Konstruktiivne jutuajamine

   

Meile abikaasaga meeldib õhtustada kaua ja mõnuga, lonksates pikematel õhtutel ka klaasike veini, lühematel pitsike viina ja igast asju arutada, sealhulgas konstruktiivselt. Kui ma naerust puksudes olin prouale jutustanud järjekordse tõsieluloo torumees Gena  jõuluseiklustest, arvas kallis kaasa, et selmet kirjutada raamatut oma olnud ja olla võinud naisseiklustest, võiksin lugejat hullutada hoopis elusamate lugudega klienditeeninduse-rindelt! Nimelt - saanud hoogu Kaamosega kahasse kirjutatud kogumiku enneolematust menust, asusin õhinal arvutisse raiuma isiklikku personaaliat - kohtumisi ja kohtumata jäämisi oma rohkete naistuttavatega, tööpealkirjaga "Minu 101 naist".  Nüüd ei teagi - ehk on lugejal tõesti minu nilbete juhtumuste asemel huvitavam tutvuda remonditeenuse osutaja tänapäevaga:
-kuidas lasteaia tualettruumide remondi lõppakordina juhataja vetsupoti loputuskasti juhtida kuum vesi;
-kuidas vahetada omavahel vanni kuuma-ja külmaveesisend, mille klient avastas kahetsusväärselt alles esmakordselt dušši võttes;
-kuidas torumees Gena tellija esikus oleva kingarivi põhjal teab eksimatult, kes pereliikmetest on remondiküsimustes komandör;
-kuidas vahetada viiekordses korruselamus esimese korruse vannitoas vetsupüstiku juppi nõnda, et käed.....eeee....puhtaks jäävad;
-kuidas köögipõranda vahetusel avanes talade vahel peidik, milles salapärane roosteplekkidega vahapaberisse keeratud plekk-karp, millega perenaine müdinal minema jooksis;
-kuidas Gena lõpetas eelmise päeva töö sellega, et peitis valamust lahkuva torujupi kenasti vahtplasti alla, et teised tema toru peal ei sõtkuks, aga teised tulid hommikul esimesena  ja valasid kogu põranda üle, sealhulgas armeeritud betooniga, mistõttu valamust lahkuv torujupp ei leidnud oma hingesugulast enne, kui põrandast oli diagonaalis läbi raiutud korraliku kaldega kraav;

   No ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd ei teagi, kas uue teose ootel peaksid värisema minu  rohked naistuttavad eelmisest elust või veel rohkemad remondihuvilised-tellijad?

Pildil meie viimane, just jõulude eel valminud tualettruum.

Minu maja

 

  Eile visiteerisin  pühade-puhuselt vanemat poega. Muidugi olid kaasas kingikotikesed kolmele lapselapsele. Sokutasin need kenasti kuuse alla, kus lisaks minu pakkidele oli vaid üksik piparkoogimaja.
    "See on sinu maja," hõiskas noorem pojapoeg ja potsatas majakese lauale. Ohhoo, mõtlesin mina, ikkagi mõtlesid vanaisa peale! Peale vürtsikat risottot, paari klaasi veini ja jäätisega keeksi minema hakates haarasin laualt kaasa ka piparkoogimajakese.
     "Kuhu sa selle viid?" uuris minia nõudlikul toonil. Peale asjaolude täpsustamist selgus, et pojapoeg oli silmas pidanud piparkoogimajakese visuaalset sarnasust kunagi minu, nüüdseks poegade Nõmme majaga ja minul polnud mingit legaalset alust piparkoogimajakese äraviimiseks, saati veel manustamiseks:D

    Pildil Nõmme majake, mina paremal.
   

Kolmkümmend aastat hiljem

 

Kolmkümmend aastat tagasi detsembris kutsus peadirektor mu enda kabinetti ja uuris, kas raatsin ehitusosakonna ruumidest ühe "taksistidele" rendile anda ja sama hooga teatas, et on ka ise mõelnud nädalavahetusel taksot sõita, pidi jube tulus olema. Nii lõigi ta mulle pähe eraettevõtluse naela ja sest saadik püsivad igast mütsid  mu peas nagu kinnilöödult! Detsembri keskel sain ma Tallinnas taksoteenuste osutamiseks "Esra" firma all taksoloa nr.4 ja juba esimesel õhtul kogusin nelja tunniga poole tollasest inseneri kuupalgast. Sõitsin oma kollase "Žiguliga", autos oli digitaalne taksomeeter, teisaldatav valgustatud plafoon ja pisut hiljem ka kahepoolne side "kiisuga". Sõitsin pool aastat, teenisin kartulikotitäie rublasid, vahetasin auto uuema vastu ja järgmisel aastal moodustasime peale pikka paberitega pusimist juba ehitusettevõtlusega tegeleva aktsiaseltsi, aga sellest mõni teine kord.
    Täna käisin meie firmatruude töömeestega Pässa "Beibibäkis" tähistamas minu 30-aastast ettevõtjakarjääri ja muidugi ka töist aastat lõpetamas.

   Pildil maalrite birgaadi tublid neiud torumees Gena kallal. Ei oska inimesed normaalselt pidutseda, ei oska!

Põrandavein ja koduleib

   

    Iidsel nõukajal aeti pea igas kodus suurtes klaaspudelites reipalt mulksuvat koduveini ja nurgapealne pood pakkus põrandaleiba ning vadakusaia.
    Täna sai mõiste "koduvein"  uue tähenduse, kui tolmuimeja kohtus veiniriiuliga ja nõrgim pudel plaksatas põhja alt.
     Nüüd ei teagi, kas parkett maitseb tummiselt või tammiselt.

Detsembriöö unenägu

 

  Täna öösel abiellusin ma Elina Borniga. Probleemseks kujunes ühise perenime kooskõlastamine - Elina ei soostunud oma perenimest loobuma, ikkagi artist! Samas polnud mina nõus liitnimega Born-Konn, kujutasin elavalt ette, kuidas sõbrad hakkavad mind pornokonnaks kutsuma.
    Jäigi naine võtmata ja hea ongi, sest ega abikaasa seda vist heaks kiitnud oleks!

    Pildil suvaline pornokonn.

Esikas ja erakonna pidu

   

   

Draamateatrisse sisenedes astus ligi krapsakas tütarlaps, check-list käes ja uuris säravalt naeratades, et kas me tulime erakonna peole.
     "Jumal tänatud, kindlasti mitte," vastasin ja naeratus kadus tütarlapse näolt kiiremini kui armastus kolme apelsini vastu.
      Oligi miskipärast nii, et reformikad olid kogunud kamba ustavaid kultuuriga tutvuma, aga enne seda ja ka vaheajal pakuti neile parteri jalutussaalis furšett-õhtusööki. Kogu see sagimine meenutas mutionu pidu:D
      Aga etendus....oli taas nagu oli - soomlaslikult tuimavõitu ärilis-poliitiline pamflett, mis pealegi tänaseks päevaks oma äreva teravuse kaotanud. Ei päästnud Uukkivi ega Teplenkov ja lausa kahju oli vaadata mureliku näoga etlevat Mihkelsoni. Enamik meespublikust vahtis niikuinii Novosjolova slaavilikke kepsusid ja ilma puhvetis manustatud veiniklaasita oleks lavastus talumatult igav olnud.
Esietendus Juha Jokela "Sumu".
     Pildil Novosjolova  kepsud (tupsudega).

