Organite salajane kaastöötaja

Käisin täna tellija kutsel Tallinna kesklinnas ühe soliidse ajaloo ja veel soliidsema ehituskultuuriga ehitatud EW-aegse korrusmaja soklikorrusel, uurimaks renoveerimisvõimalusi. Nähes plaaditud seinapinda, tuli kohe kõik meelde....Kaheksakümnendate keskel toimus samas keldris toonase Hotellikoondise juhtkonna saunapidu, kuhu ka mina noore, usina ning edasipüüdliku osakonnajuhatajana olin arvatud. Pidu lõppes teadagi kuidas, minu jaoks elus esimest, aga kahjuks mitte viimast korda joobes autorooli ronimisega, sest naiskaaslane oli ju ometi vaja koju sõidutada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida;) Nimelt avaldasin tuttavaid plaate nähes (nende plaatidega oli toona kogu Olümpia hotell plaaditud ja ilmselt anti vastastikuse abi korras ka organitele) ka tellijale, et ma seal keldris kunagi olnud ja minu töömehed siin ka neid plaate paigaldanud, mille peale kodanik vaatas mind ettevaatlikult ja küsis, et kus ma siis toona töötasin? Häbeneda polnud mul midagi ja nii ma teatasingi, mille peale tellijast härrasmees teatas, et tema kui majaomaniku esindaja andmeil (majaomanik ise tuntud nimega väliseestlane), kuulus see keldrisaun Eesti RJK käsutusse. Treisin just remondi hinnapakkumise valmis, aga kahtlustan, et ega minu kui täiesti ilmselt kunagise salajase kaastöötaja pakkumist tõsiselt võeta. Aga ma ju ei olnud, ausõna, isegi EKP ridadesse mind ei võetud:D Hotellinduse valust ja võlust tuli mul tänu tänasele kohtumisele siiski üht-teist huvitavat meelde, panen lähiajal kirja:)

Pildil minu töötõend. Loomulikult võisin nimeks võtta mis iganes. Nagu näiteks KOnn, Lendav Konn.

Spioon, kes jäeti külma kätte

Pealkiri muidugi parafraas John Le Carré raamatust “Spioon, kes pääses külma käest” ja jutt tuleb loomulikult seltsimees Simmist, Herman Otto pojast. Kuigi ma ei tea kindlalt, kas tal nõuka-aegses passis näiteks isanime üldse oli märgitud. Alustades eile televisoonis esilinastunud filmi ülevaadet, tuleb hakatuseks mainida ignorantsetele kodanikele, et pealkirjas nimetatud fraas tähendab teatud ringkonnas luuraja/spiooni hülgamist omade poolt. Kui filmi esimene pool tundus kohati ehk tõesti, et venelased pidasid Simmi väärtuslikuks, siis mida lõpu poole (nii filmi kui ka luuresaaga), seda enam sai selgeks, et äraaetud hobune heidetakse kõrvale. Iseloomulik oli fakt, et sidemees helistas Simmi moblale ja lahtise tekstiga teatas, kuidas asjalood on. No tule taevas appi, niimoodi tegelikus luuretöös need asjad küll käima ei peaks. On mitmeid mooduseid, kuidas agendile võimalikust kinnikukkumisest teatada ilma kõrvalisi paljastamata ja kuna Simmi puhul neid ei kasutatud, jääb paratamatult mulje, et Simm (ja ehk ka agendijuht) tuligi maha müüa ja mis kõige hirmutavam - ehk just seetõttu, et säästa märksa sügavamalt kaevavat mutti.
