Kogu aed oli rõvedaid hunnikuid täis! Nädalavahetusel pügatud ja hoolikalt umbrohust puhastatud muru nägi välja nagu mullapüramiidide võistupüstitamise polügoon. Armand oli püha viha täis - reedel on Aaza-Lea külla tulemas ja seekord mitte ainult üheks ööks, vaid lausa terveks nädalavahetuseks. Kujutate ette! Ja aias selline masendav olukord. Raskelt ohanud, istus mees terrassile mõtlema. Ega ta kaua mõtelda saanud, paari meetri kaugusel hakkas muru värisema, pragunema, lagunema ja hetke pärast oli korraks näha muti töökaid käpakesi sahmimas. Siuh-säuh tõmbas pime loom endal üle silmnäo ja ehmatas end mutikäiku tagasi. Aga tegu oli tehtud, tagasi võtta enam ei saa.
Armand hakkas kurjalt puhisema, tõusis mugavalt aiatoolilt, sammus kuuri manu, haaras terava otsaga labida, naases värskelttekkinud püramiidi juurde ja tagus ja tagus ja tagus ja tagus....Mutt oli muidugi juba ammu kadunud kus kurat.
"Ma olen üks neetud mutimagnet", ahastas Armand resigneerunult. Siis tegi ta seda, mida polnud enam ammu teinud - pani jalga heledad pidupüksid ja lonkis siisamma, ümbernurga jäävasse külakõrtsi. Alfredisse. Suviti oli ka peremehe mõned aastad tagasi rajatud iluaed avatud, kümmekond lauda nii vilus puie all kui ka murulapikeste ja kiviktaimlate veeres. Muidu oli tore aias istuda, ainult kurjad kiletiivalised kimbutasid ja sestap vaatas Armand alati õlletopsikest hoolega vastu ümarat kõhukest surudes, kas täna on mesilinnukeste päev või mitte. Ei tundunud olevat. Üksnes mõned keskealised prouad ja üks laitmatult suveülikonda kängitsetud hallipäine härra vestlesid hillitsetult purskkaevuga tiigikese veeres. Armand istus neist pisut eemale, aiaäärsesse lauda, et saaks ka tänaval toimuvat silmitseda. Alati oli hea näha, mis maailmas ümberringi toimub! Mis meelelahutust vanemas keskeas (nii meeldis talle enda staatuseks mõelda) niiväga ikka on. Telekat mees eriti ei vahtinud, raadiost tuli enamasti Elmar, Aaza-Lea külastas regulaarselt nagu pensionisammaski ja nii see eluke veeres. Armand rüüpas veel lonksukese ja sirutas käe sibulaga lihalõikude järele, kui äreva kädinaga pikeeris seni oksal passinud tundmatu lind laua suunas ja tonksas luise nokaga mehe väikest sõrme. Ahastades kargas ähmi täis rünnatu püsti, lükkas kohmakalt veel lihalõikudega taldrikugi uppi, haaras kiiruga õllelibeda klaasi ning põgenes siseruumidesse. Mis see siis olgu!?
Koduaias ründavad mutid, õllekas linnud? Armandil hakkas endast kahju. Ainuke, mida ta veel soovis, oli minna kiirelt koju, oodata päästvat reedet ja uinuda rahutusse vanainimeseunne sõbranna embuses. Kiirustades jõi ta kannu lõpuni, lödistas isegi pisut õlut särgi rinnaesisele ja tõttas kärmelt, lühikeste vanainimesesammudega kodu poole.
Bussipeatuses passisid kolm blondiini, kõik pikad ja sihvakajalgsed, nende lahtistes juustes vallatlesid tuulepoisid. Hiired tuules, meenus Armandile.
Mis viis kahetsusväärselt taas mõtted muttidele.
Kodanikud blogijad ja muidu unistajad! Pushin kokkutulekuteemat - kõik laupäeval päälinna! Täpsustused ja parandused lähipäevil, küsimusi võib esitada ööpäev läbi, eks ma vastan , kui vaid viitsin!
Pildil mutimagnet Armand koduaias mutitõrjel.
