Wednesday, August 28, 2019
Ärtuemand
Filmi algus pöörab sõna otses mõttes ekraani pea peale ja siis jälle tagasi, sama visuaalvõtet kasutatakse ühel korral veel - võimas!
Palju väljanäitamata tundeid, mõõdukalt Taani paljast ihu, pisut sadoseksi ja ühel korral ka noormehe suguelundi suur plaan. Oli suur küll. Suur oli ilmselt ka laste ahistamise vastasele võitlusele pühendunud naisadvokaadi kiim, et oma mehe pojale eelmisest abielust püksi pugeda.
Väga hea film! Tänu naisrežissööri ja naispeaosatäitja suurepärasele tööle näeme läbi sündmuste pingelise arengu peaosalise, neljakümnendates naise libastumist ihaliustikul. Filmi lõpp jätab palju küsimusi õhku rippuma ja olulisi nüansse on peidetud ka filmi algusse. Kas esmapilgul karmil ja õiglasel laste eest võitlejal oli see ikka esimene juhtum?
Tugev soovitus!
Pildil Ärtuemand, võimas kaart. Pilt kino.ee
Saturday, August 24, 2019
Monument
Heinaküün - ehitatud aastal 1978 Emmaste EÜE poolt. Kui küün tundus olevat hüljatud, siis meie rühma teine objekt - söödaveski hoone, oli täiesti asjakohases kasutuses.
Kas keegi seitsmekümne kaheksandal Hiiumaal malevas olnu loeb seda blogi? Andke märku!
Friday, August 23, 2019
Betoonhingede aegu
Hea toimetaja Siiri, kirjanikunimega S.M.Rattiste üllitas raamatu meestest, tööst ja tungidest. Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järel - olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata asjaosalistele endile äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki - kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst - mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi - on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav - näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema - sest iga lõpp on millegi algus:)
Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis raamat on saadaval hästivarustatud raamatukauplustes ja eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
Pilt apollo.ee
Thursday, August 15, 2019
Saturday, August 10, 2019
Viljakas maa
Eile õhtul panin maha ühe purgi.
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.
Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.
Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!
Wednesday, August 7, 2019
Noorsooteater Neemel
Saime veel ühe EV100 teatrisündmuse kirja - Neemel, Ruhe restorani rannamajas etendus "Eestirand.Lootuse kursil"
Teema huvitas mind ka isikliku kokkupuute tõttu - minu vanaisa oli üks laevahukust (ja punamobilisatsioonist) pääsenutest. Laias laastus võib etenduse jagada kahte lehte - osad, mida mängisid koolijütsid ja tegelased, keda kehastasid näitlejad. Õpilased olid kohmakalt püüdlikud ja tikkusid pisut üle võlli mängima, seevastu Nuter Jakobina ja Külli Reinumägi Vilmana olid rannarahva parimate esindajatena igati tõetruud.
Kui veel pileteid saada, siis soovitan - eriti muidugi Prangli etendust!:)
Pildil omaaegne Eesti suurim laev aurik "Eestirand". Pilt wikimedia
Friday, August 2, 2019
Kaks raamatupidajat
Neljakümne
kuues, neljakümne seitsmes – kaks raamatupidajat.
Kuna
üheksakümnendate algul kehtis Eestis endiselt veel vene rubla ja
valuutaarve avamine oli äärmiselt keeruline, siis SRV valuutavood
lasin kanda ustava soomlase arvele. Tapanil oli Vantaas kena elamine,
oma kätega ehitatud üsna suur maja koos talveaia ja muidugi
saunaga.
Tuttavaks
saime täiesti juhuslikult, ajalehekuulutuse kaudu. Tol ajal liikus
suuremate hotellide ajakirjanduse lettides lisaks nõuakaaegsele
„Kansan Uutiset” ajalehele ka „Helsingin Sanomat”. Lugesin
lehe eest taha ja tagant ette läbi, erilise huviga uurisin
kuulutusi. Huvi pakkusid loomulikult ehituse ja sellega kaasnevate
tööde pakkumised, samas pöörasin tähelepanu ka teistele
põnevatetele kuulutustele. Kui pakuti kompaktset ja mobiilset
tehnoloogiat autode esiklaaside pragude ja täkete parandamiseks,
saatsin pikemalt arutlemata faksi ning juba järgmisel nädalal oli
Tapani Tallinnas, kaasas kolm kobedat kohvrit klaasiremondi tehnika
ja materjalidega. Saime kenasti jutule, majutasin ta loomulikult meie
esindushotelli, söötsin-jootsin. Paar päeva harjutasime ühe mu
töömehe „Žiguli” peal ka esiklaasi pragude taastamist. Tundus,
et keemia meil Tapaniga klappis, sest tehnoloogia jättis ta meile
kasutada ja lubas taganjärele vormistada ka frantsiisilepingu.
