Monday, May 28, 2018
Tipikad leiavad alati lahenduse!
Kursavenna loal (sündinud "Pikkuus") kopeerin tema feissari kirjutise kursavend Avo kuldsetest kätest ja teravast mõistusest:
Eesti- Vene piirilepe saab lähiajal sõlmitud. Mõnikord sõltuvad suured asjad väikestest. Tartu Rattaralli. Mõni minut stardini. Venemaalt pärit venelanna on hädas. Ratta kett on kiilunud kahe tagumise hammasratta vahele. Kõigil on kiire. Keegi ei aita. Ja siis ilmub kui maa alt eesti mees, koolivend Avo. Ta rebib paljaste käte ja toore jõuga keti hammasrataste vahelt välja. Vähemalt starti hädaline jõuab.
Venelanna on tänulik ja lubab selle piirilepingu asja koos Putiniga ära lahendada. Mina usun vene naise lubadust.
Illustreerival pildil kuivatavad venelannad end peale piirijõe ületamist.
Sunday, May 27, 2018
Firma juubelipidu
Ikka Kablis, kus siis mujal! Olime leppinud kohtumise laupäeval kella kaheks, aga kus nemad - ega kärsinud päeva raisku lasta - juba 11 paiku olid kohal, mul veel murumasinaga jõunumbrid pooleli. Aga siis lasi väiksem masin miskipärast õli välja ja töö jäi nii ehk naa pooleli.
No mida ma üritusest - söödi joodi, nooremad tegid aktiivsporti, patoloogiline kalamees käis põlvist saadik meres ja püüdis kätega(!) seitse kokre:D Ma ei saa üldse aru, miks need kalalaevad nii kaugel merel peavad käima?!
Täna hommikul kadus esimene ekipaaž varahommikul inglaste kombel hüvasti jätmata, järgijäänutele suutsime siiski tassikese kohvi sisse suruda, toit jääb kõik Arturile.
Nagu lisatud pildilt näha, on vasakpoolse noormehe daam enne häppi endi lahkunud.
Friday, May 25, 2018
Esimene sada - kuueteistkümnes
Kuueteistkümnes
– esimene abielurikkumine
Neljandal
kursusel abiellusin Merjega - Tartu tudengiga, kellega tutvusin
esimesel malevasuvel. Sõru rühmas me otseselt paar polnud, aga
peale avaõhtu “sapsaka” lisaks veel mõned korrad ikka pattu
langesime. Samas üritasin ma ise laial rindel tüdrukud ette võtta
ja ega Merjegi mingi vooruse verstapost polnud – Väinamere rühmade
kokkutulekul nägin teda paaril korral erinevate poisiga telki
nahistama kaduvat. Kõigest hoolimata olin just mina see, kes
esimesena kirja Tartu poole teele pani ja paari päeva pärast
postkasti avades üsna üllatunult “Loomingu Raamatukogule”
lisaks sealt ka neiu Merje kirja leidsin. Käisin paar korda tal
Tartus külas, mahtudes ööbima “vana Pälsoni” kitsale
reformvoodile, kus muidugi igasugune suksutamine oli välistatud,
sest voodi kägises vähimagi liigutuse peale nagu haavatud hunt ja
kolme toanaabri pead tõusid uudishimulikult patjadelt. Merje käis
ka Tallinnas, kuid ega meie kahetoalises korteris palju rohkem
privaatsust polnud - minu väikeses, kümneruutmeetrises toas sai
hiirvaikselt askeldatud ja paraku jäi nii mõnigi kord tunne, et mu
ema kuulas ukse taga. Mõnikord oli suhtluses mitmekuiseid pause,
küll jättis tema mõnele mu kirjale vastamata, küll oli minul mõni
kiire ja kerge armulugu käimas nagu näiteks järgnev – minu
kuueteistkümnes naine.