Valve Koer

    Kuna poeg seikleb kaugel Põhjalas, toidan-jalutan loomi. Lindudele ja oravatele linnumajakesse seemneid, kaladele mingeid haisvaid helbeid ja Arturiga muidugi jalutan ka. Täna mõtlesin, et teen tiba pikema ringi, polnudki ammu mööda keskpäevaselt tühje Nõmme tänavaid hulkunud. Mitu uut maja oli ehitatud vanade asemel ja ühel autoväraval nägin silti: "Hoovis lahti valve koer".
   Selge, sain aru - kodanik Koer on abiellunud, rajanud ühise pesakese ja lubanud abikaasa Valve aeda jalutama. Aga miks ometi peab sellest möödujatele teada andma?? Siis meenus veel Smilersi lauluke "Loomad on lahti" - ehk peaks munpolile helistama?
    Hoovis ei märganud ma ühtegi Valvet, koerast rääkimata.

    Pildil perek. Koer

Vegetaarlaste visiit

   

    Lapsed otsustasid pakkuda õhtusööki - muidugi omal moel. Tulid kohale suurte kottidega, koorisid välja erinevaid lehekesi-kõrrekesi-seemnekesi ja asusid pastat keetma. Jumal tänatud sellegi eest!:D Veini tõid ka, koguni kahte sorti. Lapsi oli suisa kolm ja pool, kui ka minunimelise väimehega arvestada, lisaks kasulapselaps:P Õhtusöök oli maitsev ja toitev, kõhu sai täitsa täis ja kui me omalt poolt jäätist pakkusime, oli natuke üllatav, et ka taimetoitlased vitsutasid kahe suupoolega ja siis nad selgitasidki vegani ja vegetaarlase vahet, ma polnud varem eriti pead murdnud, ühed taimetoitlased kõik!
     Pildil vegetaarlase eine veiniklaasiga.

Sarikohtujaga Koerus

   Haarasin sarikohtuja hotelli juurest autosse ja läbi jaheda Eestimaa kihutasime Kesk-Eesti pärli Koeru poole. Tunnistan ausalt, Koerus polnud käinud ja ega esimesel korralgi mingit muljet ei jäänud, sest nagu Elton John viidi Tallinnas otse lavale, nii ka mina - tagauksest sisse, raamatud kotist, lonks konjakit kohviga ning Konna ja Kaamose esikraamatu "Süda teeb kohati muret" esitlus võis lõbusalt alata. Soojenduseks näidati tütre filmi "Nukud ja tootemid", autorid jõudsid filmi lõpuks ise ka kohale ja vastasid arvukatele küsimustele. Ka sarikohtuja küsis, kuigi olime filmi esikal käinud ning ka raamat oli tal kenasti pähe õpitud.
   Kohtumine oli väga lõbus, Koeru jäi mitu kilogrammi küpsiseid ja kolm liitrit kohvi ning kodutee koos sarikohtujaga möödus kiiremini kui kunagi varem.
   Pildil Koeru Kultuurimaja. Nagu näha - huvi  kultuurisündmuse vastu oli tohutu!

Punane Fiatt

    Et noorem tütar rahulikult ja tasase autoga enne riiklikku sõidueksamit harjutada saaks ja muidugi ka sünnipäeva-puhuselt, sai talle rattad alla monteeritud. Narrimise eesmärgil üritasin võtmeid kätte andes joriseda, et miks keegi küll ei istu mu fiatti, aga see ei tekitanud üheksateistkümne-aastases mingeid emotsioone - ei teadnud ta laulu, ei esitajat! Noored, ma ütlen. Natuke on juba õue peal edasi-tagasi liigutanud, korra lubadega sõbranna juhtimisel poes käinud ja kui nüüd punase punni remondist kätte saab, aga me hakkame külgboksi harjutama!
   Pildil tütar kursaõega nõjatumas oma esimesele autole, taamal Tallinna Ülikool.

Tapale, Tapale!

 

   Kultuuriretk Tapale algas juba Balti vaksalis, kus publikumile jagati pirakad kõrvaklapid, millest kogu rongisõidu ajal tuli kuuldemäng. Rongisõitki iseenesest oli juba elamus, ma polnud nö. uute rongidega varem liigelnudki. Minu jaoks oli iste pisut kitsas ja kuna rong oli ülerahvastatud, siis laiutada ei saanud, kõrval istus pea sama turske kodanik.
     Järjekordne etendus EV100 ürituste raames oli Von Krahli ja Tartu Uue Teatri ühisprojekt "BB ilmub öösel". Lavastus oli hoogne, kohati tikkus kaduma vahe näitlejate ja publikumi vahel, mis oli väga lõbus. Esimene vaatuses solgutati rahvast ümber Tapa vana jaamahoone noore Kalmeti ja Niinemetsa dialoogi saatel, etendades massivõtet rongi saabumise puhul. Hoiatan kohe, et kes pole korralikult (soojalt) riides, sel on juba poole tunni möödudes üsna ebamugav. Kuigi vaheajal saab sooja suppi ja etenduse lõpus topsi viina (tasuta - nagu Niinemets rõhutas), ei vähenda see oluliselt õhukestes sukkades neidiste ja paljaspäiste noorsandid külmavärinaid, sest ka jaamahoone on külm. Samuti toimub ca 80% etendusest stand-up meetodil, kusjuures püsti on publikum, tõsi - viimases osas sai end pinkidele sättida.
     Etendus liigub sujuvalt neljakümnendate algusest  kümnendi lõpuni, hüpates aeg-ajalt ka Soome, Wuolijoki-Brechti teemale, mis kohati tikkus suisa dekadentlikuks kurva ja absurdse kommunistide küüsi langenud Eesti taustal. Aga noored tegid huvitava etenduse ja loomulikult sai vastavalt viimase aja trendidele näha ka vanni roniva sitke noormehe kannikaid ja kotte:P
    Minge vaatama, soojad riided ja külmarohi on vältimatud!

Pildil istume abikaasaga Tapa rongi restoranvagunis. Iste - nagu öeldud - oli üsna kitsas, aga muidu veetsime igati meeleoluka reisitunni!

Hygge

   Kas olete seda väljendit kuulnud? Mina ei olnud enne eilset, tädipoeg aga küll. Rääkis pikalt-laialt, kuidas tema elu on täitsa hygge ja mida enam kuulasin, seda enam mõistsin, et ka minul on täitsa hygge. Need lihtsad naudingud, teate küll.
Et hommikul ei pea kiirustama.
Pääsesin vabalt magistraalile keerama, ummikut polnud.
Maria juba ootas, laadisime tema kola peale ja viisin objektile.
Meeldiva üllatusena istus Veskis punases toolis vana sõber ja manustas kohvi kaneelisaiaga.
Istusime ligi tunni ja rääkisime hyggest, lastest-naistest ikka ka.
Aeg voolas laisalt meist mööda nagu  kena ettekandja-tüdruk, kes ajavooga kohaselt ei pööranud sammaldunud kändudele mingit tähelepanu, aga meil oli ikka hygge!:)

Pildil esitleb vana sõber (kaabuga) mulle oma uut virtuaal-naistuttavat - tundub olevat täitsa hygge.

