Ärtuemand

   Filmi algus pöörab sõna otses mõttes ekraani pea peale ja siis jälle tagasi, sama visuaalvõtet kasutatakse ühel korral veel - võimas!
    Palju väljanäitamata tundeid, mõõdukalt Taani paljast ihu, pisut sadoseksi ja ühel korral ka noormehe suguelundi suur plaan. Oli suur küll. Suur oli ilmselt ka laste ahistamise vastasele võitlusele pühendunud naisadvokaadi kiim, et oma mehe pojale eelmisest abielust püksi pugeda.
   Väga hea film! Tänu naisrežissööri ja naispeaosatäitja suurepärasele tööle näeme läbi sündmuste pingelise arengu peaosalise, neljakümnendates naise libastumist ihaliustikul. Filmi lõpp jätab palju küsimusi õhku rippuma ja olulisi nüansse on peidetud ka filmi algusse. Kas esmapilgul karmil ja õiglasel laste eest võitlejal oli see ikka esimene juhtum?
   Tugev soovitus!

   Pildil Ärtuemand, võimas kaart. Pilt kino.ee

Monument

Heinaküün - ehitatud aastal 1978 Emmaste EÜE poolt. Kui küün tundus olevat hüljatud, siis meie rühma teine objekt - söödaveski hoone, oli täiesti asjakohases kasutuses.
Kas keegi seitsmekümne kaheksandal Hiiumaal malevas olnu loeb seda blogi? Andke märku!

Betoonhingede aegu

   

 Hea toimetaja Siiri, kirjanikunimega S.M.Rattiste üllitas raamatu meestest, tööst ja tungidest. Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järel - olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata asjaosalistele endile  äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki - kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
     Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst - mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi - on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav - näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
    Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema - sest iga lõpp on millegi algus:)
    Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis raamat on saadaval hästivarustatud raamatukauplustes ja eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
  Pilt apollo.ee

Vutt

14.08.2019

Viljakas maa

    Eile õhtul panin maha ühe purgi.
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.

Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!

Noorsooteater Neemel

       Saime veel ühe EV100 teatrisündmuse kirja - Neemel, Ruhe restorani rannamajas etendus "Eestirand.Lootuse kursil"
       Teema huvitas mind ka isikliku kokkupuute tõttu - minu vanaisa oli üks laevahukust (ja punamobilisatsioonist) pääsenutest. Laias laastus võib etenduse jagada kahte lehte - osad, mida mängisid koolijütsid ja tegelased, keda kehastasid näitlejad. Õpilased olid kohmakalt püüdlikud ja tikkusid pisut üle võlli mängima, seevastu Nuter Jakobina ja Külli Reinumägi Vilmana olid rannarahva parimate esindajatena igati tõetruud.
     Kui veel pileteid saada, siis soovitan - eriti muidugi Prangli etendust!:)

Pildil omaaegne Eesti suurim laev aurik "Eestirand". Pilt wikimedia

Kaks raamatupidajat

Neljakümne kuues, neljakümne seitsmes – kaks raamatupidajat.

Kuna üheksakümnendate algul kehtis Eestis endiselt veel vene rubla ja valuutaarve avamine oli äärmiselt keeruline, siis SRV valuutavood lasin kanda ustava soomlase arvele. Tapanil oli Vantaas kena elamine, oma kätega ehitatud üsna suur maja koos talveaia ja muidugi saunaga.