Kuigi
meie kursusel polnud heaks tooniks oma rühma tüdrukutega sebida,
siis sõbralikult läbi saime ometi ja pidu käis pidevalt. Nii
sõitsimegi neljanda kursuse kevadel naistepäevapuhuselt
põhjarannikule – kursavend Merks (Võrust instituuti tulnud
Meinhard) oli mingilt majandilt sebinud kunagisse vesiveskisse
ehitatud puhkemaja. Merksi isa oli omaaegses parteiladvikus tähtis
tegelane ja toona oli telefoniõigus sel tasemel, et kui Merksi isa
alles mõtles punase telefoni ketta keerutamisele, sätiti
puhkemajas-veskis juba valged laudlinad lauale! Kohale pidi vaesed
üliõpilased vedama majandi buss, aga kui Akadeemia tee parklasse
polnud tunni jooksul pööranud ühtegi bussi ja poiste kõrvad
“tekli” serva all hakkasid juba lillakat tooni (sest kesse
raatsis talvelgi teklita käia) omandama ning kaasaveetava viina varu
tikkus ähvardavalt vähenema, otsustasid aktiivsemad tegelased paar
neiukest tänava veerele hääletama saata. Elus esimest ja ka
viimast korda kogesin, et bussi hääletamisel võib edu olla –
juba esimene sõiduk, mille ette meie vaprad amatsoonid kätega
vehkides karanud olid, pidas lörtsilumme vagusid vedades kinni ja
lühikese kauplemise järel leppis bussijuht kahekümne rublaga ning
sõit põhjarannikule soojas bensiinilõhnalises LAZ-bussis võis
alata. Hoolimata eelnevalt külmetades ärajoodud alkoholikogusest,
oli kogu seltskond joobes pigem kergelt hääletatud bussist,
noorusärevusest ja eesootavast ägedast peost. Nööbiti lahti uued
pudelid, hõbehääl Reimo plõnnis kitarri ja tüdrukud kogunesid
tema ümber parve. Oluline oli olla seltskonna liige, sel hetkel
polnud vahet, olid sa poiss või tüdruk.
Peale
paari vale teeotsaga seotud eksirännakut jõudsime kohale, pahur
tädike (oli ta ju oodanud meid juba üle tunni) ulatas võtme ja
luges sauna kasutamiseks sõnad peale, lükkasime lahti
maanteepervele kaldu ja kinni vajunud bussi ning tormasime rüsinal,
jooksult talveriideid seljast heites soojaksköetud kaminasaali.
Tänu Merksi isale oli majand katnud ka lihtsa külmlaua, meil jäi
vaid istuda, sõiduga soojaks läinud pudelid all-korrusele sauna
juurest möödavoolavasse ojanirekesse uputada ja külmetavad varbad
kaminale lähemale sirutada. Sõime-jõime, keegi kadus sauna, keegi
kukkus juba sealsamas laua taga ära ja veeti kolmandale korrusele
magama, aga enamik üritas igaüks omal viisil Reimo kitarri saatel
tollal populaarseid seltskonna-ja lorilaulukesi kaasa üürata.
Laulsime ühe lauliku laulud ära, törtsu teisestki, aga siis tahtis
kitarrist sõrmi puhata ja makile lükati diskokassett sisse. Kuidagi
sattus mu rinna peale naalduma meie kursa üks vanematest piigadest –
Juuli. Tüdruk oli pärit Karksist, kaks korda edutult üritanud
sisseastumist küll mehhaanika-, küll ehitusteaduskonda, majanduse
eksamid olid siis lõpuks need, mis neiul kõrgemat haridust omandama
lubasid ja nii oligi ta “kolmedega” end vedanud juba neljanda
kursuse keskpaika, diplomi sinine serv igatahes väreles silmapiiril!
Juuli
kohendas ühe käega rinnahoidjat, teine oli endiselt mu kaela ümber,
tundus, et tüdruk on üsna purjus. Tammusime sobimatult Boney M
muusika saatel, ümberringi kõik kargasid, et põrand vappus.
“Tead,
rühmavanem, sa oled alati mulle meeldinud!” õhkas Juuli mulle
kõrva. Ma ei osanud sellise ülestunnistuse peale midagi öelda,
pealegi oli Juuli meie rühmas küll viimane tüdruk, kelle peale
romantiliselt mõelda. Lühike tume poisipea, laiad puusad, alati
irooniliselt veidi viltune suu ja suurevõitu nina. Samas oli temas
mingit arusaamatut seksapiili, mis nii mitmeidki poisse kolmandasse
ühikasse tema kolmanda korruse ukse taha viis. Nüüd surusid selle
seksapiili suured rinnad üha enam mu rinnakorvi alla ja minu
väikemees liigutas end püksitaskute vahel omatahtsi.
“Miks
ka mitte,” arvasin ja libistasin parema käega piki neiu selgroogu
üles-alla ja korraks ka üle tuharate. Kätt ära ei lükatud, Juuli
nohises mu kurguaugus ja tema maatüdruklikult pontsakate sõrmedega
käsi puges selja taga mu püksivärvli vahele.