Isadepäeva õhtusöök

    On meil juba söödud. Kutsusin pojad restorani "Salt", mis Tallinna restoranide nädala raames pakkus komplekteineid. Ma polnud selles asutuses kunagi käinud ja paraku polnud mulje kõige parem.
     Restoran oli sel õhtul ilmselgelt ülerahvastatud, lauad-toolid tihedalt koos ja lisalaud (õnneks mitte meie seltskonnale) paigutati otse ukse alla niimoodi, et lahkudes endale riideid selga heites tõmbasin  mantlisabaga einenautlejal üle pea. Kelner, kel palusin valida linnuliha juurde vältimatu veiniklaas ise, ei tutvustanud veini ega pakkunud maitsta - astus lihtsalt ligi ja kallas klaasi täis.
Tüdruk-ettekandja astus pearooga tuues laua äärde täis suuga ja kui meil oli küsimusi roogade kohta, siis ei suutnud ta vastata, sest esiteks - suu oli toitu täis ja teiseks - ta lihtsalt ei teadnud. Minu soovitud mullivee asemel toodi ampull kraanivett. Poole õhtusöögi pealt teatati kogu seltskonnale, et kohvi ei saa, kuna kohvimasin läks rikki ja soovijatele võivad nad teha "pätikohvi". Kui end lahkuma sättisime ja tuubil täis avastangelt enda riideid otsisime, ei küsinud keegi teenindajatest, et kuidas maitses, rääkimata "head õhtut" soovimisest. Aga nagu öeldud - eks rahvast oli ka palju ning teenindaja on kõigest inimene.
    Road iseenesest olid maitsvad, pildil kapsalehe all põldpüü filee.

Jänesed, hülged ja üleküpsenud Nukitsatöll - "Nurjatu saar"

 

  Nagu pealkirigi ütleb, oli tegu ühe nurjatu teosega, kuhu Kiviräha libretole lisandus lõbus liikumine-liigutamine ja head artistid eesotsas Lenna, Matvere ning Mäksiga. Positiivne üllatus oli Kristel Aaslaid, nii laululõõritamise kui näitlemisoskuse poolest. Teised osalised - Lepland, Albrecht ja Teeäär jäid pisut tagaplaanile. Pealkirjas nimet loomaaed oli ka tore, eriti reibas jännudepaar!
Päris ooperiks just ei tituleeriks, pigem laulumäng või muusikal, Rannapi loomingut pole üldse pädev hindama. Aga tore õhtu oli - seda enam, et Saaremaa oli veel veidike meeltes. 

Pildil Piret(Vigri) ja Tõll(Miša)

Geront

   

   Teatraalid olid kavalalt vaheaja ära jätnud, vastasel korral oleks ma sellelt perfomantsilt kindlasti poole pealt minema tõmmanud. NO99 sai loosi tahtel EV100 raames etendatavate algupärandite aastaiks 1910-1920  ja Ojasoo-Semper võtsid lavastada tüki nimega "Revolutsioon".
     Läksin teatrisse mingitegi eelarvamuste või  meelsusavaldusteta, aga järgneva kahe tunni jooksul oli teatrielamust ikka väga vähe. Kujundus oli lakooniliselt punane, kõrgel asuvale ekraanile kuvati teksti ja sisenevaid külastajaid võttis vastu puuhaamritega lauajuppe tümitav näitlejate kollektiiv.
Minutikest viis tümistati veel ja siis hakkasid punasesse riietatud näitlejad dervišite kombel pöörlema. Olen midagi taolist Istanbulis näinud, seal olid küll ilmselgelt sellega elatist teenivad tegelased, aga tuleb ka au anda meie noortele ja mitte enam nii noortele näitlejatele, kes pöörlesid muusika saatel kokku 18 minutit - võtsin aega. Tasapisi aeglustasid näitlejad pöörlemist (ootasin huviga, millal esimene maha prantsatab, aga ei jõudnud ära oodata) ja heitsid punased rõivad seljast, paljastades sinised töötunked. Kätte pandi korralikud töökindad ja mingil arusaamatul põhjusel värisedes ja väristades, hakati lava tagaseinale toetuvaid  kolme-neljameetriseid 50x100 saeprusse lavale mingisse konstruktsiooni sättima. Sätiti pool tundi, paar korda kukkus konstrui pikali, aga lõpuks moodustati mingi silla või arkaadi moodi asjandus, mis hõõrdejõu toimel üllataval kombel koos püsis. Töö käis vaikides ja väristades:) Mulle tuli seda vahtides meelde meie peaaegu-poisteklassi õpetajate päeva puhune etendus, kus me ehitasime poistekambast püramiidi, mille nimetasime "türamiidiks", sest etenduse tipphetkel ilmus püramiidi poole pealt kellegi käsi koos "Flo-Fii" veega täidetud  plastpudeliga, millest pritsiti esireas istuvaid õpetajaid. Türamiidi tegijail oli lõbus, publikum - eriti aga õpetajaskond - millegipärast ei naernud.
      Umbes sama oli ka "Revolutsiooniga". Olin tulnud teatrisse usus, et mingil kombel midagigi saab teada EV loomise aastakümnest, kasvõi läbi Ojasoo-Semperi prisma, aga ei midagi. Tõsi - paar korda tõstsid tegelased rusikas käe (meenus Black Power)) ja karjusid:"Revolutsioon!", aga sõnadelt tegudeni ei jõutud kuidagi.
    Lisaks Puumarketi toodetele oli mõeldud ka AS FEB reklaamimise peale - osavalt kasutati erinevaid plasttorusid kõmisevate helide ja valgusinstallatsioonide esilemanamiseks. Lõpetuseks uppusid kõik tegelased ekraanil lainetavasse vette ära. Kui see sümboliseeris EV peatset hukku maailmamere revolutisoonilistes lainetes, siis oli küll midagi väga valesti.
    Mõtlesin  oma rumala peaga ka  nende noorte näitlejate peale, kes inimloomuse sisse pugemise ja karakteri  tegemise asemel peavad ehitama puidust ja plastist pesumasinale trumlit, et NO99 juhtteatraalid saaksid gerontidele täiesti arusaamatuks jäävaid perfomantse korraldada  ning täitsa kahju hakkas - kui nad peaksid kunagi liikuma sõna-ja draamateatrisse, kas tuleb ikka midagi teatrikoolis õpitust veel välja?
   Aga ei maksa minu jutust ainult negatiivset leida, eks ma olen samasugune jäänuk eelmisest sajandist nagu  tuntud riigipööraja Vladimir Ilijtš, kes lisatud pildil huviga loeb parteilehest arvustust NO99 etendusele "Revolutsioon".

Öömelu

 

 Kuressaare ööklubi "Privilege" oli sportlasi pilgeni täis. Mu suur süda paisus uhkusest veel suuremaks, kui kaaslase reipa hõike peale - me oleme jooksjad - sain minagi turvanaiselt kämblale ööklubi templi. Kolm päeva ei tulnud maha! Muusika mürtsus üsna talutava volüümiga, reljeefsete säärelihastega sporditibid ei andnud jalgadele puhkust ja laual veikles diskomuna kiirtes kolm kokteili. Sõber osales kolme päeva jooksul, mina olin taustaks:)
    Saaremaa külastus oleks olnud igati perfektne, kui ma poleks unustanud oma seljakotti suspesid lisamast, mistõttu Johan Spaa veekeskus jäi minust testimata, piirdusin vaid saunaga.
    Peaaegu oleks unustanud - Johani hommikusöögilaud oli üsna kahvatu, aga see-eest termosest täidetud kohvitassike suurepärane!
    Pildil - kokteile jagus kõigile!