Panime tootmise käima Mustamäe suure garaažikooperatiivi ühes
boksis. Kuulutused ajalehtedes, reklaam teles, isegi Rein Karemäe
käis liiklussaate jaoks lõiku tegemas. Kontoritüdrukud ei jõudnud
kladesse aegu kirja panna, huviliste järjekord oli mitu nädalat.
Tasuda ei saanud me sõbralikule soomlasele teisiti kui üksnes
kodumaiste hõrgutiste, kangete jookide ja Eestimaa kaunite kohtade
külastamisega. Rublahunnikuid pakkusin ka, aga need teda ei
huvitanud. Ütles, et tehnoloogia eest maksad siis, kui valuutat
hakkad teenima või tuleb teil oma raha. Naersime laia suuga selle
peale. Aasta oli siis 1991.
Ühel
sügisõhtul pidime hotelli fuajees kokku saama, võtsin kaasa ka
firma raamatupidajaga – pidime arutama arvelduste võimalusi läbi
Vneštorgpanga ning muidugi muhkelt õhtustama. Raamatupidajaid oli
mul firmas kaks – üks aupärast pea-ja teine lihtsalt
raamatupidaja. Kohtuma kutsusin muidugi pea-, minust paar aastat
noorema kooliõe Tipi-koolist. Kadri oli erialaselt pädev, aga
inimsuhetes pigem tagasihoidlik, aasta jooksul, mis ta meil töötanud
oli, ei teadnud ma tema isiklikust elust mitte midagi ja kui aus
olla, siis ega eriti ei huvitanud ka, sest midagi seksapiilset noore
naisterahva kohta liigjämedas tagumikus, tammepakusarnastes jalgades
ja lottikasvanud lõuas küll polnud.
Kui
tubli veerandtund oli oodatud, helistasin vastuvõtuletist
numbrituppa, seal meest polnud. Pisut juurelnud, käisin läbi teise
korruse baari nurgatagused ja sopid, kiikasin neljateistkümnendale
ning sõitsin liftiga grillbaari – ei midagi ega kedagi. Seisin
nõutult ülakorruse fuajees ja mõtlesin viimase kohana restorani
tohutut saali kammima minna, kui pahaselt porisedes möödus
venelannast sektsioonijuhataja – hotelli elukorrused oli
töökorralduslikult jagatud neljaks sektsiooniks.
Tervitasime
ja uurisin, mis mureks. Kuuldu muutis mu taas erksaks – saunas
number kaks istuvat mingi soomlasest onkel, kes nõudvat temalt kui
hotelli esindajalt kergete elukommetega naiste kutsumist. Kuigi
külaliste soovid olid ka juba tol ajal klienditeenidajatele
seadusteks, läks see soov tiba üle võlli.
„Lähme
vaatame seda onklit,” ütlesin Kadrile. „Ehk saab saunagi!”
Muidugi
oli see Tapani, täis nagu tarakan. Istus ihupaljalt basseini serval,
kõht kattis kenasti jalgevahel ripneva organi ära, seega vaatepilt
oli küll rõve, aga samas siivas.
Kadri
ehmatas esimese hooga ära ja tahtis ukselt tagasi pöörata, et tal
pole trikood ja rätti ja tahtmist. Saunalinad organiseerisin ma
kärmelt ja kui ka grillbaari kopsaka õhtusöögi tellimus antud
sai, siis pearaamat leebus ning kobis lahmakat saunalina ümber
rullides lavale. „Olümpia” saunad olid vanalinna- ja
merevaatega, basseini äär aknalauaga tasa. Igal õigel ärimehel
oli toona pilt, kuidas mingi näkk või kehvemal juhul isiklik
abikaasa istub saunalinakookonis vanalinna veerel.
