Pulss

   

    Kaunil-kuumal kevadpäeval (varjus +22) võtsin koristada pool katust, siuksed ruutmeetrised tükid sarikat, roovi ja katuselaastu. Ei jõudnud finišisse, pulss läks üles. Pulsikell on kuradist, ma ütlen!
Pärastlõuna lorutasime naasama kuuri terrassil, õhtul tegin muidugi kerge koksi ja sauna.
    Aga ülejäänud katuserisu koristamiseks teeme talgud. Uus katus saab muidugi eriti ilus!

Apple pie

 

 Reede õhtu puhul käisime abikaasa ja pojaga Viimsi Babybackis söömas. Tähelepanu - sõime täitsa oma raha eest! Tore lõppakord rohkele õhtusöögile koos pudeli punaveiniga oli see, kui tellitud õunakoogi asemel saabus kena ja maitsev rummikokteil:)
    Mis nad siis panevad kokteilile ja pirukale ühe-sama nime! Õunakoogi pressisime ka ikka välja:)

Minu ilusad munad

Üks pilt ütleb rohkem, kui kolm kaunist sõna:)

Palgasõdur IV

 

  Kalle Klandorfi neljas raamat kirjeldab Eesti seitsmekümnendaid ja üheksakümnendate algust üsna täpselt, küll spetsiifilise mätta otsast, aga seetõttu too raamat mulle silma jäigi. Olen minagi oma töö tõttu Hotellikoondises istunud pagunitega ja paguniteta meestega laua eri otstes, ajanud mööda tuletõrjetreppe taga kergete elukommetega näitsikuid ja valuutaspekulante, imestanud "tuletõrjujate" (kagebešinikute kattevari interhotellides) kõikelubatavuse üle ja nautinud noore mehena vaba pääsu (mis tol ajal polnud üldse mitte tavapärane) hotellide baaridesse-varieteedesse-kohvikutesse. Õnneks keegi mind mingitesse organitesse värbama ei tikkunud, küll aga tuli töölesaamiseks täita ports pabereid ja seetõttu ehk  minugi  kohta midagi eriarhiivides ka on.
   Klandorfi jutustamisoskus on hea, samas tunneb ära, et nii mõnigi tegelane on lehekülgedele jõudnud otse elust. No kes siis omal ajal ei teadnud toda "Inturisti" tegelast, rääkimata "Viru" eriteenistuse vanast ja uuest juhist.
   Lõpp tikkus pisut rabedaks, traagelvaierid tulid esile, aga tervikuna nauditav lugemine inimestele, kes toda aega mäletavad ja eriti veel neile, kes mingil kombel hotellindusega või eriteenistusega seotud olid.
    Kirjastaja OÜ Cellarius, pilt Õhtulehe digiraamatu kodukalt.

Juhend intiimeluks

     Sõitsime sõbra ja kursavennaga mööda ykköstied ja arutlesime elu üle.
    "Nagu hõimuvelled aitasid meid Vabadussõjas, tulid suuskadel üle lahe naabrikaruga võitlema, nii ka meie - vups "Megastari" pardale ja ehitustöödele appi", arvas sõber.
    Siis koukis ta taskust pisikese šokolaadi ja muigas seda mulle ulatades:
"Juhend intiimeluks!"
     Jah, mida muud võiks ühele valgele, vanemas keskeas mehel ikka kinkida, kui tarvilised sõnad naisega toimetulekuks, saati veel magusa sisuga.
    Juhin tähelepanu, et postitus pole valminud koostöös mitte kellegagi ja šokolaad oli algselt omandatud ostu-müügitehingu läbi!
    Pildistatud "Veskis" juba enne hommikupudru manustamist kahtlase "Huawei" telefoniga.