#MeToo

 

  Autokoolis oli mu sõiduõpetajaks neljakümnendates naisterahvas, hea õpetaja ja muidu ka tore inimene. Sõiduvahendiks "kõrvadega" sapakas, mida iseloomustas "tagurpidi" käigukast. Tollel proual oli kombeks kitsastes kohtades tagurdamist juhendades teismelisele poissõpilasele käsi õrnalt kuklale panna ja sellel seal nurruda lasta, ise uurides, et kas kukal higistab? No krt, igalt poolt....higistas!
    Noore ettevõtjana andsin igasuguse ettevalmistuse ja eelarvamusteta kella tavalise Mustamäe paneelika ukse taga, kui selle avanud keskealisel proual paljastus õrna negližee vahelt kopsakas rinnapartii, mis hoolimata rinnahoidja puudumisest oli ahvatlevalt kikkis. Et kõik oleks selge, lisas tellija, et tal abikaasa on meremees ja mõned kuud veel ära. Remontisime küll korteri, aga mitte perenaist:P
    Remontimata ei jäänud aga paarkümmend aastat hiljem linna lähedal maal asuva naisterahva vannituba ega ka tellija ise. Tellija oli sedavõrd ahistavalt aktiivne, et õnnetul ettevõtjal jäid saapad jalga ja jope selga, aga "remont" sai tehtud ka talveriietuses:D
    Mehed, kirjutage ja joonistage julgelt, ahistatud meeste varjupaik rajatakse nii ehk teisiti!

    Pildil elegantne mees, kes enne "remonditööde" kallale asumist võtab saapad jalast. Tubli!

Kaks esikat

   


















 Laps tegi nukudoki. Kuna väimees on nukuliigutaja, siis oleks nagu loogiline, onju?! Esikal Sõpruse kinos oli karjade kaupa noori diipe kultuur-ja kunstinimesi, ma olin ilmselgelt kõige vanem osaleja. Isegi veini ei julgenud võtta, noored koolevad veel janusse! Filmi tiitreid vaadates sain aru, et tegu oli perekonnamaffiaga - sama perenimega tegelased olid kõiketegijad! Sisust ei oska ma suurt midagi rääkida, sest ma lihtsalt ei saanud aru, mille peale tegija-laps oli pisut pire.
     Draama väikeses saalis esietendus Pinteri "Vanad ajad", laval Sukk, Heinloo ja Murel. Sumbunud õhustikuga seitsmekümnendad, naiste meenutused elusatest viie?kümnendatest, vahele piimaga teed ja brändit. Väljapeetult räuskav Sukk laiutamas tepitud nahktugitoolis. Veri britiš, indiid! Lõpuks ei saanudki aru, kas Heinloo tegelane oli olemas või Suka-Mureli abielupaari poolt välja mõeldud lisand nende sumbuursele pereõhustikule. Mis meelde jäi - oh, kuis oleks tahtnud parimas keskeas istuda  seitsmekümnendatel Taorminas, mäetipul asuva villa marmorpõrandaga etikul ja manustada hommikuäratuseks värskeltpressitud apelsinimahla!
    Kui veel eile õhtul, kohe peale teatrist lahkumist, plaanisin kirjutada nagu ühe teise esika puhul, et parim osa seekordsest etendusest oli puhvetis manustatud konjakiklähv, siis täna enam päris nii ei arva.
    Ikkagi soovitan.

    Pildil lapse filmi poster.

Casting Malaisias

 

 Bill Clinton - muidugi Taavi, Hillary ossa võiks kinnitada Luisa, Monica....eeee.....pole veel erakonnaga kooskõlastatud.

   Pildil saadab Luisa Taavit castingule.

Reanimatsioon ja reinkarnatsioon

 

 Kui Joel  kähiseva häälega, köhatades ja pause pidades, aga ka läbi telefonitoru tunnetatavalt muie suunurgas teatas, et sõbrad - oodata ja loota pole midagi, ei mingit valgust, sugulaste vastuvõtukomiteed ega midagi, ainult pimedus, ma isegi pisut solvusin.
Kuidas siis nii - mees on "sealpool" ära käinud ja ei mingeid rõõmustavaid uudiseid "siinpoolsetele"!
Siis sain aru - vanamees on pika elu jooksul igast koerusi teinud, mitte kõige eeskujulikumalt elanud - järelikult saadeti põrgusse, a seal ju pime, muidugi midagi ei näe ega tunne, katla juurde on pikk-pikk tee ja sugulased ka kõik seal ülevalpool.  No ja kui veel põrguesikust jalaga tagumikku anti ja inimeste ilma tagasi saadeti, siis polegi midagi mäletada.
    Hea sõber sai raske infarkti, elektrit anti rohkem kui eelneva elu jooksul kokku, neli minutit eimidagit, aga tiriti ikka tagasi. Poleks naist kõrval olnud, kes enne kiirabi elustamist alustas, ei teaks ma mehe põrguretkest midagi. Täna, kümme päeva hiljem, sai juba üldpalatisse, head paranemist, vana sõber!

  Pildil saabub Joel põrgust, trepimademel jälgivad teda elukaaslane ja  naabrinaine, uksel lahkuva kiirabibrigaadi liige.

Kersti lapsepõlv

 

Ma poleks midagi kirjutanud, kui tsensori karvane käsi poleks korjanud Postimehe netiversioonist viitkümmet negatiivset ja viit-kuut positiivset kommentaari presidendi intekast teemal "tulevase presidendi sünkjasmust lapsepõlv". Juhuks, kui sealt intekast on veel midagi eemaldatud, siis teatan, et Kersti istus köögis laua all ja kuulas pealt, kuidas tema vanemad koos patriootlike sugulastega arutlesid Eesti Vabariigi taastamise võimaluste üle ja kirusid nõukogude okupante. Vaene laps, ma tunnen sügavalt kaasa, et Kersti jäi helge lapsepõlveta! See selleks, isegi presidendi ametikohal võid väljendada isiklikke mõtteid ja emotsioone, aga miks korjati artikli juurest valdavalt presidendi sõnakasutust taunivad kommentaarid, sellest ma aru ei saa. Mõtte-ja sõnavabadus, maiäss, otsest sõimu ja roppusi presidendi aadressil ju polnud!
Minul oli küll helge lapsepõlv, Kersti!
Pildil minu helge lapsepõlve parim mälestus. Tagaplaanil okupantide raketid.

Abieluliising

 

 Viidates igast karvaste ja suleliste arvamustevahetusele truuduse, petmise ja muidukargamise teemadel .Ritsiku blogis (kõik ju teavad), teen ettepaneku Pärnu piirkonna KOV valimiste  kandidaatidele juurutada nende valimisringkonnas abieluliste liisingsuhete valdkond.
   Aegade hämarusse on vajunud "sind surmani" tõotus,  heal juhul jõutakse viienda, seitsmenda, kümnenda kooseluaastani. Pole ju mõtet pead liiva alla peita - pigem tagada abieluõnn kohaliku omavalitsuse abieluliisingu (või minugi poolest,  moodsad ajad ju - kooseluliisingu) kaudu.
Kodanik (sugu ei oma tähtsust) tutvub KOV netiküljel saadaolevate liisingeksemplaridega - vanus, läbisõit, seisukord, korraliste arstlike ülevaatuste läbimine jne., ning leidnud sobiva eksemplari, tasub KOV kunturis sissemakse, sõlmib kas kasutus-või kapitaliliisingu lepingu ning vara (mees-, nais-või samasoost) läheb üle liisijale. Mitut subjekti korraga liisida ei saa!  Liisimissubjekti saab mittesobivuse korral ka enne tähtaega tagastada, varem välja osta ja kasutuslepingu korral ka uuema ning paremas seisukorras isendi vastu vahetada. Kui liisija ei suuda korralisi liisingmakseid korrektselt tasuda, võib KOV kuntur liisingusubjekti tagasi võtta ja liisijale jäävad tühjad pihud ning rahakott. Võlgnik langeb musta masendusse ning - nimekirja ja järgneva kolme aasta jooksul enam partnerit liisida ei saa.
   Kui palju pisaraid jääks valamata ja alkoholi tarbimata, kui inimene teaks, et tema partneri liising lõppeb juba kahe aasta, kuue kuu ja seitsme päeva pärast ning aga ta siis möllab! Väheneks kõrvalhüpete, vallaslaste ja suguhaiguste arv. Vähekindlustatud liisijatele võiks pakkuda isegi vajaduspõhist liisingutoetust ja kes korrektselt oma liisitud vara hooldab, hoiab ja heas seisukorras tagastab, lausa liisinguhüvitust või intressipuhkust. Kõik on mõeldav ja tehtav, kui me kõik - mehed, naised ja samasoohuvilised kokku hoiame ja oktoobrikuistel valimistel õiged valikud teeme!
Inimesed, valima!

