Vabariigi valvur

 Pisut loid on vana Artur. Aga valvab endiselt meie vabariiki!:

Elagu Eesti!

On tal karvane?

 

   

 Üks tegelane sobitas klemmid ümber käe-ja jalarandmete, teine vahtis arvuti taga ja kui kord jõudis rindkere-anduriteni, siis nii küsiski:

"On tal karvane?"

"Ei,"vastas lühike ja matsakas."Liigutan natuke kolmandat ja neljandat."

Proovisin ise ka kolmandat ja neljandat sõrme liigutada, ei midagi.

Aga asjalised said andurid paika, voolud liikuma ning pilt oli ilus. Nagu ikka.

Käisin perekal diskreetset muret kurtmas. Sain saatekirja xxxx spetsialisti juurde, xxxx testi tegema.

Rohkem ei ütle ma mitte üks piuks!

Ah jaa - nagu ikka imestas lugupeetud eskulaap asjaolu üle, et patsient ei tarvita mingeid kolesterooliravimeid. Ootusi küttis üles igati eeskujulik number analüüside real.

Pildil - jah, need on minu jalad.

RSV

   

 Kõlab nagu RSN või Tšuk ja Gek:D Küll kaasaegsed teavad.

Aga mina kirjutan hoopis vastikust viirusest, mis mind kuus päeva kimbutas. Perearsti sõnul olen eakohaselt terve mees ja igast hooajalised köhatused on mul kestnud päev-kaks. Nüüd olin kaks-kolm esimest päeva ikka väga haige. Meenutasin eelmise aasta koroonapõdemist ja arvan, et enam-vähem sama - kurk valus, hing kinni, nohu, hulkuvad valud ja ihunõtrus. Palavikku neetu.

Ahjaa - kolmiktesti tegin, ei midagi ja doktor Guugel ütles, et RSV. Teine doktor, perearst, soovitas kirja teel, et leevenda sümptomeid. Parakas, gelomürtool, dekatüleen, pipraplaaster. Ja muidugi palju meeteed.

Nädalavahetuse teise öö magasin juba nagu talveunes karu ja täna tormasin õhinal tööle. Keskpäevaks roomasin koju tagasi - tõmba hinge, taat! Ei ole enam nii, et peale põgusat haigust lähed esimesel tervenemise päeval maratoni jooksma:)

Hoidke tervist!

Pildil teeskleb halastajaõde, et mõõdab mu pulssi, aga tegelikult vaatab kella, et millal see tüütu vahetus juba lõppeb.

Sõda

 Teise osa viimane peatükk. Palun heatahtlikult vastu võtta!:)

Sajas. Sõda.

Lamasin enda kaevatud madalas laskepesas, püüdes vaenlase suunas jäävate mätaste vahelt ööbinokliga midagigi näha. Näha polnud midagi, kuulda võis ühtlast kuma, mida tekitasid jalaväe lahingumasinate roomikud kusagil kaugemal. Kas BMD või BMP roomikud, ei osanud ma hinnata. Vasakul ja paremal lebasid kaasvõitlejad, kuidas keegi end vintskesse maasse oli kaevanud. Kompaniiülema korraldusel kattis meie Kaitseliidu Nõmme maleva liikmetest koostatud poolrühm lagendikku ja maanteejuppi ligi kahesaja meetri ulatuses, teisel pool maanteed teadsime olevat samasuguse rühma, pidime andma maanteel liikuvale vaenlasele risttuld, samas vältima “sõbralikku tuld.” Panime teise rühma lipnikuga paar tundi varem tulesektorid paika. Mul polnud mundril kuppusidki, kuigi kompaniiülem nimetas mind nooremleitnandiks, kahekupumeheks. Minu rühma kuulus neliteist meest, kõik samasugused vanakesed-tsivilistid nagu minagi, otsest lahingukogemust polnud kellelgi. Profid olid kaitses pealetungivate venelaste peasuunal, mõnikümmend kilomeetrit eemal, riivistades otseteed Tartusse. Kõhutasin niiskel pinnasel, kõrval AK-4 automaat, mättal torusuudmega maantee poole poole sajandi eest tootmisse tulnud reaktiivgranaadiheitja Carl Gustav, hellitusnimega Kusti, pisut tagapool, aga ikkagi käeulatuses kolm soomustläbistavat ja kaks kildgranaati elavjõule. Väiksem toru, M42 granaadiheitja oli ühe jaoülema käes, ka selle granaadist piisab kerge lahingumasina paarisentimeetrise soomuse läbimiseks.