Kaks ilusat inimest

   Pidin peaaegu kirjutama "ilusat naist", aga lõppes see nagu ikka - poliitkorrektselt . Üle mitme-setme etenduse oli seekordne teatriõhtu elamusi pakkuv - ja mitte ainult ilusate naiste osas. Tõsi, juba kohvikust lahkudes juhtisin ma abikaasa tähelepanu meie ees kõndivate ema ja tütre kaunitele kehavormidele. Ilusaid naisi on alati kena vaadata, isegi ilma unistamata!:)
    "Kolm versiooni elust" ongi otse elust. Kes meist poleks peale pingsat olukorda arutanud, et kuidas oleks võinud midagi teistmoodi teha! Kui esimene variant kulus pisut nagu sisseelamiseks, siis kaks järgmist jälgisin sündmuste kulgu ikka väga tihedalt. Muidugi võiks pikalt-laialt heietada elulis-filosoofilise tagapõhja üle, aga tegelikult sain vähemalt mina mõnusa reedeõhtuse meelelahutuse ja kuna Ines (Harriet Toompere) meenutas -eriti švipsis olekus - minu kallist naist, siis oli äratundmisrõõmuga segunev teatrinauding seda vägevam!
     Mehed langesid naiste kõrval ehk pisut teenimatult teisejärgulisteks tegelasteks ja kohati oli tunda rabedust - ikkagi alles teine etendus - näiteks puhkes Elina Reinold spontaanselt naerma, kui ta esimese vaatuse lõpus taganedes poroloonklotsi otsa komistas ja käkaskaela kukkus, aga see lisas vaid vürtsi. Eraldi tuleb kiita veel lihtsat ja funktsionaalset lavakujundust.
    Tugev soovitus!

    Siim Vaheri pildil näeb stseeni, mis meil mõnelgi läbi elatud - Ines ei taha mitte peolt koju minna!
Pilt VAT-i kodukalt.

Trall(aga) Ülos

 

    Ma polnud kuulnudki veganrestost "Ülo", aga guugeldades sai selgeks, et saab ka paari liharooga, sestap oli isa rõõmsalt hakkamas, kui vanim laps tegi ettepaneku talle seal sünnipäeva-õhtusöök korraldada:)
      Saate aru - isegi veganõlu on olemas! Pisut vaidlesid taimetoitlased omavahel selle üle, kas tohib võtta mõningase meeglasuuriga kooki. Ei tohtinud! Aga klaasike veini oli kindlasti lubatud ja isa manustas ka pitsi "Beluga" viina:)
     Harrast vegan-olekut tumestas pisut noorhärra Tralla, kes kõrvallauas kõvahäälselt ja veendumusest tiine häälega seletas ingliskeelsele seltskonnale kui halb olukord meie riigis juba praegu on, rääkimata järgmistest aastatest. Volüümi-või off nupp oleks täitsa asjaks olnud.
     Restoran oli rahvast pungil, ettekandjad krapsakalt püüdlikud ja oskasid vastata ka neile veganite küsimustele, mida mina poleks isegi küsida osanud. Soovitan!
    Pildil vanim piduline vee, viina ja lihatükiga.

Propa 40

 

  Kerged alkohoolsed joogid, espresso ja Propa  - kes neid suudaks lahutada! Propa 40 ja Volk umbes 65 - no ma olen ikka päris noor mees veel:D
     Rock Cafe oli pungil täis pensionieelikuid, hüppasid ja kargasid ning möirgasid  laulda. Sõber Joel oli lisaks naisele kaasa võtnud ka öösel juutuubist omandatud lauluoskuse, mina piirdusin abikaasaga ja tümpsutasin naasama jalga. Käis keegi veel?
     Igatahes sündmusena vägev ning lõppes ka eakohaselt juba enne keskööd!:)

Fotosessioon

   

Paar nädalat tagasi hakkas hammas valutama. Kui ka juba öösel pidin valutabletti võtma, siis hommikul üritasin end kohe arstile möllida. Arst, nagu me kõik, töötab pool aega Soomes ja sestap sain aja alles tänaseks.
     Tohter koputas ja urgitses hamba kallal ja leidis siis, et parem ikka pilt teha. Kui fotosessioonilt kabinetti tagasi jõudsin, nägin ka ise oma amatöörarsti terava pilguga, et ei mingit juurealust põletikku. Arst koputas ja urgitses veel natuke, lihvis mingit nurgakest ja lubas mul lahkuda.
     Fotosessioon maksis 28 eurot, kestis 12 minutit ja ma ei saanud mälestuseks piltigi!

     Pildil kellegi teise portree.

Nii mind tehti

Poeg printis isale sünnipäevakonna:) Seljas on auk lillepotikesele.