Tapani
käis suplemas, hoidsin tal silma peal, et peanupp ikka pinnal
püsiks, korra saunas Kadri kõrval istumas ja siis toodigi
grillkana. Joogid olid juba varem välja valatud. Huvitaval kombel
sobis ka Kadri Tapaniga, vadistasid ingliskeelset juttu ja mida enam
pudelid tühjenesid, seda valjemaks ja mitmekeelsemaks jutt läks.
Mingil
hetkel pääsesime soome onkliga ikka sauna ka kahekesi, sest Kadri
läks eesruumi helistama.
„Mitäs
tyttö?” uuris Tapani Kadri kohta. Et ega minul temaga mingit liini
pole ja kas tüdrukul ikka mees ka on. Rääkisin mida teadsin, et
vist lahutatud ja kaks last ja minuga peale tööalase mingit liini
pole.
„Tapani
palus veel kedagi kutsuda,” teatas Kadri sauna Tapani kõrvale
trügides. „Kutsusin kursaõe, tuleb kohe, elab siinsamas lähedal.”
No
mida asja, imestasin. Tulebki nii välja, et söödame soomlasele
tüdrukuid ette. Aga sarv oli soe, saun kuum, jämedast Kadrist oli
Tapaniga suhtlemisel palju abi ning siis tuli Liina. Pikk brünett,
lühem mees võinuks ta jalgevahelt läbi joosta! Kärmelt vahetas
tulnukas riietusruumis selga sügavlilla trikoo, mis veel omakorda
rõhutas ta laitmatut figuuri, hüppas basseini, liigutas paar otsa
konna ujuda ja tõmbas end kergelt aknalauale istuma.
„Ma
mäletan sind küll, rühmavanem olid,” tõdes Liina mind muiates
piieldes.
„Te
olete siin ikka korralikult ette võtnud,” kommenteeris ta laual
laiutavat surnud kana ja avatud pudelipatareid. Aga mina olin jõudnud
sellisesse staadiumisse, et ainuüksi mu pilk oleks võinud
naisterahva lahti riietada, mida siis veel märjas trikoos naisest
rääkida.
„Sauna,
mis siin enam mõelda veel!” huilgasin laulda ning tõmbasin Liina
kättpidi järele. Suur oli mu üllatus, kui sauna pisikeses
eesruumis nägin esmalt Tapani tohutut rasvast tagapoolt ja tema all,
tugevalt seinanurka surutult minu raamatupidajat! Paarike ei teinud
meist väljagi. Lipsasime Liinaga sauna ning itsidades sättisime
kuumale lavale kõrvuti istuma. Mul jäi ikka lina niuete ümber, aga
tüdruk oli mingil hetkel oma trikoo kaotanud ning saunalina siivsalt
pisikese tagumiku alla sättinud. Istus mu kõrval, täiesti paljas,
pisikesed rinnad kenasti kikkis.
„On
sul seal midagi varjata?” muigas Liina mu alakehale osutades.
„Leili võetakse ikka paljalt!”
„Liinat
ka!” ütlesin mina. „Võetakse paljalt.”
Ja
ennastki üllatades katsusin pisiprinki neiurinda.
Liina
mühatas pahaselt.
„Mis
siis saab, kui ma sul praegu munadest kinni võtaks?”
„Siis
läheks kõvaks,” vastasin, ise ka teist kätt appi võttes.
„No
kuule, ma ei mäleta su nimegi!” heitis tüdruk, aga minu kätel
lasi toimetada omasoodu. Tõsi see oli – lummatuna naiseilust olin
tutvustamisel suu lahti unustanud, ühtki piuksu ei tulnud!
„Ma
lähen basseini,” tõrjus Liina mu käed ja libistas end lavalt
alla.
„Ongi
kõik,” mõtlesin kurvalt laval konutades, aga siis hakkas kuumus
liiga tegema ja tulid meelde eesruumis maadlevad soomlane ja
raamatupidaja. Minu üllatuseks istus kogu seltskond juba
basseiniruumi diivanitel, riided kenasti kuival ihul. Millal nad
jõudsid? Magasin saunas, või mis?
„Lähme
varieteesse,” teatas Kadri. „Tapani pole seal käinudki.”
Tõesti,
oli varietee-päev, lausa Anne Veski päev. Üldiselt pidi
varieteesse pileti eelnevalt ostma, aga soomlased said alati sisse –
muidugi paarikümne marga eest.
