Teatri puhvet

     

 Sünnipäeva puhul rivistasin kõik saadaolevad lapsed üles ja sundisin nad teatrisse, VAT-teatrisse. Nooremal tütrel lasin autoga vedada, aga tüdruk sõitis nõnna kiiresti, et pidime teatrimaja ukse taga veerand tundi külmetama. Jaheduse vastu aitas kenasti "Vana Tallinna" nimelise nooruse-eliksiiri manustamine.

   Noorim poeg ütles peale teatrit, et järgmisele etendusele läheb ta pensionieas. Nii hull spektaakel nüüd polnud, aga kuidagi tolmune ja rusuv küll.  Albert Camus "Võõras" Sakala teatrimajas.

Väärtkirjanduse vajalikkusest

   

 Kui mul poleks autos vedelemas paari eksemplari "Siga pikuti pooleks" (no ikka astuvad naisfännid ligi ja küsivad raamatuabi), oleksin olnud rattavahetusega raskustes, sest pinnas oli üsna pehme. 

Olin üllatunud, kui auto sajakümnega kimades oigama hakkas, algul mõtlesin, et mingi valehäire jälle. Siis hakkas rool paremale kiskuma ja kui hoo maha sain ning killuplatsil kinni pidasin, polnudki muud võimalust, kui tagaluuk üles tõsta ja rattavahetustarvikud välja sikutada. Polnud varem selle katte alla piilunud ja ootasin huviga, mis pilt avaneb - kas ratas või kompressor. Oli õnneks kitsas varuratas. Võimlesin veerand tunniga alla ja panin just aja tulevaks nädalaks suvekate vahetuseks.

Veel mõtlesin, et viimati vahetasin ise ratast ehk aastat kakskümmend tagasi - kuidagi on elu edenenud ilma naelte-kruvideta:)

Korrapärane kehaehitus

 

Ja mina arvasin, et olen paks! Ei - oma silmaga digiloost lugesin, et patsiendil on korrapärane kehaehitus. Sain Confidos pisut jalgrattaga sõita ja tulemused võtavad muhelema - rahuldav koormustaluvus, eakohane taastumine, aga  vererõhk võiks alati madalam olla. Eks ma siis söön rohkem küüslauku. Tablette muidugi ka:)

Olge terved!

Pildil sooritab üks teine kodanik koormustesti, kliiniku aknast nägin.

Mina ja Järvi

 

Üle ukseläve astudes ehmatasin end seisku - jalge ees vonklesid jämmed kaablid, tagaplaanil nõidus pikapatsiline noormees helipuldi kallal ja keset tuba olid erinevad muusikainstrumendid laokil. Välisukse kõrvalt kunkust hüppas nagu nirk välja retseptsionist, kes miskipärast sosinal teatas, et meil on majas Järvi koos oma orkestriga ja õhtul on lindistus. Hiilisime mööda kägisevaid treppe ärklikorrusele, et enne esikat vaimu ja jalga puhata.

Ammende paketti käis ka teatri külastus - sattus siuke naljakas etendus nagu "15 meetrit vasakule"       Saal ja rõdu  pilgeni täis, rahvas elas peategelase rähklemisele innukalt kaasa. Tulid meelde endagi mereretked Finnjeti pardal, rohkelt jõmmis soomlasi ja arrogantseid rootslasi. Etenduse tipphetked olid minu jaoks kolme Rönkkä etteasted. Ei nad olnud vennad ega sugulasedki - Kuusamos elavatki üksnes Rönkkäd.

Teatrist naastes olid muusikud täies hoos - mulle tundmatud viisid voogasid veel ka peale keskööd. Ma ei tea, kas see oli üldse publikumile mõeldud üritus, aga Ammende siserõdud olid kõõluvaid muusikahuvilisi pungil.

Realiseerisin eelmise aasta sünnipäevaks saadud Ammende kinkepaketi, õnneks tuli napilt enne aegumist meelde.

