Kolmkümmend aastat tagasi

 

 #30 raames riputan üles taas ühe peatüki ajasturomaanist, millega oleme nüüdseks jõudnud aastasse 1989

    Neljakümne seitsmes – Suomen likka.

    Kui taksistiks hakkamist pakkus mulle koondise peadirektor, siis koondise hakkimist väikefirmadeks pakkusin mina talle. Olin ikkagi kõrgema majandusharidusega, lisaks sai mõned aastad tagasi käidud Marksismi-leninismi Ülikoolis kolm kursust õppimas majandusjuhtide reservi kursustel, sealt sain kah punase diplomi. Kooli veidrast nimest hoolimata oli tegu üsna asjaliku õppega – kaks korda nädalas lugesid toonase vabariigi majandustegelased nö. Lääne majandusteooriat, lahendasime grupiülesandeid, kirjutasime kursatöid – ühesõnaga kõik nagu päris. Poliitmula asemel arutasime ETV ekraanilt tuntud väliskommentaatoritega, millal ja kuidas arenevad hiljukesi istutatud ja tilkhaaval kastetud eramajanduse idud. Seega diplom oli küll punane, aga õpe juba ettevaatlikult sini-must-valge. Mina kirjutasin oma lõputöö väikeettevõtlusest ja suisa enda osakonna näitel. Sellesama tööga ma nüüd Andrese juurde läksingi ja krihveldasin talle kenasti paberile osakonna irdumise plussid ja miinused. Peadirektor libistas numbritest pilgu üle, uuris, kas saan hakkama ja üle laua paberipahna minu poole lükates teatas:

„Anna minna!”

Põhikiri, alusdokumendid, varade üleandmised-vastuvõtmised ja paari kuu pärast ilutses mu nimekaardil ametina „direktor” ning koduhoovis seisis seni koondise laomajanduse territooriumil ööbinud kollane „Niva”, nõuka-aja crossover, kusjuures vägagi asjalik nelikveoline.

Koondises oli kumu minu „erafirmast” muidugi levinud ja töölepakkujaid oli igalt alalt. Olin teinud otsuse vanu kolleege mitte kaasata ja alustasin praktiliselt puhtalt lehelt, võttes kaasa vaid kaks oma osakonna korralikku töömeest. Kontori-ja töökojaruumid rentisime koondise laomajandist, osa põhivahendeid kanti bilansist-bilanssi, osa ostsime sissemakse eest – taxidriveri aastast oli üle kartulikotitäis rublasid ja ZIL130 kastiauto maksis näiteks 1500 bilansilist rubla. Ettevõttelt ettevõttele sai põhivahendeid ju osta bilansilise jääkhinnaga. Raamatupidaja leidsin „Õhtulehe” kuulutuse kaudu, varustajaks-asjaajajaks pakkus end kunagine kursaõde, töölised jooksid toona erafirmale (kuigi otsesõnu polnud veel tegu erafirmaga, juriidiliseks kehaks oli riiklik väikeettevõte), mis pakkus mitu korda kõrgemat materiaalset hüvitist tehtud töö eest kui senine koondis, suisa tormi.

Alustasime juunis, kohe peale jaanipäeva saime koondiselt tellimuse vahetada kahe väikehotelli katused. Juulis kogunes eratellijatelt veel nipet näpet ja kui kuu lõpus kulud-tulud kokku lõime, selgus rõõmustav tõsiasi, et palgafondi tuli inimese kohta ligi neli korda enam kui koondises töötades. Väikeettevõttele kehtis lihtsustatud raamatupidamine, aruandeid tuli esitada napilt ja ka sularahaga võis vabamalt ümber käia.

Jagasime rõõmsalt esimese kuu tulemi laiali ja ülejäägi eest ostsime minilaaduri. Vaat see tehnikaime oli tõeline kullatükk – küll kaevasime auku uuele hotellile, küll meresadamale, küll kiirelt rikastunud metalliärikale. Tunni hinnaks väänasin 200 rubla, see oli tolle aja raamatupidajal kuupalk!