“Toetust ei saa ma teile lubada, kõik teise brigaadi põhijõud on Tartu suunal. Teie sektoris võib oodata dessantsoomukitel kuni roodusuuruse lahingugrupi katset meie põhijõududest tiibamisega mööda minna.”

Mäletasin minevikust, et see tähendab seitset-kaheksat kerget lahingumasinat ning vastavalt sellele uurisin, millega soomukeid maha võtta.

“Saate ühe M42 ja ühe vanema Kusti,” vastas ohvitser. “Relvur juba ootab, moona võtke palju vaja – seda jagub.”

Kamandasin seersandist jaoülema ja ühe võitleja kaasa ning sörkisime relvade järele. Meie napiks rõõmuks selgus, et lisaks moonale ja relvadele oli meie lahingrupile eraldatud kohaliku taluniku annetatud ATV koos järelkäruga. Ladusime kaks granaadiheitjat ning mõned kastid moona (võtsime lisaks HE soomustläbistavatele ka kildgranaate juhuks, kui soomukimeeskond peaks jalastuma) ning kamandades seersandi maastikumasinale, saatsin ta kaitsepositsioonile. Mõeldes lähivõitluse võimalusele, kauplesin relvurilt ka püstoli. Sain ilmselt vanadest varudest jäänud Makarovi koos kahe salvega. Abiks seegi.

Kompanii tugipunktist meie positsioonideni oli pisut üle kilomeetri. Kuna hakkas juba hämarduma, siis ma eriti varjumisele ei mõelnud, astusin läbi hõreda võsa nagu seeneline muiste.

Raadiovastuvõtjast kuulsin kahte piiksu ja kompüli häält: “Luuraja, kuuldele!” Kaitseliitu astudes olin vastavate militaarorganistasioonide silmis end küll juba rehabiliteerinud, aga paberitesse jäi vastav info püsti, mille tulemusena siis selline kutsung.

“Luuraja kuuldel,” vastasin.

“On andmeid, et öösel on oodata liikumist. Teie ülesanne – võtta maha soomukid ja hoida ära elavjõu kaevumine. Käsuliin üksnes minu kaudu.”

“Selge, ainult sinu kaudu,” vastasin ning kiirendasin sammu. Kompül oli Kaitseliidus veedetud kahe aastaga heaks tuttavaks saanud ja omavahelises vestluses me nn. sõjaväelist viisakust taga ei ajanud.

Olime nüüdseks niiskel pinnasel pikutanud paar tundi, kirusin ennast, et polnud varustusse lisanud fooliumiga alusmatti. Hoolimata soojast sügisest hakkas vilu, jäsemed tikkusid kangestuma. Rühmasiseselt hoidsime kahe jaoülemaga raadiovaikust, leppisime kokku käemärgid, aga mida sa pimedas näed. Mõned korrad oleks nagu kuulnud taevas droonimootorite surinat, aga näha polnud midagi. Õnneks olime positsioonid valinud võsa piirile ja laskepesi varjasid hõredad oksad.