Pildi tegin hommikul, kui muusikud olid suurema jao kraami juba kokku pakkinud:)

Naistepäevaks. Kõigile ja igaühele isiklikult:)

 Naistepäeva puhul õnnitlen ja arvan

Lakk kas blond või must või

Lausa roostekarva

Ikka

Naisterahvas ilus on kui kevadine kudu

Südatalve lumetuisk või jaanipäeva udu

Buenos Aires värske õhk või suure linna sudu

Rahmib raskel päevatööl või öösel kodus tudub

Kiimapagulane

Armand hakkas sahtlis siplema, lasin ta korraks välja:) 

KIIMAPAGULANE

Kevadet andis sel aastal ikka oodata. Armand istus maamaja köögikeses, pliidi all pahises terav kasehalutuli ja avatud praeahju uksest tulvas mõnusalt sooja. Volbri hakul oli rannikulähedases üle-eelmise sajandi kauakütmata palkmajakeses veel tund tagasi lausa külm olnud, nüüdseks näitas vanaaegse piiritustermomeetri näit juba ligi kümmet soojakraadi.

„Me lähme lahku nagu laevad merel...,” ümises Armand Võssotskit, meenutades isamaa teise otsa reisinud lemmikut. Aaza-Leaga jätsid nad paariks päevaks hüvasti Tallinna bussijaamas, naine sõitis kevadpühaks lõunasse õele külla, Armandi tee viis hoopis läände, lausa mere äärde tuulte-tormide meelevalda. Mees oli küll leebelt end kaasa pakkunud, aga Aaza-Lea arvates oli veel liiga vara teda oma perekonnale tutvustada ja paar päeva eraldust tegevat suhtele ainult head, teadis naine rääkida. Muidugi - luges ta ju kahte naisteajakirja kolmest. Armand muheles. Naisele mõtlemine pani alati suunurgad kerkima. Algul polnud Aaza-Lea leppinud, et nii mõnigi kord tabas ta mehe, suu kõrvuni peas totra ilmega naist jõllitamas.

„Kas sa naerad minu üle?” uuris Aaza-Lea toona pahaselt ega leppinud alul kuidagi seletusega, et naisinimene võib meesinimesele lihtsalt nii palju rõõmu valmistada, et viimase suunurgad kerkivad kontrollimatult.

Nüüd oli ta sellise veidrusega juba harjunud ja eelmisel õhtul kõrvuti suikudes oli isegi hilju mehe karvakasvanud kukalt silinud. Ega Armand maganud, ta tundis küll. Pärast oli muidugi uinumisega raskusi, aga see võis ka eelnevalt aset leidnud üsna tormakast teineteise seksuaalsest ärakasutamisest tingitud olla. Süda kloppis siiamaani, verivärske pulsikell, mida Armand ei raatsinud ka dušši võttes käelt eemaldada, näitas numbrit 88. Kell näitas lisaks pulsile läbitud teekonda, samme, vererõhku, rehkendas keskmise ja võis kõik andmed ka arvutisse möllida. Kella oli mehele sünnipäevaks kinkinud tema südamedaam, kui Armand peale iganädalast voodisambat polnud mitu minutit hingamist korda saanud. Mis see mõni kilo ülekaalu ikka teeb, oli mees end aastaid rahustanud – paks laps ju ilus laps. Vargsi oli paarist kilost saanud paarkümmend ja kenast saledast noormehest paks papi. Aaza-Lea võttis mehe peenemaks viilimise oma südameasjaks, ühisel nõul ja jõul tariti mehele majja pukiratas ja paar korda nädalas käidi koos jalutamas. Kui naine sai aru, et mees tema tempoga kaasa kõmpida ei jaksa, mõõtsid nad välja erinevad rajad ja kui naine sörkis paremale, tõmbas mees vasakule ja pool tundi hiljem sooja duši alla värskendust nautides mõtles ta hellalt naisele, kel paar kilomeetrit kõndi veel ees. Kilod ei kadunud küll nii ruttu, kui mees esimese õhinaga lootis, aga tasapisi hakkas kaalunumber kahekohaliseks muutuma, tagasilööke sünnipäevade ja pidulike õhtusöökide tõttu muidugi esines.

Armand ajas end taburetilt püsti, võttis sügisel tuppa tahenema toodud, pliidi ja ahju vahele korralikult riidakesse laotud virnast paar jämedamat halgu ja toitis tuld.

Kuidas küll oli nõndamoodi juhtunud, et pikalt leskmehe-elu pidanud hiliskeskealine härra on hingesugulase oli leidnud? Juhuslik kohtumine lektooriumis ei saanud ju ometi juhus olla? Küll oli juhus tolle aja kohta täiesti ootamatult teoks saanud juhuseks tundmatu daami magamistoas.

Igatahes hommikul üheksakordse korrusmaja trepikoja ees seistes ei osanud Armand aimatagi, mis edasi hakkab juhtuma. Tõsi, daami telefoninumber oli nutifoni salvestatud, aga uuele kohtumisele mõelda ta sel hommikul küll ei julgenud.