Tasapisi kiikasime ka Soome poole, aga paraku käis telefonitsi sidepidamine ikka läbi Moskva, ka otsevalimisega faksi meil polnud, tellijaid oli niimoodi, üle kivide-kändude kulgeva suhtlusega raske leida.

Kus häda suurim, seal abi lähim – koondise ja „Sovfintorgi” koostöös otsustati renoveerida Tallinna esindushotelliks juba Eesti Wabariigi ajal ehitatud peaväljaku veeres trooniv kuuekorruseline majalahmakas.

Mind kutsuti kohe esimesele kohtumisele peatöövõtjaga, kelleks oli „Suomen Rakennusvienti OY”. Tegu oli meie mõistes ikka täieliku ehitushiiuga ja seda suurem oli üllatus, kui nende Eesti-poolse kontori koosseisus oli üksnes neli inimest – projektijuht Jussi, kaks objektijuhti (üks elektriinsener, teine toruspets) ja toimekas, tugeva torsoga raamatupidaja Minna. Käisime Jussiga projekt käes korrus-korruse, tuba-toalt objekti läbi, objektijuhid sörkisid sabas, tegid märkmeid. Otsustasin, et oma firmas hotelli objekti ma kellelegi ei delegeeri, askeldan soomlastega ise, seda enam, et juba esimesel kohtumisel andis Jussi mulle paki „Pauligi” kohvi ja liitrise „Koskenkorva”, järgmisel kohtumisel mina omakorda talle „Viru Valge”.

Töö läks käima, enamik mu kahekümnest töömehest askeldasid soomlastega koos tööd teha, õppisid kasutama uusi töövõtteid ning -vahendeid. Käisin ise ka muidugi igapäevaselt kohal ja ühel värvilisel sügispäeval polnud hotelli ees parklas vaba platsi – üle kahe koha seisis sinine „Volvo”, lai nagu laev. Oleks laev pool meetrit vasakule parkinud, mahtunuks mu „Niva” sinna ära, aga ei. Kuna „Volvol” olid Soome numbrimärgid, siis kohe kontorisse jõudnult kaebasin Jussile, et kes kurat siukse autolahmakaga liikleb.

„Sehän on meidän Minna,” puksus Jussi naerda. Minna muheles kõrvallauas oma laia laplase-naeratust ja süvenes siis taas töösse, nägu suure kuvari must-valgest ekraanist hall.

Seni ma polnud Minnat eriti tähelegi pannud, aga nüüd, kui noor naine Jussi noogutuse peale kergejalgselt püsti kargas ja kohvikannuga asjatama hakkas, märkasin laia näo ja tugeva torso kõrval mittesoomlaslikult pisikest tagumikku ja peenikesi, kõveravõitu jalgu. Riides oli ta nagu soomlannad ikka – isegi ehitusfirma välikontori jaoks liiga lohakalt. Kummutasin tassi „Kulta mokkat” kõrisse ja tõmbasin minema, sügavamalt neiukese üle juurdlemata.

Läbi mööda-ja vastukäimiste sai remont lõpuks ühele poole. Lõpubanketile sealsamas hotellis kutsuti igast partei-ja muidu tegelasi, aga mitte peamist alltöövõtjat. Ootasin kutset viimase päevani ja kui läksin, kingipudelid kilekotis kõlisemas, soomlaste kontorirahvaga hüvasti jätma, küsis Jussi mu kätt karuhaardes raputades, et õhtul ju ikka näeme veel.

„Ei näe me enam midagi,” purtsatasin piredalt. „Minua ei huolittu iltajuhlin.”

„Ei se mittään,” teatas Jussi ja nii oligi – koukis sahtlist kuldäärtega kutse ja andis laia naeratust näole manades mulle.