Sõitsime
lifitga alla, ööklubi uksel seisis mulle tuttav adminn,
tervitasime, minu poolt juba eelnevalt juhendatud Tapani andis
andminnile kätt, millega vahetas omanikku sinakas paberraha ja meid
juhatati kõrgemal poodiumil asuvasse nurgalauda. Lasime tantsu,
manustasime jooke, kuulasime Annet ja siis sama ringi pidi uuesti.
Peale
keskööd sai programm läbi, lindilt tuli diskomuusikat ja ma
arvasin, et võiksin Liina koju saata.
„Ma
tahaks ikka näha, kus Tapani elab!” mossitas kaunis brünett.
Tapani sai aru küll ja andis mulle numbritoa võtme. Hotellis
tuiates võis seda enda ligi hoida, välja minnes pidi kindlasti
letti ära andma, siis läks tuba valve alla. Õhinal krapsasin
püsti, jätsime Kadriga „homseni”, Tapani pilgutas silma ja
ühtäkki olin kaheksandale korrusele sõitvas kiirliftis täiesti
võõra tüdruku huultes kinni. Lahti sain alles tunni aja pärast,
kui olime „tööohutuse” eesmärgil järele proovinud mõlemate
voodite, ümmarguse laua ja plastikust mugava tugitooli vastupidavuse
erinevatele tegevustele. Joomauim oli kadunud, tundsin end
suhteliselt reipana. Tapani ja end täiesti ootamatust küljest
näidanud Kadri leidsime teise korruse hämarast baarist rahulikult
vestlemast. Tapanigi tundus juskui kainerist läbikäinuna, ei
mingeid märke raskest joomingust.
Liina
saatsin muidugi koju, mind ei lubatud trepikottagi, ka
telefoninumbrit ei antud.
„Mis
oli, see oli, kena õhtut!” olid Liina viimased sõnad. Mul ei
jäänudki muud, kui võtta taksoauto ja sõita veetma rahutut
hommikuööd oma kuuritaolisesse majja.
Kadri
oli järgmisel hommikul tööl tavapäraselt vaoshoitud ja
emotsioonitu, minu küsimustele Tapani ja järgneva kohta vastas
ühesilbiliselt ning lõpuks veel tähendas jahedalt:
„Ära
uuri elu!”
Paar
kuud hiljem, juba uuel aastal, moodustasime finantsteema hõlpsamaks
haldamiseks ühisfirma. Firmal oli kõlav nimi „Eswest services”,
arved avasime nii siin-kui sealpool lahte. Soome pangas arve
avamiseks pidime koos raamatupidajaga üle lahe loksuma, allkirju
andma ja enda olemasolu kinnitama. Tapani tuli oma „Mersuga”
kenasti sadamasse vastu, ööbima vedas meid NMKY hotelli üsna
südalinna veerel. Tube oli loomulikult kaks – raamatupidajale ja
ülemusele, aga ikkagi samal korrusel. Käisin pesemas, vaatasin üle
telekakava, võtsin alt lobbybaarist kaks kokteili ning koputasin
Kadri uksele. Nüüd oli juba auasi kolleeg ära karata, mis moodi ma
muidu oleks homme peale pangas käimist piduliku õhtusöögi ajal
Tapani mansionis talle otsa vaadanud!
Kõik
läks kenasti esimesest suudlusest kuni viimaseni, läksin jalgu
järele vedades oma tuppa ning järgmisel päeval, peale pangas
veedetud nelja tundi kurtsin halba enesetunnet ning Tapani
korraldatud pidulikule õhtusöögile ei läinudki, minu programm oli
täidetud.
Kadri
töötas aastakese veel minu juures, aga kui Tapani sai pooleks
aastaks tööd Kagu-Aasias suure kruiseri ehitusel, läks ta temaga
kaasa, rohkem ei tea ma neist midagi.
Klaasitehnoloogia
kohvrid müüsin mingile venelasele, ühisfirma Tapaniga suri oma
loomulikku surma, valuutaarvele kogunenu konverteeriti krooni
saabudes kodumaiseks rahaks ja lõppkokkuvõttes -
nii
töised kui eraelulised kogemused olid rikastavad ning mõlemapoolselt
kasulikud!
Pildil Tapani (paremalt teine) koos Kadride grupiga.