Tuttavaks saime täiesti juhuslikult, ajalehekuulutuse kaudu. Tol ajal liikus suuremate hotellide ajakirjanduse lettides lisaks nõuakaaegsele „Kansan Uutiset” ajalehele ka „Helsingin Sanomat”. Lugesin lehe eest taha ja tagant ette läbi, erilise huviga uurisin kuulutusi. Huvi pakkusid loomulikult ehituse ja sellega kaasnevate tööde pakkumised, samas pöörasin tähelepanu ka teistele põnevatetele kuulutustele. Kui pakuti kompaktset ja mobiilset tehnoloogiat autode esiklaaside pragude ja täkete parandamiseks, saatsin pikemalt arutlemata faksi ning juba järgmisel nädalal oli Tapani Tallinnas, kaasas kolm kobedat kohvrit klaasiremondi tehnika ja materjalidega. Saime kenasti jutule, majutasin ta loomulikult meie esindushotelli, söötsin-jootsin. Paar päeva harjutasime ühe mu töömehe „Žiguli” peal ka esiklaasi pragude taastamist. Tundus, et keemia meil Tapaniga klappis, sest tehnoloogia jättis ta meile kasutada ja lubas taganjärele vormistada ka frantsiisilepingu. Panime tootmise käima Mustamäe suure garaažikooperatiivi ühes boksis. Kuulutused ajalehtedes, reklaam teles, isegi Rein Karemäe käis liiklussaate jaoks lõiku tegemas. Kontoritüdrukud ei jõudnud kladesse aegu kirja panna, huviliste järjekord oli mitu nädalat. Tasuda ei saanud me sõbralikule soomlasele teisiti kui üksnes kodumaiste hõrgutiste, kangete jookide ja Eestimaa kaunite kohtade külastamisega. Rublahunnikuid pakkusin ka, aga need teda ei huvitanud. Ütles, et tehnoloogia eest maksad siis, kui valuutat hakkad teenima või tuleb teil oma raha. Naersime laia suuga selle peale. Aasta oli siis 1991.

Ühel sügisõhtul pidime hotelli fuajees kokku saama, võtsin kaasa ka firma raamatupidajaga – pidime arutama arvelduste võimalusi läbi Vneštorgpanga ning muidugi muhkelt õhtustama. Raamatupidajaid oli mul firmas kaks – üks aupärast pea-ja teine lihtsalt raamatupidaja. Kohtuma kutsusin muidugi pea-, minust paar aastat noorema kooliõe Tipi-koolist. Kadri oli erialaselt pädev, aga inimsuhetes pigem tagasihoidlik, aasta jooksul, mis ta meil töötanud oli, ei teadnud ma tema isiklikust elust mitte midagi ja kui aus olla, siis ega eriti ei huvitanud ka, sest midagi seksapiilset noore naisterahva kohta liigjämedas tagumikus, tammepakusarnastes jalgades ja lottikasvanud lõuas küll polnud.

Kui tubli veerandtund oli oodatud, helistasin vastuvõtuletist numbrituppa, seal meest polnud. Pisut juurelnud, käisin läbi teise korruse baari nurgatagused ja sopid, kiikasin neljateistkümnendale ning sõitsin liftiga grillbaari – ei midagi ega kedagi. Seisin nõutult ülakorruse fuajees ja mõtlesin viimase kohana restorani tohutut saali kammima minna, kui pahaselt porisedes möödus venelannast sektsioonijuhataja – hotelli elukorrused oli töökorralduslikult jagatud neljaks sektsiooniks.

Tervitasime ja uurisin, mis mureks. Kuuldu muutis mu taas erksaks – saunas number kaks istuvat mingi soomlasest onkel, kes nõudvat temalt kui hotelli esindajalt kergete elukommetega naiste kutsumist. Kuigi külaliste soovid olid ka juba tol ajal klienditeenidajatele seadusteks, läks see soov tiba üle võlli.

„Lähme vaatame seda onklit,” ütlesin Kadrile. „Ehk saab saunagi!”

Muidugi oli see Tapani, täis nagu tarakan. Istus ihupaljalt basseini serval, kõht kattis kenasti jalgevahel ripneva organi ära, seega vaatepilt oli küll rõve, aga samas siivas.

Kadri ehmatas esimese hooga ära ja tahtis ukselt tagasi pöörata, et tal pole trikood ja rätti ja tahtmist. Saunalinad organiseerisin ma kärmelt ja kui ka grillbaari kopsaka õhtusöögi tellimus antud sai, siis pearaamat leebus ning kobis lahmakat saunalina ümber rullides lavale. „Olümpia” saunad olid vanalinna- ja merevaatega, basseini äär aknalauaga tasa. Igal õigel ärimehel oli toona pilt, kuidas mingi näkk või kehvemal juhul isiklik abikaasa istub saunalinakookonis vanalinna veerel.