Pildil demonstreerib KOV ametnik (piitsaga) liisingsubjekti suuhügieeni seisukorda.

Vanaduse vägi

 

  Pirita objektile sebisin kaheksase konteineri, kahe objekti peale saaksin selle parajasti täis, aga lootsin mahutada ka isiklikku ehitusprahti. Nii veeresingi pärastlõunal eramute rajooni, torumees ajas kaubiku eest ja uhke kaarega asusin konteineri poole tagurdama. Äkki tormas torumees auto taha, vehkis kätega ja kargas edasi-tagasi. Selgus, et olin ühe rattaga juba poolenesti kraavis, mis asus väravaga praktiliselt ühel joonel ja peeglitest polnud midagi märgata. Muidugi tänasin Genat ja asusime üheskoos minu autot tühjendama. Püüdsin usinalt abiks olla, haarasin ühe korteri remondist jäänud ruloorulli, pöörasin hoogsalt, et seda prahi hulka visata ja...tabasin torumehe pead, kes karjudes pikali kukkus! Olin töömeest ruloo terava otsaga silma tabanud, Gena ei võtnud käsi silma eest, õnneks sõrmede vahelt verd ei tilkunud. Kui püüdsin teda püsti aidata, röögatas vihane torumees: "Ne trogaj menja" ja upitas end ise ettevaatlikult vertikaali. Silm jooksis vett ja nurgas oli näha marrastust ning hoogu võtvat verevalumit.
    On mul veel lihastes jõudu!

    Pildil päästan  Genat uppumissurmast tema pisaratega täidetud basseinist. Pamela Anderson (jalad ülal vasakul) jälgib uppuja päästeaktsiooni stoilise rahuga.

Kius, totaalne Kius

     

   

Tänava poolelt ei saa arugi kuigi üle aia paistavad suured Saku reklaamidega varjud sisehoovis.
Nõmme uus toitlustusasutus "Kius" on peitunud kunagise kommipoe konspiratiivselt anonüümse ja nimetu fassaadi taha turu ja kultuurimaja vahele.
      Esimesel korrusel oli vastuvõtulett, mille taga askeldas valjuhäälse tervitusega noormees, kes nabinal mööda treppi üles jooksis, meid kaasa kutsudes. Proua jäi veel leti ees ringi uudistama ja sattus ilmselgelt pimekohtingule tulnud hallipäise onkli küüsi, kes arvas teda enda huviobjekti olevat.
No eks piduliku õhtusöögi puhul ümber puusade tõmmatud mini aitas ka muidugi tähelepanu püüda!
Minu rõõmuks ja üksiku onkli pettumuseks istus miniseelikus kena proua ikkagi minu lauda:)
      Meid juhatati akna alla, üsnagi ebamugavale sohvale - takkajärgi targana oleks pidanud  toolidega lauataguse valima. Menüü oli lühike, joogikaarti ("veel" nagu ütles ettekandja) polnud üldse. Tellisime eelroaks üleküpsetatud tigusid ja prouale kitsejuustu salati. Ma pole mingi gurmaan, aga teod olid tõesti ääretult huvitavalt vormistatud ja hamba all ei karjunud, kitsejuustu-salat pigem tavaline. Pearoog - siiafilee värskete praekartulite ja murulaugukreemiga ning röstitud tall ("medium" astmes) pigem üllatas positiivselt, eriti maitsev oli siig. Talleliha tükid oleksid tulnud nagu erinevalt röstilt - üks oli läbiküps ja teine tõesti "medium". Vormistus oli silmapaitav, ka taldrikud kenasti valitud. Desserdiks võtsime valge šokolaadi ja passioni kreemi kahepeale, ka see läks täpselt kümnesse.
     Kui paari tunni pärast ettekandja leebe naeratuse saatel ägisedes end püsti upitasime, olid kõik lauad reedeõhtuselt sumisevate külalistega täidetud.
     Positiivne kogemus kauaaegsest koduasumist, kui üles leiate, astuge kindlasti sisse!:)
   

Laine merele ei lähe!

 











 Meil siin edelanurgas on siuke torm, et isegi Laine merele ei lähe! Öösel ärkasin sellest, et nägu oli märg - halba und nagu ei meenunud, aga akna vahelt pressis hoolimata igast tihenditest tormivett sisse ja tuiskas näkku. Kunagi pole sellist asja olnud! Suvemajake kägises ja nagises ning korraks isegi mõtlesime vanemasse ja toekasse majja kolida, aga öösel sügistormis üle pimeda õue joosta, tekid-padjad kaenlas ei pakkunud mingit lusti. Nüüdseks on majake ennast kogunud ja kuivaks raputanud, peame ühe öö veel vastu:)

Pildil arutamegi Lainega, kas minna  merele või mitte. Ei läinud.

Minu platvorm

 

  Lähen kohalike omavalitsuste valimistele vastu oma platvormiga! Platvormi tõstan proovikabiini!
Eile, seistes mõtlikult veiniriiuli ees ja olles täiesti otsustusvõimetu kahe reedeõhtuse veinipudeli vahel, otsustasin valimistele minna  innovaatilise ettepanekuga rajada supermarketite alkoosakondadesse proovikabiinid. Inimene valib meeldivad pudelid välja (mitte üle viie ühiku), siseneb kabiini, selles on mugav iste ja lauake koos komplekti klaasidega ning  mekib igast pudelist. Mis ei sobi, need jätab kabiini, väljavalitutega jalutab kassasse. Kabiini juures ootab naks teenindaja, see korjab proovieksemplarid kokku, vahetab klaasid, pühib põranda. Jookide hind küll veidi tõuseb nimet teenuse tõttu, aga see on kukepea, võrreldes idee uudsuse ja kasutajasõbralikkusega.
   Arvan, et see ettepanek on vähemalt samaväärne odavalkopoodide rajamisega piirialale. Ootan tugevat toetust valijaskonnalt ja ka kaupmeestelt!

  Pildil lihtne proovikabiin odavkaupluses. Ketikauplustes ja supermarketites on muidugi mugavam iste!

Hell Igor

 

 Nagu igal naisel on isiklik naistearst, peab igal inimesel olema isiklik hambaarst. Mul on selline suhe kikukangutajaga juba ligi kolmkümmend aastat. Möödunud nädalal, mure ilmnemisel, võtsin rumala peaga helistada hambakliiniku registratuuri. Peaaegu pandi kirja, sinna tahapoole. Katkestasin usina registraatori jutu ebaviisakalt ja teatasin, et toimetan doktoriga ise edasi. Arusaadavalt tegeleb hambaarst päevasel ajal leivatööga, mistõttu võtsin saata mure kokkuvõtvalt lühisõnumiga. Aga telefonis on see neetud speller ja nii moonduski minu "ige on hell" mitmetähenduslikuks "Igor on hell" tähelepanekuks. Selgituseks - ühe mu töömehe nimi on Igor ja eks töö asjus peetud kirjavahetusest urgitses usin telefon enda arust sobiva vaste välja - mis krdi Ige, ikka Igor, eksole!
Dentist sai murest aru ja loodetavasti saab ka ige terveks:)

Pildil kohendab doktor igeme hooldamiseks vältimatuid steriilseid põlvikuid, tema tegevust jälgib Igor.

