla ja ahmisin enne peatumist karget õhku. Ega ma nüüd täis küll polnud, pigem tsipa „võtnud”.

Naljakal kombel ei tulnud miilits tavapäraselt mitte minupoolse ukse juurde, vaid avas kaasreisija ukse ja uuris puhtas eesti keeles:

„Õhtust, ole hea mees, viska mind Lupja, hilinen tööle!”

„Muidugi, tulge peale!” hüppas mu süda sees rõõmust.

„Näete, pean ülemuse tütre koju viima, liialdas naistepäevaga,” ühmasin tagaistme poole viidates.

Miilits, leitnantipagunitega punapõsk, heitis korraks huvitu pilgu üle õla ja noogutas mõistvalt.

Sõitsin rahulikult ja korralikult, üllatusreisija püsis ülejäänud teeosa vakka ja Lubja miilitsamaja ees lahkusime rahumeelselt. Nüüd alles pääses mul ihus pulbitsenud adrenaliin valla ja Manni maja ette jõudnult  tirisin ta tuppa ning eeldades, et ega ülemus mind veel väga igatse, lükkasin tüdruku eestoa diivanile ning läksin kööki külmkapi kallale, et leida mingitki maandajat. Külmik oli praktiliselt tühi, keerasin siis köögikraani, lasin pisut joosta ja jõin vastiku maitsega kraanivett.

„Kus sa oled, tule siia,” kuulsin toas Manni jauravat. „Tahan voodisse, oled sa mees või ei ole?”

No tegelikult siin ja praegu ei tahtnud ma üldse mees olla, aga teades, et narrid naist ühe korra, narrib kogu naissugu sind üheksa korda, sikutasin tüdrukul püksid jalast ja pluusikese seljast. Seda oli muidugi ka pluusiga näha, et pikal naisehakatisel olid suured rinnad, aga pluusi lahtinööpides ja paratamatult rindade soojust tundes, hakkas ilusalt raske rind veel paremini silma. Tundsin erutust kasvavat, no miks ka mitte, mõtlesin. Poolpaljas neiu kaenlas, pooleldi jalas viigikad segamas, tuikusime tillukese magamistoa poole. Olin ka ise keskmisest pikem poiss, aga kunagi korvpallis ka ENSV noortekoondisesse kuulunud Mann oli minuga pea ühepikkune, eriti erutasid mind ta pikad jalad.

„Polegi nii suure tüdrukuga olnud,” mõtlesin ta tihket ihu muljudes ja meenutades, et maja ees ootab peadirektori „Volga” peatset tagasiviimist, keerasin end ühe rahmakaga Mannile peale.

„Oota, mees, oota – ikka kumm peale!” röögatas rudjutav nõudlikult.

„Mis kumm,” mõtlesin.

„Kus kumm?” ütlesin.

„Minuga seksib ainult oma mees ilma kummita!” teatas tüdruk ja koukis öökapi sahtlist krabiseva paki. Paki peal oli turbanis pea ja kiri „Sultan”.

Seepeale tuli mulle meelde, et olin kuulnud küll mingeid jutte, et Mannil on peikaks miski „Viru” ärikas. Aga iha oli juba laes, tirisin esmakordselt elus endale kummi kaitseks ja Manni sportlikul kehal kiikudes ei läinud kopulatsiooniga üldse kaua aega. Vaevalt sain end neiu kõrvale pöörata, kui too juba nohisema hakkas. Keerasin ta igaks juhuks külili, et raskest joobest tingitud võimaliku öökimise korral inimene ei lämbuks, ajasin püksid jalga, poetasin kummi prügikasti ja pakendi võtsin kaasa, et hiljem ikka korralikult uurida – välismaised asjad olid tol ajal ju nii huvitavad!

Järgmisel päeval oli mul kaks ärevat kohtumist – peadirektor kutsus mu enda juurde ja uuris, kas Manniga sai kõik korda. Selgus, et tüdruku isa oli partei linnakomitee liige ja lisaks muidu kõrgele positsioonile kureeris ka linna hotellimajandust.

„Mis kuradi pärast ma sellest alles nüüd kuulen?” mõtlesin kurjalt, aga kinnitasin, et kõik oli tip-top ja viisakas. Ülemus pilgutas miskipärast silma ja lubas mul minna.

Pärastlõunaks jõudis tööle ka Mann, võttis mulle sisetelefoniga kõne ja kutsus Sofia juurde kohvile.

„Kas me tegime ka midagi eile?” uuris ta musti prille kergitades ja punaste silmadega mulle nõudlikult otsa vaadates.

„Viisin su koju, olid täitsa täis, võtsin riidest lahti, panin voodisse,” andsin lühikokkuvõtte.

„Ah võtsid riidest lahti,” ahvis tüdruk mind kurjalt ja rüüpas lonksu musta kohvi. „Aga miks sahtlist üks „Sultan” kadunud on?”

„No sa ise tahtsid!” hakkasin end kokutades õigustama.

„Tead mis, mul on mees jube armukade ja tal on oma vartsude kamp

ka, kui minuga nüüd mingi jama on, siis mina midagi varjama ei hakka,” teatas Mann, rüüpas kohvitassi tilgatuks ja kõikus oma pikkadel jalgadel minema.

Enda teada olin ma täiesti terve noormees, pretensioone polnud seni keegi esitanud, pealegi kasutasime ju kummi, sealhulgas Soomemaist ja ega ma seetõttu väga muretsenud. Edaspidi saimegi Manniga hästi läbi, käisime koos trennis, tantsisime ja musitasime linnavalitsuse allasutuste suvepäevadel, aga mingit amüsanti rohkem meie vahel polnud.

Hiljem sain umbes samasugustel asjaoludel tuttavaks tema õega, aga see on juba teise numbriga lugu.

Pildil ootab peadirektori "Volga" hotelli tagahoovis ülemuse tööpäeva lõppu.