Jaoülematega leppisime kokku, et eetrivaikuse lõpetan mina oma Kustist esimest soomukit põmmutades. See avab teisele granaadiheitjale võimaluse maha võtta või vigastada kolonni tagumist soomukit ja vene vägede taktika nägi sellisel juhul ette soomukite hajutamist, aga seda ei soosi maantee kõrval kulgevad sügavad eurokraavid. Sellevõrra jääb mul või lahingpaarilisel aega Kusti laadimiseks ja lähemale ronivale teras-ja alumiiniummonstrumile tule andmiseks. Kui mõni soomukitest peaks ikkagi üle kraavi ronima, siis lagedal põllul olid need isegi meie vananenud tankitõrjerelvade jaoks kerge saak. Jalastunud dessantnikuid kavatsesime kostitada tinaubadega vanast heast MG42 kuulipritsist, lisaks oli ühele minust veel vanemale kohalikule jahimehest kaitseliitlasele antud snaiprirelv RL20, millega noppida üksikuid hulkujaid. Jahimees tegigi endale laskekoridori meie kaitseliinist sadakond meetrit eemal kõrguvasse kuusemassiivi, ragistas seal oksi murda ning madistas sobivale kõrgusele pesa ehitada. Nii sai ta parema ülevaate ka muhkudes-lohkudes ja kivide taha varjuvatest venelastest. Olenevalt masinaist väljaronivate parasiitide kogusest ning kamba tihedusest jäi võimalus neid kostitada ka kildgranaatidega.

Öö oli pime, pilved käisid madalalt, tähti ega kuud polnud ühegi pilveräbala vahelt näha. Näksisin energiabatooni ja tõmbasin veekotist paar lonksu. Kuivpajukit polnud meile antud, lubati, et hommikul saab sooja toitu. Hommik oli veel kaugel.

Pihkva 76.dessantründediviisi esimesed jõud kahe pataljoni taktikalise grupi näol sõitsid Luhamaa piiripunktist läbi kaks päeva tagasi. Veidi väiksem kontingent paarikümne soomusmasinaga toel sisenes Koidula kaudu. Meie piirivalve sai käsu varjuda ja lahingkontakti mitte astuda. Vastavalt luure andmetele ning kasutades liitlastelt saadud infot, olid meie teise brigaadi põhijõud katnud peamised liikumisteed Tartu peale ning mineerinud sildu Piusa ja Obinitsa kandis. Samas ilmselt teadsid sellest tegevusest ka vastased, kes peale mõnekümnekilomeetrist tehnika kiirmarssi peatusid esimese suurema silla ees ning hargnesid piki jõge, kindlustades kaitsepositsioone, üritamatagi sillapead luua. Kaudtuld ei andnud kumbki pool, jäi mulje, et täiemahulist hõivamissõda pole vanelasel plaanis. Lühikesel briifingul aktiivteenistusse kutsutud ohvitseridele, mille korraldas Tartu KL ülem, saime teada, et teemaks tundub olevat NATO artikli nr. 5 proovilepanek venelaste poolt, aga võimalik ka, et tükikese Setumaa liitmisest Venemaaga. Kõik see tundus ääretult jabur, seda enam, et sissetungi algusest oli hukkunud vaid kümmekond Eesti kaitsjat, neist pooled kohalikud külamehed-kaitseliitlased, kelleni polnud jõudnud kaitsejõudude korraldus lahingkontakti mitte astuda. Venelaste kaotuste kohta olid andmed esialgu puudulikud. Seda, et venelased lihtsalt katsetavad, näitas minu arvates just see, et peale esimese päeva nii-öelda paraadvormis sissemarssi jäädi põõsasse piknikku pidama. Kompüli sõnul olla teine brigaad hargnenud kaitseliinile mõnekümne kilomeetri kaugusel piirist, esimene brigaad kattis Peipsist põhja poole jäävat piiri ja lennuväljad valmistusid kopteridessanti piduliku ilustulestikuga vastu võtma. Paar korda olin kõrgel taevas näinud ja kuulnud hävitajate paari, aga kelle tiivad need olid, ei tea. Õhutõrjevõimekust Kaitseliidu kompaniil polnud. Meie rühmal oli käsk venelasi edasi mitte lubada, aga samas taganemist mitte takistada. Ilmselt oli staabitegelastel rohkem infot ja küllap loodeti koos liitlastega, et Venemaa lihtsalt katsetab NATO riigi kaitsevõimet ja kaob peale lahingluuret taas piiri taha.