Kunstniku külaskäik

   

 Saevõlur Anni Kablis! Esmakordselt! Kahjuks ilmus ta ilma oma hambuliste sõpradeta, oleks palunud kuusehekki kunstiks harvendada:D Paar tundi veini lonksates ja kaunite kunstide ja mitte nii kauni elu-olulise üle arutledes möödus kiiresti ja läinud Libliklind oligi!
    Meie salong ootab järgmisi üllatuskülalisi:)

    Pildil istuvad pingil mina (vasakul) ja Anni. Tagaplaanil grupp kiibitsejaid. Pilt näpatud Anni blogist, palun vabandust!

Magamistubades

     Vana Baskini seekordsel  suveetenduste trallil Ohtu mõisas osalesime nimelt magamistubades, õigupoolest "Magamistubades". Etendus lõppes stseeniga kuidas noor Trevor jäi keset kirehoogu oma abikaasa Sussu peal magama. Noored - ärge seda kodus järgi tehke! Samas oli teine tubli noormees külm nagu kala (jäik ei sobi öelda), kui ta saatuse tahtel esimese vaatuse lõpus Nele-Liis Vaiksoo mängitava vambi peale lamama sattus. Ma ei tea ühtki meest, kes teaks mõnda meest, kes Nele-Liisi peal lamades oleks nii külm (jäik ei sobi öelda). Aga loomulikult oli tal ka seljahaiguse vabandus nagu varnast võtta.
    Kui nüüd algusest alustada, siis hõbeheigiga croissant koos klaasi valge veiniga oli just paras enne seda etendust manustada - andis õige häälestuse! Kes iganes Ohtu mõisa etendusi söögi-joogiga teenindab, teeb seda väga hästi! Saal oli rahvast pungil, jooksuga toodi lisatoole ja mõned inimesed istusid suisa kardinate vahel ja kuulasid näitemängu. Meie jäime tükiga rahule - Ohtu suvekatest ehk "Aiapidu" oleks elamuse poolest samaväärne. Ansambel mängis hästi kokku, üllatas muidugi Nele-Liis Vaiksoo, pole teda varem sõnalavastustes näinud ja ka tandem Murel-Kilgas andis täiesti adekvaatse pildi inglaste pere-ja voodielust.

    Pildil üritab abikaasa minuga veel etenduse teemal mõtteid vahetada, aga paraku olen ma näitemängu tekitatud emotsioonidest ja vaimsest pingest nii kurnatud, et pagesin kohe meeldivate unenägude seltskonda.

Meresse, meresse!

   

Oleks Olja, Maša ja Ira aimanud, kui mõnus oli eilne tormieelne Kabli rand ja mahemõnus merevesi, poleks nad mingit Moskvat ihaldanud - ikka meresse!  Merde ei julge ju kirjutada - mõni frankofiil veel minestab. Kohe peale meresse marssimist algas torm, öösel veeres mööda õue kõik kinnitamata kraam ja sauna uks peksles kui liblika tiib tormis. Ukse panin kinni, liblikat aidata ei suutnud.

Pildil kolm õde  koos minu abikaasaga (vasakult paremale Maša, minu abikaasa, Ira ja Olja) Kabli rannas suvel 2017

Kommionu kolmapäev

 

 Kui tavaliselt jagan mina lastele kommi (peaks vist ennast üles andma), siis eile sain täitsa tundmatult lapselt šokolaadiassortii-palakese. Käisime Kaberneemes ilusat ilma vaatamas, meri oli vaikne ja sile, OKOs sõid ontlikumad kodanikud ja "Pootsmani" kohvikus nautis kena augustiõhtut kohalik rahvas ning mõni külaline, sealhulgas ka meie. Külalisi võtavad vastu kaks valget neljajalgset - Pootsman (suurem) ja Maša (emane) ning kohviku perenaine (nimesilti ei märganud). Konsumeerisime päris ehtsat rabarberimorssi, kaks pirakat vaagnat heeringa-kartuli-kodujuustu õhtusööki ja lõpetuseks manustasime kohaliku külatädi maitsva sõstra-beseekoogi. Koogi manustamise ajal astuski ligi kommikarbiga allameetrimees ja kui ma uurisin, et mis puhul kommi jagatakse, oli vastus sama lihtne kui küsimus: "Niisama" :) Tõsi, kommi jagati kõigile külalistele, aga karp ei saanudki tühjaks. Lisaks koerteparvele magas kogu meie eine aja kõrvalistmel valge kiisu, ei kartnud ta nelja hambaga kolli ega midagi.
   Pilt kohalikust kiisust on kommionu tehtud:)

Honorar

Tuli ära - kahe nädala müük! On ju ilus??

Tagumik, naise tagumik

 

 Eile Neeme kohvikust armsa kaasa sabas auto poole lontsides jäi silma, et kaks samuti minekule sättivat ja kiivrisukka pähetirivat motika-noorsandi lasid pilgul puhata naisinimese tagumisel poolel.
"Kohe homme panen kinni aja kolelõikusele!" arvasin. No mida nad tulevad meie õue peale vahtima!

  Pildil grupp kursaõdesid  aastal 1980, enne teadusliku kommunismi riigieksamit. Tagumikule on tätoveeritud spikrid marksismi-leninismi klassikute teostest. Nagu näete, vajaks nii mõnigi nendest  neidudest samuti kolelõikust, aga arenenud sotsialismi tingimustes polnud see paraku võimalik.

Õhtusöök Rukkis

   
Välk-ja-pauk puhkuse raames visiteerisime Sangastes Rukkimaja Restot. Tegu pigem pubiliku asutusega, aga menüü ja eelkõige teenindus andis resto mõõdu välja küll. Nagu lubatud, oli menüüs mitmeid rukkitoite - rukkipelmeenid, kanamaks rukkipaneeringus, rukkivaht ja muud suupärast. Veiniks valisime tavapärase "prantslase" asemel suisa Põltsamaa marjaveinid, olidki väga mokkamooda. Põhiroa kõrvale keevitasin ikka ühe rukkiviina ka:) Menüüs hindu vaadates oleks koostajal nagu num lock peal olnud - hinnad olid ainult kas 4 või 7 (pearoal). Rukkiviin oli mingi eksituse läbi 2 €:) Kõige krooniks oli  teenindaja-tüdruk nimega Angela, kes erinevalt varem külastatud toitlustausasutuse ettekandjast oskas õiges kohas naeratada ja tundis elementaarseid viisakusväljendeid nagu "tänan" ja "palun".
    Lossi ümber hiilisime ikka ka - ma polnud elu sees seal käinud, väga võimas!

    Pildile on lisaks eelroale jäänud ka rukkikrahvi kurvikas niue.

Valge pintsak, valge pintsak

 

Mul on juba nädal aega puhkust olnud. Tegelikult sain tööst lahti rabeletud alles eilseks ja arvestades ka ootamatult saabunud suveilma, otsustasin selga sobitada ammuse lemmiku, valge pintsaku. Hommiku esimene käik nagu ikka Veskisse - lattetassike, puder moosiga, vaarikamoosiga. Palju rohkem polegi vaja rääkida. Täna pidin endale selga aitama ammukandmata teksariidest tumeda pintsaku.
    Eks ilm on kah eilsest sandim!
   Mina oma outfitti ei häbene. Taamal Musumägi.