Kui
me teineteisest lahti laskmata, kitsal pööningutrepil vaevu kõrvuti
mahtudes, kolmanda korruse magamiseks kohandatud
veskiruumis
madratsile langesime, oli neid sõrmi, millega nööpe-haake avada
juba vähemalt kakskümmend. Riided langesid seljast ja hoolimata
hilistalviselt jahedast ruumist polnud mulle peale vaja midagi muud
peale kuuma noore naise.
Peale
kiiret ja kirglikku kopulatsiooni vedisime armurõõmust jahtunud ihu
peale külmad rõivad ja sõnagi vahetamata, hoidudes teineteisele
otsa vaatamas, naasime seltskonda. Tundsin end täiesti kainena ja
Tartus resideeriva abikaasa peale mõeldes liigahtas korraks ka
südametunnistus. See oli mu esimene abielurikkumine, mis ei jäänud
muidugi viimaseks.
Juulaga
rääkisime järgmine kord pikemalt alles stuudiumi lõpupeol
“Pirita” restos, kus ta mu liibukale kutsus ning põskede
õhetades tunnistas, et meie kursuse kümnest poisist olin mina olnud
viimane, kelle ta enda armuvõrku mässis.
Pildil oleme just bussi hääletanud. Poisid on juba bussis, tüdrukud seisavad viisakalt järjekorras, Juuli tagant neljas. Taamal TPI majandusteaduskond.
Wednesday, May 16, 2018
Nüüd ma siis tean
Nüüd ma siis tean, kust on pärit minu enneolematu vitaalsus ja eba-eakohane menu nooremate naisterahvaste hulgas - tuntud meedia-ja teadmamees Igor Mang on mu koolivend! Ja mina muudkui imestasin, et kuidas ma küll nii oskan - kui daamel on seal vöökohal tšakra roheline, võib käe püksi ajada, aga kui punane - no siis on selge, punased päevad, ära torgi!
Pilt kaugetest kuuekümnendatest - just nii avab Mang (paremal) väikese Konna lõuatšakra
Saturday, May 12, 2018
Business class - säästuööbimine
Kuna sarivanaemastuja pidi nädalavahetusel turistide horde taltsutama, õnnestus minulgi taas võõraste linade vahele pugeda. Paraku oli hotell õuverbuuked ja board member hoiatas, et süüa ei saa ja mõlemad saadaolevad baarid on rahvast pungil. Nii einestasingi kodus (pasta hakklihaga), pakkisin kaasa mullivee ja viinakoksi nagu ennemuiste ja purjetasin kohale.
Vähemalt kommid olid padja all:)
Head saabuvat emadepäeva!
Friday, May 11, 2018
Vanaemast abikaasa
Uskumatu, et mu abikaasa on vanaema! Veel uskumatum on fakt, et täna öösel tõmbas ta mulle järele - nüüd on meil ka lastelaste osas pariteet! Kolm-kolm viik:D
Welcome to our blended family, Herald!:)
Illustreerival pildil täiesti asjassepuutumatud vanaema, ema ja lapselaps (sugu ei õnnestu määritleda).
Wednesday, May 9, 2018
Karskusseltsi kevadpidu
Sõber pidas sünnipäeva. Saabus hommikul meie armsasse Veskisse ja palus 20 konjakit. Vaatas, et kuidagi kahtlaselt suur klaas krabati siinide pealt ja lisaks selgus, et kõik 20 ei mahugi ühte klaasi:D
Kui ta lõpuks soovitud 2 cl klaasiga lauda saabus ja oma lugu rääkis, arvasin, et tema ilmekas, eluraskustest küntud nägu panigi letitüdruku arvama, et inimene vajab kohe hommikul 20 cl konjakit ja mitte 20 grammi! Vana kooli mees,mis siin rääkidagi!
Õhtul oli päris pidu - kohvikus "Legend" ja puha. Salati-ja lihavaagen, ampsuvõikud , särgid-värgid. Ainult alkoholi polnud - sünnipäevalaps ärgitas külalisi ise meelepärast tellima. Käisin tõin oma kerge koksi ja sünnipäevalapsele õlleklaasi baariletilt ära ja jäin arenguid jälgima. No mida öelda - olimegi ainukesed alkaššid! Samas ei saa öelda, et lõbus poleks olnud - sünnipäevalapse proua (invaliiduspensionil) rääkis, kuidas talle oli pakutud kaks keppi ühe hinnaga! Üks küünartoega ja teine tavaline.
No missa ütled, on ikka imeline maailm!:D
Pildilt on näha, et kolm vanemas keskeas naist on suutnud kolm keppi kenasti omavahel ära jagada. Ega ses vanuses polegi üle ühe vaja!
Subscribe to:
Posts (Atom)