Mulle isiklikult oli huvitavam filmi esimene pool - noore Hermani kannatused Suure-Jaani külas (keel ei paindu kuidagi 1200 elanikuga asula kohta linn ütlema, palun kohalikelt elanikelt vabandust), kolimine ema ja tädi koosluses pealinna, hakkaja ja kahtlemata andeka isa geenidega õnnistatud koolipoisi elu keskkoolis ja TPI loengutes ja laborites. Kõik tuli kuidagi tuttav ette, mitte et Simm mu eakaaslane oleks, ma ikka sugu noorem, aga tegevuspaigad, märksõnad ja tegevused ise olid igati samased mu enda tolleaegsete tegemistega. Eriti pahviks lõid spioonide kohtumised minu reaalnaabruses - pisike räämas pargike endise Nõmme Haigla külje all ja klaasikaline nö. ajaleht vasakus käes spioonide trehvunks Nõmme jaamas. Filmi teises pooles lennukas tempo justkui rauges, otse loomulikult Simmi reeturluse avastamis teid ja meetode põhjalikult ei kajastatud ja selge on ka see, et iga spioon on sellega arvestanud ja ka valmistunud enda sissekukkumiseks. Ses osas ma Simmi usun, et kinnivõtmine Keilas ei tulnud tale mingi üllatusena. Algul olin natuke mõtlik KaPo kinnipidamiskoha valiku üle, hiljem taipasin, et koha valikus mängis suurt osa spiooni lõhkiminekuvõimalus esimese kümne minuti jooksul.
Mis mulle lõpuks arusaamatuks jäi, oli Simmi üleolevus kaamerasilmas ja mingi arusaamatu kindlustunne tuleviku ees. Vabandage väga, ma küll ei suuda uskuda, et spiooni, olgu küll mitte tegevagendi vaid kaastöötaja, töötasu piirdus vaid 1000 euroga kuus. Olen ohtralt lugenud teemasse kirjandust ja nt. USA-s tegutsevatele spioonidele maksis KGB ja hiljem SVR mitte kordades, vaid kümnetes ja sadades kordades enam. Isegi mitte aimates NATO dokumentatsiooni mahtu ja kvaliteeti, mis Simmi käest läbi käis, arvan ometi, et päris puru ta venelastele ette ei söötnud, kvaliteetagent oli ta meie Kaitseministeeriumis muttides kahtlemata.
Mulle film meeldis, mingil veidral kombel tundus see isegi neutraalne, mitte niivõrd Simmi süüdistav ega muttataguv. Püsti jääb ikkagi küsimus - kellele ja miks oli vajalik agendi paljastamine? Sest just sellega arvan ma Simmi loo lõpu puhul tegu olevat.
Pildil (eelk.ee) Suur-Jaani kirik, ilmselt veel Otto Simmi ajajärgust. Herman kinkis kirikule 2007.a. lühtri. Tähenduslik, mis?