Linnuküla resto

     Neiu elluastumise-puhune õhtusöök toimus Linnuküla restos. Tegu kunagise elumajaga, mille esimesele korrusele, kõrge kivisokli peale on rajatud kahe saalikesega söögikoht. Menüü on lühike ja ka sellest polnud kahjuks võimalik tellida kolme rooga. Tegime kolmekesi erinevad eelroa valikud ja parimaks osutus hirve tartar - värske ja õiges koguses vürtsika maitsega liha garneeritult samblatuustiga.

 Minu häärberi salat oli kurvalt kuiv ja mittemidagiütlev, neiu leivamäärded enam-vähem .
Pearoaks soovisin põrsast, seda kahjuks polnud, pidin leppima pardiga, mis osutus väga heaks sundvalikuks - parajalt pehme ja mahlane linnuliha, krõmpsud lisandid (pirn ja fenkol) ning äärmiselt maitsev veinikaste. Saatsin poiss-kelneriga kokale tervitused sellise maitseelamuse puhul.

Teenindus polnud parimate killast,  meid teenindanud noormees unustas meie tellitu (kuigi kirjutas usinalt üles),  võttis vastu tellimuse kuigi polnud kursis, et tellitut pole võimalik valmistada ja kõige tipuks ei töötanud makseterminal ühegi proovitud kaardiga ning pidime arve maksumuse sularahas kamba peale  kokku kraapima.
    Nagu pildilt näha, jälgivad lauda toodud parti kaks näljast lindu ja aknast paistab  mingi kuuri räämas nurk.
    Kokkuvõtvalt - viipallisüsteemis neli miinus. Läheks uuesti küll, eelkõige koduse atmosfääri ja maitsva pearoa tõttu. Soovitan lugejatelegi!

Naised voodis

  Inimene peab tegelema sellega, mida ta kõige paremini oskab! Näiteks Kristiina Ehin lõi bändi ja brändi "Naised köögis". Eile hilisõhtul roidunult voodis pikutades avaldasin arvamust, et armas abikaasa võiks luua bändi ja brändi "Naised voodis".
   Muhk enam eriti ei valuta ja ka silma alt hakkab hematoom taanduma.

Pildil loeb abikaasa hommikukohvi kõrvale austajate saadetud kirju. Mina toimetan loomulikult köögis.

Võidupüha

 

 Meie eelpost Eesti piiril koosnes kahest reservohvitserist, ühest sõjaväeteenistusest hoidujast ja neljast naisvabatahtlikust. Kindla peale oleksime kahe hangu ja nelja labidaga löönud tagasi lätlaste kontrarünnaku Ikla suunalt. Tõsi, peale lõkke kustumist hakkas õudne ja taandusime tubadesse.
   Kena jaani!

Elluastuja

   

 Minu keska lõpetamise aktusel teatas toonane direktor, ENSV teeneline õpetaja Elsa Värte, et teie seas on meie esimene pääsuke, kes lendab Moskvasse, Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See oli minu klassivend, kelle nimi oli Käo, kutsusime muidugi Käguks. Kägu lendas küll kohale, aga tuli rongiga tagasi - ei läbinud sõela. Nii paljukest ornitoloogiast.
     Noorema tütre eilne lõpuaktus nii lõbus ei olnud, aga ka mitte pisut kurblik nagu poja mõne aasta tagune. R-klassis oli mitu medalisti, Ü-klass hiilgas artistidega ja A-klassis oli venekeelsed õpilased, kes meeldivalt kaunilt laulsid kodumaa hümni eesti keeles. Kõned polnud väga pikad ega manitsevad (kui välja arvata lapsevanema esinemine), noored olid teinud videopöördumise, mis oli kaootiliselt naljakas ja lõpupildistamine läks märksa nobedamalt kui põhikooli lõpetamisel. Mingil arusaamatul põhjusel sai minu tütar kiituskirja vene keele suurepärase omandamise eest. Viimati, kui me vene keelest rääkisime, oli see tal raz-dva-tri tasemel. A küllap on tegu geenidega - isa on nimelt õppinud vene keele ja kirjanduse eriklassis, meenuvad muhked ekskursioonid keele ja kultuuriga tutvumise eesmärgil Mihhailovskojesse, Leningradi ja Moskvasse. Meie tutvusime küll rohkem ühikasarnastes majutuskohtades resideeruvate vene tütarlastega, aga keeleõppeks hea seegi!
    Pildil kenad noored inimesed, minu neiu on üks tagumistest:)

Riiulis!

"Apollos"....mis siis on seal?
Raamatud, raamatud, raamatud....., Konn & Kaamos kirjutasid ühe...mmmm, vaata, siuke ongi!

Kottidega auto

 

 Mul käisid ka kunagi kastika neelud. Nüüdseks olen sellest hullust mõttest loobunud, aga isegi kui oleks nii isase auto omanik, taolisi kotte isaduse rõhutamiseks ikkagi konksu otsa ei riputaks, kui sellel soomlase autol olid:)

Artur ja kaka

   Meie ühiskoer ilmutas veidraid sümptome - ei saanud haukuda, hoidis selga kumaras ja oli üldse kuidagi loid. Kahtlustasin igast kurja haigust, guugeldasin ja uurisin, aga lõpuks otsustasime pojaga ikkagi kutsa arstile viia. Nõmme Loomakliinikus oli siuke tore keskealine tohtriproua, kes katsus koera siit-sealt (koer urises suukorvi), kergitas saba ja torkas saba alla termomeetri (koer urises raevukamalt) ning kui veterinaar üritas eestpoolt katsuda, tegi Artur kihvadega üleõla laks-laks. Ei tabanud. Seepeale saatis arst meid koeraga välja - püüdma analüüse, kulp anti ka kaasa. Niikut koer välja sai, pani suurest kergendusest kohe pasa maha, poeg veel ütles, et ta kohe üles ei korja, tuleb hiljem kotikesega. Aga seepeale tormas aknast arenguid jälginud tubli tohter ise välja, kotike käes ja kommenteerides: "Näe, saingi sitta!" ajas julgad kotti. Pojal oli seepeale koerakuse kulpi püüdmine juba kukepea!
    Analüüsid olid korras, palavikku polnud, arvasime seepeale  kooris, et ehk kukkus koer kuudi katuselt või midagi, saime kaasa valuvaigisteid ja täna kuts juba haugatas mulle tervituseks:)

Pildil Artur (originaal) puhkehetkel

Süda teeb kohati muret

  


















   Hästivarustatud raamatukaupluste lettidele on ilmunud meie sulnilt komponeeritud esikteos "Süda teeb kohati muret" - tõtake ostma, kodanikud kultuurihuvilised! Võimalikud on ka autorite kollektiivi  kohtumised nii juhu-kui püsilugejatega! Mõõduka tasu eest loomulikult.

     Kuna ennast kiita ei sobi isegi nii suure egoga mehel nagu olen seda mina, siis kiidan kaasautorit:

     Kaamos - maheda muigega mõõkhambuline blogisaurus. Laob vabalt nii luule-kui proosalisi klotse sisukateks inimhinge-inseneeria kõrgehitisteks. Mõnel pole liftigi, peab aste-astelt ronima!