Isegi praegu hakkas süda pisut puperdama toona juhtunule mõeldes. Suunurgad kerkisid muidugi ka. Mehelikkust defineeriv kehaosa jäi stoiliselt rahulikuks.

„Mis mõtted,” sõitles Armand ennast. Aga ikkagi oli naisele mõelda mõnus. Teeks ühe väikese suraka, turgatas mehele pähe. Ajas end aga atsakalt liikvele ja nohistas sobivalt kapinurgale unustatud pudelist brändilonksu. Hakkaski soojem.

„Kui õige helistaks?” käis korraks mõte peast läbi. Aga ei, pigem õhtupoole, tahtis ju naine õega õhtusöögilauas pikemalt jutustada. Aaza-Lea õde oli tõeline maa sool – kaheksakümnendatel EPA lõpetanud zootehnikust sai sujuvalt jõuka majandi peaagronoom, õigel ajal õigesse kohta antud allkirjad võimaldasid erastada üht-teist ja nii olidki õde-õemees Võrumaa ühte jõukamat talumajapidamist vedavad farmerid.

Armandi olemasolust Aaza-Lea portfoolios olid talupidajad teadlikuks saanud paar kuud tagasi, kui mees hommikul varakult ärganuna südamedaami juurest lahkuda ei raatsinud. Valmistanud naise varudest kerge hommikusöögi, olles just naasnud magamistuppa kahe latte-tassikesega, mille Jura oli hetk tagasi valmis suristanud, kostus uksekella ding-dong.

„Ah, las olla, keegi on eksinud uksega,” arvas Aaza-Lea, aga uksetagune ei jätnud. Lisaks põrises hääletuks muudetud telefon öökapikese peal.

„Õde,” ehmatas Aaz-Lea püsti karates ja hommikumantli hõlmasid vööga pingutades. „Sa oota siin ja mitte üks piuks!”

Armandile jäi küll arusaamatuks, miks pidi igati vaba naine sama vaba meest oma lähisugulase eest varjama, aga kuuletuma harjunud, istus ta sündsalt tekki oma paljale alakehale sikutades voodiservale. Kõrvu kikitades võis läbi suletud ukse kuulda üksnes kõnemõminat. Armand isegi võpatas, kui uks praokile läks ja naise magusad huuled kiirkõnes sosistasid:

„Aja püksid jalga ja tule näita ennast. Pidid sa oma saapad keset esikut lohakile jätma!”

Uks plaksatas kinni ning kõnekõma liikus kööki. Mees hakkas kiiruga oma sokke, aluspükse ja kortsunud särki kokku otsima ning selga-jalga ajama. Süda kloppis ning kere higistas. Vererõhurohud olid ka koju unund.

Kui Armand viie minuti pärast magamistoa ust praotas, istus Aaza-Lea juba elutoas diivanil ja vaatas jäigalt aknast välja. Mees kiikas korraks köögi poole, aga sai ta ju ütlematagi aru, et külaline oli lahkunud.

„Õde tõi kodust söögikraami,” nentis Aaza-Lea kuivalt. „Su saapakobakaid nähes sai ta aru, et pikemat juttu pole täna aega ajada. Lähen mai algul maale, eks siis pean oma patud üles tunnistama.”

Lõpuks naeratas ka südamedaam – tõsi, üsna napilt.

Sel päeval ei pidanudki Armand lahkuma ja õhtul õhukese teki all pikutades, naise blond peake mehe õlal, sosistas too mehe karvasesse kõrva:

„Sa paned mu kõhus liblikad lendlema, kullake”

Öölambi valguses märkas Armand üksikut koiliblikat laperdamas riidekapi peegeluste poole kasukaga maiustama.

„Näe, näe,” üritas ta näpuga vehkides kahjurile tähelepanu juhtida.

„Lollakas,” kudrutas naine ja ootamatult jõulise haardega tõmbas mehe endale peale.

Armand virgus meenutustest, lonksas veel ühe punnsuutäie, segas koldes napilt hõõguvaid süsi ja kohmerdas muhkus diivani kägisevatele vedrudele ööunele.

„Kiimapagulane,” muhatas mees naerda enne uinumist.

Pildil - üks Aaza-Lea kõhuliblikatest on maandunud Armandi karvasel käel. Pilt maaleht.ee