Pidin peaaegu kirjutama "ilusat naist", aga lõppes see nagu ikka - poliitkorrektselt . Üle mitme-setme etenduse oli seekordne teatriõhtu elamusi pakkuv - ja mitte ainult ilusate naiste osas. Tõsi, juba kohvikust lahkudes juhtisin ma abikaasa tähelepanu meie ees kõndivate ema ja tütre kaunitele kehavormidele. Ilusaid naisi on alati kena vaadata, isegi ilma unistamata!:)
"Kolm versiooni elust" ongi otse elust. Kes meist poleks peale pingsat olukorda arutanud, et kuidas oleks võinud midagi teistmoodi teha! Kui esimene variant kulus pisut nagu sisseelamiseks, siis kaks järgmist jälgisin sündmuste kulgu ikka väga tihedalt. Muidugi võiks pikalt-laialt heietada elulis-filosoofilise tagapõhja üle, aga tegelikult sain vähemalt mina mõnusa reedeõhtuse meelelahutuse ja kuna Ines (Harriet Toompere) meenutas -eriti švipsis olekus - minu kallist naist, siis oli äratundmisrõõmuga segunev teatrinauding seda vägevam!
Mehed langesid naiste kõrval ehk pisut teenimatult teisejärgulisteks tegelasteks ja kohati oli tunda rabedust - ikkagi alles teine etendus - näiteks puhkes Elina Reinold spontaanselt naerma, kui ta esimese vaatuse lõpus taganedes poroloonklotsi otsa komistas ja käkaskaela kukkus, aga see lisas vaid vürtsi. Eraldi tuleb kiita veel lihtsat ja funktsionaalset lavakujundust.
Tugev soovitus!
Siim Vaheri pildil näeb stseeni, mis meil mõnelgi läbi elatud - Ines ei taha mitte peolt koju minna!
Pilt VAT-i kodukalt.
No comments:
Post a Comment