    Ja blogija Bianka  tahab ka öelda:

Nimi, mille inimene on ise endale võtnud, on väga tähendusrikas. Blogijanime Lendav Konn taga peituv kirjamees on ilmselt väga hea fantaasiaga, sest kes muidu tuleks selle peale, et niigi kahepaikne konn võiks ka lennata. See pole veel kõik. Lisaks ütleb Konn, et tema sätendavad tiivad, mis teda pilvedesse kannavad, on kergesti murduvad. Sellest võib järeldada, et tegu on tundliku ja haavatava loojanatuuriga. Kaamose nimi viitab nukrameelsusele ja tumedamatele tundetoonidele tema loomingus. Aga tema deviis "Kevad tuleb ikkagi" jätab lootuse ka helgematele nootidele. Kuidas need kaks nii erinevat loomeisiksust ühtede kaante vahel kokku kõlavad, saabki teada raamatut lugedes. Üks on kindel - sõnadega mängida ja nende abil väga meeleolukaid kujutluspilte luua  oskavad mõlemad autorid võrratult.

Kevadtorm

 

Poeg tuli tormilt elusalt ja tervelt tagasi. Ei jäänud auto alla, kraavi ei sõitnud, liinidesse kinni ei jäänud, rääkimata põletushaavadest. Ega tal Siiliga võrreldes mingeid erilisi südantsoojendavaid muljeid polnud jagada, oli rõõmus, et enne reservi said ka kordusõppuste mehed korraliku sauna (selle päris sauna ikka).
   Mina teenisin kadunud riigi armee reservohvitserina peale kordusõppusi välja vanemleitnanti pagunid ja kapteniks saamisest päästis mu toonane töökoht. Seda mäletan juba ohvitserina õppustel käies küll, et vanemohvitseri sõnul olla suurõppuste korral lubatud kadu 2% tavaväeliikides ja 3% dessandis. Kas need arvud tõele vastavad, ei tea, aga meie paari raskema ja mitme kergema õnnetuse koguprotsent jääb kindlasti nõuka-armee näitajatele alla. Hea seegi.

   Pildil annab pädev medpersonal piiratud liitlaskontingendi sõdurile abi akuutse kõhulahtisuse puhul.

Kuku

   

 Helistas kirjanikust koolivend. Oli pisut vindine ja natuke häälest ära. Uuris, mis rühmas Kuku oli, kui me 1978. aastal Hiiumaal malevas olles Väinamere mängudel tema rühmaga naiste jalgpallis kohtusime. Kaela me selle mängu saime, Kuku lõi kaks väravat:) Kui tal mängu lõpus üks rind malevasärgi alt ära pudenes, alles siis said pealtvaatajad aru, et tegu poisiga. Poisiks osutunu pani  seeliku lehvides  üle heinamaa punuma, pettuse üle vihased pealtvaatajad huilates kannul.
Kuri rühmas oli Kuku sel aastal.

    Pildil Kuri EÜE 78, pildi autor Ilmar Kruusimäe, pilt eue.ee lehelt

Seksistlik huumoriblogi

Kuna mulle eraldati Indigoaalase poolt järgmine auhind, 

Parima Seksistliku Meeshuumori Blogi auhind läheb Lendavale Konnale.  Peale Marcat ja Rentsi täiesti tasakaalustav :) Tegelikult peaks kõiki huumoriblogide autoreid kandma kätel. Miks külll, miks on neid NII vähe?

siis seda õigustamaks kopin siia seksistliku nalja, mille luges mulle naerda luksudes ette armas abikaasa.
Ämmadel palun mitte lugeda!


Tuleb mees koju ja teatab ämmale: “Vanamutt, kima õige poodi õlle järele!”
“No mida veel! Ega ikka ei lähe küll!” turtsub ämm vastu.Mees viskab ämmale 50 euri ja ütleb: “Käi ära ja too kast õlut! Mis rahast üle jääb, saad omale!”Ämm peab hetke aru, leiab, et üsna kenasti jääb rahakest järele ja käibki poes ära.Mees veab õllega kenasti tuurid üles, aga mõne aja pärast tunneb, et mõnus sumin hakkab kaduma ja peaks asjaga edasi liikuma.“Siin on veel 50 euri!” ütleb ta ämmale. “Mine too paar viina. Tagasi pole raha vaja anda…”Ämm klohmerdabki rõõmsalt uuesti poodi.Väimees tõmbab end korralikult rihmaks.Mõtleb siis, et mutt on raha eest kõigeks valmis, ja otsustab ta proovile panna: “Siin on 1oo euri! Saad selle endale, kui lubad mul sulle kalossiga vastu pead virutada. Kõige eest, mis sa mu kohta öelnud oled…”Ämm mõtleb pisut ja jääb siis nõusse – 100 euri on ikka 100 euri! Mis see väike muhk ikka teeb, aga lisaraha kulub ju alati ära…Väimees annab ämmale raha ja põrutab talle kalossiga nii kõva matsu, et sädemed lendavad!Sel hetkel heliseb telefon.Mees võtab toru ja kuuleb sealt oma naise häält, kes küsib: “Kallis, kas sa mu emale tema pensioni andsid kätte?”“Ma talle siin vähehaaval tilgutan jah…” vastab mees.

Pildil avan enda sünnipäeva puhul ämma toodud veinipudelit. Armas naiseema pikutab tagatoas.

Eine kümnendal korrusel

 

 Mida kõike inimesed ei tee, et pääseda kultuuri nautlema - mina näiteks ronisin eile koos grupi kultuurientusiastidega Rahvusraamatukogu tornisaali, et näha, kuidas Tanel Saar oma kompaktse kambaga interpreteerib Priit Pärna kultusfilmi "Eine murul". Kui seda filmi eelmisel sajandil vaatasin, ei saanud eriti millestki aru, naersin täitsa vale koha peal. Etendusel kulus sissemängimiseks kümmekond minutit ja lugu hakkas jooksma, kõik tuli meelde. Eriti äge oli nö. elav muusika ja kohapeal interpreteeritud heliefektid. Soovitan huvilistel eelnevalt filmi mitte üle vaadata, etendus kõlab siis paremini.

Pildil kodanik murul, eine on paraku juba organismist väljunud.

Reis äriklassis

   


















      Põgenedes lähenevate lumepilvede eest, startisime lõunapiirile juba laupäeva varahommikul. Asjaolusid arvestades reisisin seekord äriklassis, kaaslaseks "Olerexi" mandlikohv ja wrap. Jalaruumi oli igatahes uhkelt!:)

Aasta isa

 

  Kreissaag on käima tõmmatud, ematalgud alanud! Istusime sõbraga Veskis hommikukohvi nautlemas ja naljaviluks küsisin, et kas ta esitaks mu aasta isaks? Sõber naeris tükimat aega.
Hoolimata sellest, et sünnipäevaks tegid mu lapsed  isast südamliku video, mille peale nii mõnegi peokülalise silm märjaks läks, ei saaks ma küll kuidagi ka ise naeru tagasi hoida, nähes end isade isana pärjatuna - mu elu on tagasihoidlikult öeldes ikka üsna siiru-viiruline. Nüüd on emast emamad võtnud järada emaduse kondi ja vastandavad end kahekümne-aasta tagusele traditsioonile ja valimisi korraldavale seltskonnale väitega, et kas üksikemad või lahutatud polegi emad? Muidugi, muidugi on! Aga NENDE valimiste statuudile ei vasta. See on sama nagu Kassiarmastajate Ühing korraldaks siiamite iludusvõistluse ja sinna tikuks kamp vöödilisi külakiisusid. Aga palun, külakassid - korraldage ise ja pärjake ka, keegi ei keela!:) Sama soovitan nö. mittetraditsioonilise peremudeli valinud  (või sunnitud) emadele - tehke endile ühing ja valige siis, kasvõi alaliikide kaupa:)  

   Pildil siiamite esinaine loodava ühingu põhikirjaga.