Tapani käis suplemas, hoidsin tal silma peal, et peanupp ikka pinnal püsiks, korra saunas Kadri kõrval istumas ja siis toodigi grillkana. Joogid olid juba varem välja valatud. Huvitaval kombel sobis ka Kadri Tapaniga, vadistasid ingliskeelset juttu ja mida enam pudelid tühjenesid, seda valjemaks ja mitmekeelsemaks jutt läks.

Mingil hetkel pääsesime soome onkliga ikka sauna ka kahekesi, sest Kadri läks eesruumi helistama.

„Mitäs tyttö?” uuris Tapani Kadri kohta. Et ega minul temaga mingit liini pole ja kas tüdrukul ikka mees ka on. Rääkisin mida teadsin, et vist lahutatud ja kaks last ja minuga peale tööalase mingit liini pole.

„Tapani palus veel kedagi kutsuda,” teatas Kadri sauna Tapani kõrvale trügides. „Kutsusin kursaõe, tuleb kohe, elab siinsamas lähedal.”

No mida asja, imestasin. Tulebki nii välja, et söödame soomlasele tüdrukuid ette. Aga sarv oli soe, saun kuum, jämedast Kadrist oli Tapaniga suhtlemisel palju abi ning siis tuli Liina. Pikk brünett, lühem mees võinuks ta jalgevahelt läbi joosta! Kärmelt vahetas tulnukas riietusruumis selga sügavlilla trikoo, mis veel omakorda rõhutas ta laitmatut figuuri, hüppas basseini, liigutas paar otsa konna ujuda ja tõmbas end kergelt aknalauale istuma.

„Ma mäletan sind küll, rühmavanem olid,” tõdes Liina mind muiates piieldes.

„Te olete siin ikka korralikult ette võtnud,” kommenteeris ta laual laiutavat surnud kana ja avatud pudelipatareid. Aga mina olin jõudnud sellisesse staadiumisse, et ainuüksi mu pilk oleks võinud naisterahva lahti riietada, mida siis veel märjas trikoos naisest rääkida.

„Sauna, mis siin enam mõelda veel!” huilgasin laulda ning tõmbasin Liina kättpidi järele. Suur oli mu üllatus, kui sauna pisikeses eesruumis nägin esmalt Tapani tohutut rasvast tagapoolt ja tema all, tugevalt seinanurka surutult minu raamatupidajat! Paarike ei teinud meist väljagi. Lipsasime Liinaga sauna ning itsidades sättisime kuumale lavale kõrvuti istuma. Mul jäi ikka lina niuete ümber, aga tüdruk oli mingil hetkel oma trikoo kaotanud ning saunalina siivsalt pisikese tagumiku alla sättinud. Istus mu kõrval, täiesti paljas, pisikesed rinnad kenasti kikkis.

„On sul seal midagi varjata?” muigas Liina mu alakehale osutades. „Leili võetakse ikka paljalt!”

„Liinat ka!” ütlesin mina. „Võetakse paljalt.”

Ja ennastki üllatades katsusin pisiprinki neiurinda.

Liina mühatas pahaselt.

„Mis siis saab, kui ma sul praegu munadest kinni võtaks?”

„Siis läheks kõvaks,” vastasin, ise ka teist kätt appi võttes.

„No kuule, ma ei mäleta su nimegi!” heitis tüdruk, aga minu kätel lasi toimetada omasoodu. Tõsi see oli – lummatuna naiseilust olin tutvustamisel suu lahti unustanud, ühtki piuksu ei tulnud!

„Ma lähen basseini,” tõrjus Liina mu käed ja libistas end lavalt alla.

„Ongi kõik,” mõtlesin kurvalt laval konutades, aga siis hakkas kuumus liiga tegema ja tulid meelde eesruumis maadlevad soomlane ja raamatupidaja. Minu üllatuseks istus kogu seltskond juba basseiniruumi diivanitel, riided kenasti kuival ihul. Millal nad jõudsid? Magasin saunas, või mis?

„Lähme varieteesse,” teatas Kadri. „Tapani pole seal käinudki.”

Tõesti, oli varietee-päev, lausa Anne Veski päev. Üldiselt pidi varieteesse pileti eelnevalt ostma, aga soomlased said alati sisse – muidugi paarikümne marga eest.