Tukk hakkas peale tulema, närvipinge andis tunda, rääkimata vanusest. Rebisin veel ühe energiabatooni lahti. Mudisin veekotti, tundus pooleldi täis olevat. Siis tuli meelde – pagan, olin täiesti unustanud julgestuse! Vaevalt jõudsin mõtte lõpuni mõelda, kui kehast käis üle mingi värin. Nihutasin enda natuke ja kui värin ei lakanud, sain aru, et maapind värises ja siis oli ka kuulda diiselmootorite bassihäälset müdinat. Kaugel nad on? Kilomeeter, kaks?

Rohkem tundsin kui nägin kamraadide laskepesades liikumist, veeretasin end Kusti kõrvale, laadisin kumulatiivmürsuga ning upitasin relva õlale. Optilisest okulaarist nägi tänu valguskildudele ka pimedas üsna kenasti võpsikust väljuvat külatee kurvi, mis juba helendas soomukite käigutuledes. Sõitsid nagu paraadile, kuradid. Kohendasin silmile vajuvat kiivrit, käsi higistas ümber pideme.

Kobasin rinnal rippuvat raadiosaatjat.

“Luuraja, kompül. Tulevad,” kähistasin erutusest katkeva häälega.

“Selge. Luuraja, tuli vaba!” kuulsin kompaniiülema rahulikku häält.

Esimene soomuk jõudis võsa vahelt välja, liikudes 40...50 kilomeetrise tunnikiirusega. Tema järel teine, siis kolmas….

“Pagan, neid on üle kümne,” jõudsin mõelda. BMD 30-millimeetrise automaatkahuri valangutümin niitis puudelatvu minust sadakond meetrit vasakul. Kuidas nad teavad? Siis meenus droonide surin enne hämarust.

“Kas meie snaiper jäi terveks?” pöörasin korraks pead metsamassiivi poole. Silmanurgast nägin endast paremal sähvatust ja üks soomustransportööridest kangestus. Mõne hetke pärast detoneeris laskemoon ning väike torn koos kahuritega irdus kere küljest. Plahvatus valgustas kogu lahingutandrit ning seda ilustasid veel kaks sähvatust teiselt rühmalt.

“Missa vahid, lase!” karjus minu rühma seersant kuulipritsi harki kindlamaks sättides ning vajutas päästikule. Soomukitelt pudenes kamuflaažis kogusid. Pigistasin kindlamalt granaadiheitja käepidet ning kõverdasin päästikusõrme.

Kumulatiivgranaat HEAT 551 lendas justkui aegluubis esimese soomuki poole.

“Pea alla!” karjus taas seersant. Olin oma hävitustööd jäänud vahtima nagu laps loomaaias elevanti. Tõmbusin mättavalli taha kerra just õigel hetkel, kui jalastunud parasiitide kamba esimesed automaadituld andvad liikmed olid jõudnud meie laskepesadest sajakonna meetri kaugusele. Kuulsin MG tempokat tärinat, mõlemad rühmad andsid risttuld. Kobasin rinnal raadiosaatjat:

“Kolm maas, viis-kuus jäid kraavi, kaks võtsid lahingu vastu!”

Saatja ragises, vastust ei tulnud.

Tagapool popsus leegisummutiga snaipripüss ja väljalt kostus venelaste kisa.Veeretasin end laskepesast kaks pööret kõrvale, andsin automaadist paar lühikest valangut ja roomasin tagasi. Nüüd olid maanteele ukerdama jäänud purukslaskmata soomukid meie positsiooni relvade suudmeleekide põhjal kindlaks teinud ja ühel torni automaatkahurid ühele poole, teisel teisele poole suunatud, andsid nood surmavat tuld. Kolmas terveksjäänud BMD püüdis kahte romu teelt kraavi trügida.

“Selle vastu mättavallist ei piisa,” jõudsin mõelda, kui esmalt meeter vasakul ja siis meeter paremal plahvatasid kolmekümnemillimeetrised.

