Uus tase

 

    Olen edutatud uuele levelile - suhtlen vabalt linnavalitsusega! Miskipärast on too organ küll anonüümne ja kollektiivne, aga ma ei tee välja. Teile ka pikki aastaid!:)

Arlandas näljas

 

   Ei saa öelda, et ma väga palju lennutiivul reisiksin, aga kord aastas tuleb ikka ette. Sel aastal esimene lend viis mind svenssonite juurde, kusjuures esmakordselt reisisin Rootsi õhuteed kaudu.
Tallinna turvakontrollis võeti kätelt ja vöölt mingit proovi, minu puhul lõi indikaatori punaseks ja üks kena poisslaps katsus mu igatpidi läbi. Tükk aega katsus, tüdrukud vahtisid pealt. Minu poolest oleks võinud vastupidi olla! Lennuk oli ka nii pisike, et viimati lendasin sellisega veel õndsal nõuka-ajal, kui laineriks oli JAK-42 ja teekond viis Vilniusesse. Boonusena oli 70-kohalises lennukis vaid 20 reisija ringis, miinuseks asjaolu, et kohvimasin oli rikkis ja peale mulli-ning mullita vee ei pakutud midagi. Ega sel tunni-pikkusel lennul enamat tegelikult ootagi. Ajasime asjad Täbys ära ja tagasilennu eel mõtlesime lennujaamas einestada. Tolerantne Rootsi tegelikkus ilmnes kogu oma ilus, kui kolmes soliidses söögikohas räägiti minu rahvastevahelise suhlemise keelele - ingliisile - vastu üksnes svenskas ja sedagi moka otsast. Oli pühapäeva õhtu, teenindaja-tüdrukud tahtsid koju, köök oli kinni ja õige neil vaja mingi ida-ossiga suhelda:) Oodata "tack" sõna või naeratust minu näruse kohvitassi eest, mis lõpuks õnnestus Starbucksist välja pressida, oleks muidugi olnud liiast.
Kuigi lend hilines pool tundi, oli siiski äärmiselt mugav juba ca 40 minutiga Tallinnas rattad maha panna ja veel veerand tunni pärast kodusesse voodisse kobida.

Vot siuke väike lennuk oligi. Me abikaasaga tagant teises reas, kohe kloseti kõrval.

Mamma lood

Esimene lugu. Lapsena elasin vanaisa ehitatud üsna suures kahekorruselises suure aiaga majas. Lisaks majale olid korralikus majapidamises loomulikult kuur ja meil ka laut või kuurialune, kus enne nõukogude võimu elasid kaks voorihobust ja peale rekvireerimist üksnes kanad ning enamasti ka kukk. Kukkedega miskipärast aeg-ajalt juhtus midagi ja et kanad ikka muneksid, käis Mamma neid kuke asemel soputamas. Nüüd, ise Mamma-ealisena mõtlen, et Mamma oleks võinud ju ahtraid vanatüdrukuidki aidata! Kuna mul olevat Mamma hea süda, siis mina aitaks küll!
Teine lugu. Kui nõukogude võim otsustas elurajooni asemele rajada tehase, rekvireeriti meie majapidamine ning anti kahele leibkonnale Mustamäel kõigi mugavustega kahetoaline korter. Nii nad elasidki seal viiekesi, ei kanu ega midagi.Kuna ümberringi käis veel mikrorajooni ehitus, siis oli rajakene bussipeatuseni liigendatud mitmete kraavikestega, millest üleminekuks olid lahked ehitajad paigaldanud laudsillakesed. Sillakesi oli vähe, inimesi palju ja hommikuti moodustus sinna noortest, vanematest ja vanuritest järjekord. Sportlased, õppurid, sportlikumad täiskasvanud ja Mamma astusid sillakesest paar sammu kõrvale, sooritasid mõõduka hoojooksu ja hüppasid üle kraavi. Sillaületajate järjekord aplodeeris.
Kolmas lugu. Kui Mustamäel oli end sisse seatud, hakkas noorem põlvkond lõbutsema - eriti meeldis neile vanu tselluloidfilme põlema panna. Tegevust nimetati filmipommiks, tulemuseks oli pauk, palju tossu ning vastik hais. Ühel hommikul tööle minnes sattus Mamma teismelisest klutist pahategijale peale, haaras endast peajagu pikemal nolgil ühe käega kraest, teisega väänas käe selja taha ja taris neljandale korrusele, andes kurikaela üle tädimehele, öeldes, et temal pole aega pättidega tegelda, peab tööle kiirustama. Mamma töötas hullumajas sanitarina, raskete osakonnas.

     Tädi sai 77, heietasime lõunalauas mälestusi:)

     Pildil teeb Mamma üldfüüsilist.

Kodune loom

  Miskipärast otsustasin haigeks hakata. Kui objektil töölistele kurba uudist teatasin, hakkasid nood ühest suust halama, et mina olen neid ka nakatanud, kõik tundsid end halvasti. Nüüd siis olengi kodune loom. Kirjutasin isegi etteütlust - neli viga tegin. Üks oli nii piinlik, et ei hakka kohe ütlemagi.
   Pilti kommenteerin ka - üks äraütlemata mõnus söögikoht on "Mimosa" Kalmistu teel:D
Ei, tegelikult ka - parkimiskoht hoovis, maitseelamused vaatega koduaiale ja kepsakad ettekandjad, kes oskasid ka kõige kiuslikumatele küsimustele vastata.
Kuna eelroog ja tallepraad lendasid neelu linnutiivul, õnnestus pildile püüda üksnes dessert.