Pojaga teatris - Hiilgav!

Isadepäeva-puhuselt käisime pojaga Draamateatris, kus etendus Peter Quilteri Hiilgav! Värske tükk, esietendus oli 3.oktoobril. Kavalehelt lugesin, et tegu üsna noore näitekirjanikuga, kelle karjäär saigi hoo sisse alles 2005. aastal, kui Londonis esietendus Glorius!, tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist, maailma kõige halvemast lauljast, kelle kohta on kirjutatud, et tal puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üleüldse lauluoskus. Mingil seletamatul moel õnnestus tal aegade jooksul kuulsust koguda klassikalise ooperirepertuaari koleesitamisega ja tema viimast kontserti Carnegie Hallis saatis enneolematu edu – saal oli pilgeni täis ja ümber maja luusisid tuhanded huvilised, lootes kuidagimoodigi saali pääseda. Kaks kuud peale toda kontserti ta suri.
Teemat iseloomustab hästi Jan Uuspõllu küsimus lauljannale, kui too päris uuelt klaverisaatjalt, kas too on kuulnud tema kõiki plaate või ainult kõige populaarsemat, millele Uuspõllu lavakuju Cosme totakalt küsib, et kas teil on siis ilmunud rohkem kui üks plaat. Külma rahuga vastab daam, et ei, ma lihtsalt tahtsin teid proovile panna. Tuleb meelde tuletada noorematele lugejatele-vaatajatele, et tol ajal mahtus vinüülile 1-2 lugu....
Tegelaskujudest. Uuspõllu kehastatud klaverisaatja Cosme, kavalehelt lugedes”noor ja pigem lilla”jääb minu meelest kahvatuks, sihukeseks reklaaminäitleja tüüpi ilmutiseks.Mõned joviaalsed hõisked, puine liikumine, eputamine söökide-jookidega, noh – kahvatu.
Guido Kanguri kehastatud lauljanna poiss-sõber St.Clair, ennast vanaks näidelnud rändtola, kellest on alles jäänud vaid kõva hääl, rõhutatult lumivalged hambad (see tegi mulle isiklikult kõige rohkem nalja) ja loomulikult ülepingutatuid “veri britiš” käitumine koos ilmtingimata juurdekuuluvate joviaalsete hõigete (old cap), õlalepatsutuste ja viskitempimisega. Mängis oma osa kenasti välja, minu negatiivsus on tingitud ehk pigem lavastajatöö puudujääkidest.
Dorothy, Ülle Kaljuste esituses, daam koerakesega. Ilmub koos surnud puudliga, keda kõik püüdlikult elavaks kujutavad, pakkudes koerakesele juua, sättides käpakesi (miks ta niimoodi käpad püsti magab) ja õhates, et eks ta on juba vana ka. Aeg-ajalt lohistatakse laipa keti otsas üle lava;) Muidu on madam D üsna apetiitne ja lisaks ka Cosme-huviline, aga saades aru tema identiteedist, tõmbub targu tagasi. Sahmerdab edasi-tagasi, aitab kontserte korraldada, ühesõnaga – gruupi! Sobib rolli hästi.
Maria – lauljanna mehhiklannast teenija ja kokk. Ilmub kõrvaluksest lavale, vehib pahuralt tolmulapiga, kallab Cosmele viskit sülle ja läheb arusaamatus keeles riieldes ning puusade õõtsudes lavalt minema. Marial, Britta Vahuri kehastuses, on Jennifer Lopezi tagumik (kaks suuuuurt patja) ja ühe meie täitsa oma blogijastaari D-suuruses tissimäed:D Kõik ülejäänud tegelased suhtuvad Mariasse suure respektiga. Tellitakse lõunasöök, aga keegi ei tea, kas soovitud biifist saab kätte kana või kala. Maria ei mõista ingliisist sõnagi ja toimetab targu oma tegemisi. Päästab St.Clair´i südameatakist. Vaatasin mõnuga ja mitte ainult JoLo tagumiku pärast:D
Siis käis kaks korda laval keegi Mrs.Johnson Maria Klenskaja esituses, kukkus laval korra pikali ka, aga miks ta seal oli või mida tegi, jäi sügavalt arusaamatuks.
Florence Foster Jenkins. Tegelikult peaks seda nime suurte tähtedega hääldama. Tõeline daam. Ja kes siis veel, kui mitte Ita Ever oskaks Tõelist Daami välja mängida. Üht tuleb küll tunnistada – Ever laulab reaalis Florence ´st veel halvemini (lõpuks lasti krabisevalt plaadilt meile ka peaosalise häält kuulda). Ever oli hiilgav, eriti Saagimi tiivakestega seljal. Kusjuures see oli ses mõttes autentne, et viimasel kontserdil Carnegie Hallis kandis ka Florence seljal kuldseid tiivakesi.
Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, kena reedeõhtune meelelahutus ja puhvetis polnud kah pikka järjekorda;)
Lõpetan lõiguga kavalehelt - võib-olla naerate algul Madam Jenkinsi üle - ta oli kahtlemata pisut metsapoole.....kuid alates 2005.aastast on Florence´it kujutanud 27 riigis imelised näitlejannad, kes kõik on laval maitsnud tema energilist, ekstravertset ja unikaalset oskust elada. Nende kehastuses ja nende vaevlevates häälepaeltes laulab Florence edasi - olles täna poulaarsem kui kunagi varem.
Pildil Florence Foster Jenkins oma kuulsate tiivakestega. Pilt femme.ee

Tuttav tallimees

Eile oli keskmise poja 2 sekundit kuulsust - vanem tütar torkas poisi tänatavate nimekirja esimeseks:) Et mille eest? Eks ikka võtteplatsi laga koristamise eest. Kui tegin tagasihoidlikult juttu, et selleks kulus 2 tundi tublit tööd ja pool prahikonteinerit mahtu, ohkas tütar sügavalt ja teatas, et ta on ületöötanud ja alamakstud, aga tänab eetri kaudu:D Rääkisin heale sõbrale asjast (muidugi muigega) ja too teatas sügavmõtteliselt, et läbi aegade on kuulsaks saadud teiste sõnnikut rookides. Mulle tuli kohe meelde kodanik Herakles ja Augeiase tallid:D
Poega ootab ilmselgelt suur tulevik!

Pildil Heraklese päevatöö koos tundmatu kodanikuga. Pilt delfi.pilt.ee