“Mööda!” rõõmustasin ja samal hetkel tundsin, et ülalpool põlve on püksid märjad. Esmalt arvasin, et tegin hirmust püksi, sest mingit valu ma ei tundnud. Siis tuli pulseeriva lainena valu ja reit kobades sain hirmujäigastusega aru, valuga koos pulseerib minust välja arteriaalne veri.

“Meedik,” kraaksatasin raadiosse. See ragises endiselt, oli ka vist pihta saanud. Keerasin end selili, adrenaliin andis jõudu. Žgutt oli rakmete taskus kenasti olemas, midagi pudenes koos siugja kummiga veel välja. Üritasin lintjat žgutti ümber reie pingutada, aga verejooks ei vähenenud. Higistasin, hakkas külm. Teadsin, et see pole hea märk. Leidsin käega kobades mudast paar haavalappi, surusin need reiele.

“Meedik,” hõikasin nõrkeva häälega üle lahingumöllu.

“Pea vastu, vankad taganevad!” kuulsin paremalt jaokomandöri häält. Proovisin reiehaaval survet hoida, haavalapp oli juba täitsa vettinud. Külm oli endiselt, värisesin üle kere. Kuulsin tasapisi vaibuvat roomikute lõginat, terveksjäänud BMD-d taganesid, ukerdades mööda purustatud ja kraavi kinnijäänud soomukitest. Väljal meie kaevikute ees karjusid haavatud appi, õhk oli paks venekeelsetest roppustest.

Hakkasin uniseks muutuma, üle keha valgus soojus, taevas muutus nagu heledamaks ja täiskuu varjust hõljus minu poole tume kuju.

“Surmaingel,” arvasin ükskõikselt. Olgu siis niimoodi, surengi kodumaa eest.

“Ai tsihh, ai tsahh, ai velled,” pobisesin, kui teadvus täielikult hägustus ja viimase teadvusekillukesega sain aru, et mul kistakse pükse jalast.

“Sada,” jõudsin mõelda enne teadvuse kustumist.

Pildil vapper kaitseliitlane tankirusikaga. Pilt wikist.

Kogemusnõustaja

   

 Kui mu igati kõbus 83-aastane tädi ühel heal päeval korduvatele kõnedele ei vastanud, kihutasin ma tädipoja ema olekut kontrollima. Olek oli pahur, sest tädi ei salli ootamatuid külalisi. Lihtsalt telefon oli maha kukkunud ja enam vunki sisse ei võtnud. Kuigi tädipoeg kehutas ema mõned aastad tagasi talle kingitud ja seni kasutuseta riiulil lesinud moblat aktiveerima, ei võtnud tädi teda kuulda ja sõitis tasuta ühistranspordiga järgmisel päeval Lasnamäelt Kristiinesse talle meeldima hakanud (seal on lahked noored poisid) sideteenust osutavasse firmasse ning sai mingil salapärasel viisil tasuta nupufoni omanikuks.

Järgmisel päeval oli häda majas - algul tädi telefon ei vastanud, aga paari tunni pärast hakkas vanainime see-eest ise mitu korda tunnis helistama. Sain kohe aru, et lihtsalt ma ei pääse ja pean kogemusnõustajaks hakkama. Noore Skandinaavlase redelipulgale ma muidugi ei roni ja kireda ka ei kavatse, aga lähisugulase aitamiseks nõutasin telefoni margi ning mudeli ja kukkusin punkt-punktilt juhendama. Ise ka imestasin, kui keeruliseks on ühes juhendis suht lihtsa nuputelefoni kasutamine aetud. Mina - nagu iga teinegi meeskodanik - tavaliselt ühegi tehnilise instrumendi kasutusjuhendit ei loe, üritan tunnetuslikult hakkama saada:) 

Igatahes tädi saime käima ja telefoni ka!

Pildil üks teine tädi Guardianist oma uue nuputelefoniga.  

Tartu rahu

 Linnas tiirutades märkasin vaid üksikuid lippe ja needki ei jäänud kaamerasse.

 Nõmme poeg seevastu oli Arturi meeleheaks sini-must-valge üles upitanud:)