Õhtuks ajasin paremad hilbud selga, kruvisin kikilipsu ette, krahmasin Jaani kiriku tagant lillemüüjatelt suure buketi ja astusin nagu õige mees kutsega lehvitades kahe pintsakusse aheldatud härgmehe vahelt hotelli renoveeritud fuajeesse. Pistsin kimbu front office´e lilleneiule ja vaatasin tuttavaid otsides ringi. Vahetasin paar sõna täitevkomitee kommunaalvalitsuse ametnikuga, „Sovfintorgi” tegelane oli ka nägupidi tuttav, noogutasime teineteisele tüünelt. Timmisin ühe tundmatu kokteili ja siirdusin furšetilaua äärde, kus soomlaste kontor end juba üsna hubaselt tundis.

„Hei, tuu tänne!” hõiskas Jussi joviaalselt, „Karhu” kange õlu kaelapidi käes. Astusin lähemale ja Jussi tutvustas mind kahe vanema härrasmehega - „Suomen Rakennusvienti” Soome-poolsete suurte ülemustega. Nimed ega näod ei jäänud meelde, mind tutvustati neile kui Eesti ehitajate ainukest parketikõlblikku isendit.

„No tore-tore,” mõtlesin. „Kui saaks kuidagi mehed Soome tööle.” Vahetasime visiitkaarte, soomlastel olid värvilised, pildiga ja puha.

Silmanurgast nägin, et üle laua passib mind Minna. Viipasin neidisele semulikult ja krapsti! seisis too äkki mu kõrval. Küünitasin laualt veiniklaasi võtma, aga Minna raputas pead ja näitas mulle tühja viinapitsi. Kõrvallaual puhkasid jää-ämbris sillerdavad „Koskenkorva” liitrised, kruvisin korgi maha ja täitsin kaks pitsi.

„Otetaan isot,” kuulsin parema õla tagant kähedat häälekest ja mu kaenla alt läbi pugedes trügis Minna lauale lähemale, käes juba kaks veinipokaali. Eks ma pidin need siis viinaga täitma, nii pooles mahus.

Nüüd alles sain aru, et Minna oli täis, mis täis.

Esimene pokaal puhast viina läks lapi tüdrukul ühe sõõmuga, juba küünitas ta tühja klaasi minu poole. Kallasin küll klaasi taas poolest saadik täis, aga kohe Minnale ei andnud, panin tüdrukule käe pihale ja suunasin furšetilaua poole.

„Tultiin me tänne syömään?” jauras Minna üsna valjul häälel ja üritas mu käest veinipokaali sebida. Nägin lipsustatud tähtsate ninade pilke meie poole pöördumas ja lähemale trügis ka koondise peadirektor, kes juba eemalt andis käeviipega märku, et me sealt minema tõmbaks, sest just sättis end kõnepidamiseks sobilikuks ENSV tollane peaminister – oli see ju esimene suurem ühisprojekt soomlastega.

Haarasin jäänõust pooliku „Kossu”, võtsin Minnal käest ja tirisin ta banketisaalist välja. Uks kõmatas pehme tümpsuga kinni ja leidsin end raskes joobes lapimaalasega kuuenda korruse värskeltvärvitud koridoris.

„Mennän mun huoneesen,” pobises tüdruk vaevu arusaadavalt. Teadsin küll, et soomlaste kontorirahvale oli eraldatud neli numbrituba sealsamas kuuendal korrusel, töölisrahvas elas kuskil Lasnamäel, ühikalaadses korruselamus.

Kaugele polnud vaja minna, tuba oli kohe ümber nurga, vaatega tollasele Võidu Väljakule. Harjumuspäraselt avasin esmalt vannitoa ukse, et oma meeste töö üle vaadata, kõik oli tip-top. Minna sai mu liigutusest ühemõtteliselt aru:

„Joo, mennään aluksi suihkuun!”