Sõitsime lifitga alla, ööklubi uksel seisis mulle tuttav adminn, tervitasime, minu poolt juba eelnevalt juhendatud Tapani andis andminnile kätt, millega vahetas omanikku sinakas paberraha ja meid juhatati kõrgemal poodiumil asuvasse nurgalauda. Lasime tantsu, manustasime jooke, kuulasime Annet ja siis sama ringi pidi uuesti.

Peale keskööd sai programm läbi, lindilt tuli diskomuusikat ja ma arvasin, et võiksin Liina koju saata.

„Ma tahaks ikka näha, kus Tapani elab!” mossitas kaunis brünett. Tapani sai aru küll ja andis mulle numbritoa võtme. Hotellis tuiates võis seda enda ligi hoida, välja minnes pidi kindlasti letti ära andma, siis läks tuba valve alla. Õhinal krapsasin püsti, jätsime Kadriga „homseni”, Tapani pilgutas silma ja ühtäkki olin kaheksandale korrusele sõitvas kiirliftis täiesti võõra tüdruku huultes kinni. Lahti sain alles tunni aja pärast, kui olime „tööohutuse” eesmärgil järele proovinud mõlemate voodite, ümmarguse laua ja plastikust mugava tugitooli vastupidavuse erinevatele tegevustele. Joomauim oli kadunud, tundsin end suhteliselt reipana. Tapani ja end täiesti ootamatust küljest näidanud Kadri leidsime teise korruse hämarast baarist rahulikult vestlemast. Tapanigi tundus juskui kainerist läbikäinuna, ei mingeid märke raskest joomingust.

Liina saatsin muidugi koju, mind ei lubatud trepikottagi, ka telefoninumbrit ei antud.

„Mis oli, see oli, kena õhtut!” olid Liina viimased sõnad. Mul ei jäänudki muud, kui võtta taksoauto ja sõita veetma rahutut hommikuööd oma kuuritaolisesse majja.

Kadri oli järgmisel hommikul tööl tavapäraselt vaoshoitud ja emotsioonitu, minu küsimustele Tapani ja järgneva kohta vastas ühesilbiliselt ning lõpuks veel tähendas jahedalt:

„Ära uuri elu!”

Paar kuud hiljem, juba uuel aastal, moodustasime finantsteema hõlpsamaks haldamiseks ühisfirma. Firmal oli kõlav nimi „Eswest services”, arved avasime nii siin-kui sealpool lahte. Soome pangas arve avamiseks pidime koos raamatupidajaga üle lahe loksuma, allkirju andma ja enda olemasolu kinnitama. Tapani tuli oma „Mersuga” kenasti sadamasse vastu, ööbima vedas meid NMKY hotelli üsna südalinna veerel. Tube oli loomulikult kaks – raamatupidajale ja ülemusele, aga ikkagi samal korrusel. Käisin pesemas, vaatasin üle telekakava, võtsin alt lobbybaarist kaks kokteili ning koputasin Kadri uksele. Nüüd oli juba auasi kolleeg ära karata, mis moodi ma muidu oleks homme peale pangas käimist piduliku õhtusöögi ajal Tapani mansionis talle otsa vaadanud!

Kõik läks kenasti esimesest suudlusest kuni viimaseni, läksin jalgu järele vedades oma tuppa ning järgmisel päeval, peale pangas veedetud nelja tundi kurtsin halba enesetunnet ning Tapani korraldatud pidulikule õhtusöögile ei läinudki, minu programm oli täidetud.

Kadri töötas aastakese veel minu juures, aga kui Tapani sai pooleks aastaks tööd Kagu-Aasias suure kruiseri ehitusel, läks ta temaga kaasa, rohkem ei tea ma neist midagi.

Klaasitehnoloogia kohvrid müüsin mingile venelasele, ühisfirma Tapaniga suri oma loomulikku surma, valuutaarvele kogunenu konverteeriti krooni saabudes kodumaiseks rahaks ja lõppkokkuvõttes -

nii töised kui eraelulised kogemused olid rikastavad ning mõlemapoolselt kasulikud!

Pildil Tapani (paremalt teine) koos Kadride grupiga.