Trügis aga ka vannituppa, mingil hetkel oli ta jõudnud pluusi üle pea tirida ja rinnahoidja haagi lahti päästa. Nüüd ripnesid nii suured rinnad kui rinnaka traksid ja naisehigi ning alkoholi lõhnabukett täitis kogu vannitoa. Krapsti oli tüdruk ka minu riiete kallal – kunagise pulmaülikonna pintsak lendas nurka hunnikusse, kikilipsu sättis ta aga enda rindade vahele. Ei saa salata, et kogu koostööperioodi jooksul täiesti silmapaistmatuna tundunud soomlanna oli ihupaljana äärmiselt ahvatlev ja uudsena mõjus ka naisterahva aktiivsus ning käegakatsutav huvi minu karvase ihu vastu. Esimene rahmakas sai kirja juba mõne minutiga sealsamas vannitoas ja rahunesime alles peale teist ja tükati kolmandatki pehmel hotellivoodil. Rääkisime elust ja tööst ja õpingutest. Naljakas oli see, et kui ma esimesel kohtumisel ristisin mõttes Miina laplaseks, siis nii see oligi – tüdruk oli pärist Rovaniemist, saanud Oulu ülikoolist baka ja SRV OY oli tema esimene töökoht.

Tunnikese pärast, kui kortsunud rõivad selga ajanult saali tagasi hiilisime, oli kohal üksnes paar purjakil kommunaalvalitsuse vanameest ja miskipärast pahur Jussi, kes meid vaid kõõrdpilguga austas, jutuajamisse laskumata.

„Jussi on mustasukkainen,” teatas Minna kuivalt. „Hänella on vaimo kotona, naikoon häntä.”

Muidugi sain aru, et pika lähetusaja jooksul on küllap Jussigi Minna hotellituba külastanud, aga mind see ei häirinud, tõstsin tema poole hoopis pokaali ja noogutasin mõistvalt.

Eesti oli tol ajal ikka veel ENSV, Soome sai küll juba vabamalt, aga ikka üksnes viisaga, seega uurisin seksitunnikesest kainenenud soomlannalt, kas oleks tema kaudu võimalik kutset saada, tahtsin tõemeeli Põhja-Soomes mõned päevad tundras hulkuda, pikk ja keeruline tööperiood oli mu täiesti kuivaks imenud.

„En ole jatkotoimminoista kiinnostunut!” teatas Minna, napsas mu käest pooliku pokaali ja nihkus akna all mornilt Pärnu maanteed põrnitseva Jussi kõrvale.

SRV jättis objektil lahkudes maha kõik kontoritarbed, elektrilised tööriistad ja materjalide jäägid, millest sai kõva baas minu toonase firma edasiseks arenguks. Minna ja Jussiga ma peale banketti enam ei kohtunud, küll aga saatis laplanna mu kontoriaadressile veel mitu aastat jõulukaarte. Küllap ma ikka meeldisin talle!

Pildil võiks täiesti vabalt kõhutada oma Volvo kapotil just Minna Lapimaalt:)

Ma olen tõesti väga sümpaatne!

   

    Järjekordne vanaproua avaldas mulle, et kuigi tal oli teisigi kosilasi, valis ta korteri erivajadusteks kohandamiseks just minu:
      "Need teised olid kuidagi kõhklevad, ei osanud midagi kindlat öelda, aga teie olite mulle kohe väga sümpaatne!"
     No pole see esimene kord - ma olen sümpaatne olnud ka veidi vanematele ja märksa noorematele naissoo esindajatele, noormehena ka päris neidudele!
     Õnneks pole ülevoolavat sümpaatiat avaldanud meeseterahvad -  ei vanemad, ei noored.

    Pildil olengi teel järjekordse vanaproua poole.

Säästuamiigo

   

 Ma ei mäleta, millal viimati pubis tantsuõhtul käisin, aga nüüd on see siis tehtud! Mängis ans. President, repertuaaris valss, rumba, tango, samba, aga ka kaerajaan ning polka!
     Noorima õe juubelil sai süüa-juua ning meelekosutust, igatahes!
     Tegelt oli äge õhtu ja President eesotsas Rein Laaneoruga pakkus Alfredi kõrtsi kohta ikka väga head professionaalset tantsumuusikat. Mine või tagasi:)

Minu Ferrari

 

     Uus soeng, uus kleit, uued kingad, vana naine.

*pilt ning märkused lisatud Ferrari teadmisel

Laitus ja kiitus

    Terve eelmise aasta lugesin Leif G.W. Perssoni suurepäraseid krimiromaane ja mõtlesin,et  miks küll keegi arvustusi ei kirjuta. Lõpuks ilmus eilses Päevalehes Tuuli Jõeääre kiidulaul (keda huvitab, leiab ise artikli üles) ja kirjutan igale lausele, sõnale ning kirjavahemärgile alla. Tõde on ka see, et Perssoni raamatuid kiiresti lugeda ei tohi - pea igal leheküljel on mingi viide eelnenud  peatükkidele või koguni eelmise raamatu tegevustele. Ja muidugi eriti elusaks kirjutatud tegelased. Tükk aega mõtlesin, milline võiks välja näha mees kui legend - Evert Bäckström. Kui lõpuks leidsin telefilmi treilerid, milles askeldas kurjameid ning võluvaid keskealisi naisi taga ajav komissar Bäckström, oli kohtumine supersalaami otsas rippuva kereka mehega nagu kohtumine vana tuttavaga.
   Jube kõitev ning põnev sari, kindlalt soovitan!
   Jamaks kiskus lugemine kodumaise autoriga - Ira Lemberi "Vale nimega mees" on puudulikult toimetatud, toimetajaks kah Lember, Tõnu Lember. Kuna mul on enda tekstide toimetamise kogemus värskelt meeles (oma ebakompetentuses arvasin aeg-ajalt, et toimetaja on tähtinärivalt nõudlik), siis Lemberi teoses, mille ma krabasin raamatukogu riiulilt eelkõige kaanepildi tõttu, tundub toimetaja olevat lugenud teksti ikka väga pealiskaudselt. Ainult paar näidet - üsna alguses on peategelast kirjeldatud kui pataljoniülemat, paar lehekülge edasi rühmaülema asetäitjat, siis Pitka võitlusgrupi soomepoisist liikmena ja lõpuks taas Saksa rindesõdurina. Ei saanudki aru, millist militaarkarjääri Ottomar tegi.   Teisalt tema sõber, Vene armeesse mobiliseeritud Koit, tegi läbi veel ägedama tõusu - 1941 - 1942 tööpatis metsa langetades ei jäänud ta mitte üksnes ellu, vaid tõusis 1944 aasta sügiseks juba alampolkovnikuks! Vot see oli alles rakett! Veider oli lugeda ka sanpatis kopsuhaava surnud Koidust, kelle viimaste hingetõmmete juures olevat olnud ka ta õde, Ottomari armastatu, kel õnnestus neetud fašisti ja punaarmeelase identiteedid juudist sanitari! abil vahetada, ning siis ilmub raamatu viimastel lehekülgedel välja seesama Koit, kelle kõrihaava! armas abhaasitarist medõde oli kokku lappinud, ta elule päästnud ja sõja lõppedes enda juurde kitsi karjatama kupatanud....Kelle siis Koidu õde maha mattis???:D
    Ühesõnaga puder ja kapsad, selline printsi ja kerjuse stiilis.
     Alati tuleb kasuks, kui veel toimetamata tekste loeb keegi kõrvaline, sest paraku on autor enamasti nii
sügavalt stooris sees, et kummikud jäävadki porri kinni ning välja päästab üksnes kõrvaline abi.

Pildil on ka  Evert Bäckström (Claes Malmbergi kehastuses). Kes küll neist kolmest?
Foto Aftonbaldet

Sm. laps

   

    Head uut aastat, lahked lugejad!:)
    Nägin lõpuks ära - esimese jaanuari õhtul, kui pea hakkas tasapisi vana-aasta trallist klaaruma, tuli ETV-st "Seltsimees laps". Aeg läks lennates, ei mingit jobutamist, lõpp tuli isegi pisut ootamatult. Väike Helena tundus mitte mängivat, vaid olevat seal filmis. Suurepärane! Muidugi - vaatajatele, kes teemat ei valda - ja neid on laias ilmas väga palju - on pea kogu stoori arusaamatu, aga seda enam on hea meel, et napi aastaga on Helena ja meie film üleilmselt edukas olnud.
    Nüüd võtan raamatu ette.

    Pildil raamatu autor Leelo Tungal, pilt rahvaraamat.ee