D´Ardennen

 See on film, milles on verd, higi, tatti ja palju koledaid inimesi. Kui seni on mulle tundunud, et koledate inimeste kontsentratsioon on suurim brittidel, siis selle filmi põhjal teevad belglased neile tuule alla. Samas on film vaataja jaoks hästi komponeeritud, pinge on pidev - ka pikkade stseenide ajal. Puänt on räige, aga etteaimatav, samas lihtsalt lahtimängitud. Tüpaažid on valitud ilmselt teadlikult masendust tekitavad, sõnavara puudulik, tekst white-trash-stigmatype.
    "Ma olen väga ilus naine!" teatas hetk enne vägivaldset surma äärmiselt kole pitsöösärgis ringitilbendav  meessoost? transvestiit. See nagu võtakski filmi kokku.

   Pildil üritab noor kinohuviline (pealmine) endale ja poisssõbrale (parteris) kinopileteid tellida, aga ei - seanss on juba väljamüüdud.

Köigi soomlaste isa

   

 Koduses Naantalis saabus soome-briti segapaar nagu tavaliselt objektile koos pisikese Casperiga, kusjuures tegu ikka poisslapse, mitte vaimuga. Selline natuke üle aasta vana poisijõmm, nelja hambaga.
Niikut väikemees mind nägi, rabeles ema sülest lahti ja tormas minu jämedat jalga kallistama. Tükk aega embas, lahti ei lasknud.
"Ju ma olen kõigi soomlaste isa", ütlesin, muidugi suomeksi.
Lapse arvatav isa vaatas mind kahtlustavalt, pea viltu.

Pildil õnnelik perekond Läänemere kaldal. Sild viib Muumimaale.

"Onu Aare"

   

 Draamateatri parim osa on puhvet. Ja kui näitleja Uusberg lavale tuleb, läheb elekter ära! Enam-vähem sama võib öelda ka Uusbergi "Valgustaja" kohta. Aga mida mina teatri sügavatest hoovustest tean, minge ikka ise ka vaatama!

    Pildil istub onu Aare oma Sapakas. Pildile on veel jäänud ema, kaks tädi ja onupoeg ja ema meessõber.

"Päevad"

   Esimesed 10 minutit noortefilmist istusin suu ammuli ja kõrvad kinni (tümps tagus läbi kuulmekile) ning kujutasin ette, kuidas koju jõudes torman kohe arvutit avama ning kirjutan midagi sellist, et "Eesti esimene Oskar...." :D Filmi keskmine kolmandik oli nagu kodumaine toode ikka - süüa ju võid, aga maitset pole, nämmuta palju tahad. Lõpp läks pisut piprasemaks ja veidral kombel kummitasid karakterid ka järgmisel päeval, aga tervikuna pisut ligadi-logadi süžeeliinidega, vaatajale suurelt jaolt arusaamatuks jääv debüüt.
Aga kiituseks tuleb öelda, et olustik oli üsna ehe (mõned apsud - näiteks autode numbrimärgid - püüdlikult olid küll peale kleebitud ülevaatuse kleepsud, aga numbrimärk erines minu praeguse auto omast vaid mõne numbri võrra), külameeste "töö", mis seisneb kellegi metsa varastamises, korterid ja kontorid, autorondid.
Piiparid olid mu töömeestel küll mitu aastat varem ja taskutelefon mahtus sel ajal juba ka sõna otses mõttes rinnataskusse (või siis dresside taskusse), aga moblasid ei olnud kellelgi, ka mitte kohalikul "autoriteedil".
Aga iga algus on algus ja loodame, et Triinul ka edaspidi on produtsentide soosing ja ehk on tulekul veel nii mõnigi "ajaloofilm":P
    Mitmed kirjutajad on võrrelnud "Klassikokkutulekut" ja "Päevi...", mina annan kindla eelistuse esimesele -
märksa professionaalsem, tugavamad näitlejad ja stoori, mis tost, et äraleierdatud stoori. Ega teemaks polnudki  jalaga tagumikku-tort näkku naljad ju!
    Lõpetuseks kiidan Petsi mänginud Kait Kalli, ka vana Toompere oli oma eheduses väga hea.

Pildil suvalise noored külapoe taga, aasta siis oli kuusknd viis.

Minu ilus tagumik

 

  Teen oma igapühapäevast jalutamisringi ja kuulen selja taga rattamühinat, plikade kilkeid ja lõpuks ka jutukatkeid:
     "....ei lähe eest ära...."
     "....anna kella..."
     "....ei kuule, vana vist..."
     "....ei ole, vaata tagumikku, kapuuts peas...."

     Mööda tuhisesid kolm nii 10...13 aastast naisehakatist, itsitades ja vilksamisi pilke heites.
Pole midagi öelda, järgmisel jalutuskäigul panen veel trimmimad püksid jalga!

     Pildil on mul käsil ettevalmistav treening õhtuSeks ajaviitmiSeks!
    

Retrosünnipäev

  
 Aastaid hotelllinduses töötanuna oli väga äge saada sünnipäekingituseks öö "Olümpias". Superior-klassi numbrituba oli vaatega merele, aga peale selle ja toas leiduva kohvimasina muu küll superior polnud. Muidugi on hotell muutunud, läbinud mitmeid renoveerimisi, aga tuli ette ka tuttavat ja tuttavaid. Juba retseptsionist teatas ujedalt naeratades, et teie ju mind ei mäleta, aga mina teid küll:D Prouat oodates tegin lobbybaaris kerge dringi ja baarman piidles mind ka kahtlase näoga ning minu otsestele küsimustele vastates rääkis ilma varbaid väänamata kõik ära! Numbrituba oli sama kitsas nagu algusaastatel, aga ega selle karkassirägastiku vahele midagi erilist ehitada saagi. Vannitoa huvitava disaini nullis ära kehv viimistlustase - ka minu nõrgim plaatija ei saa erasektorile tehes sellist olematut kvaliteeti  lubada. Õhtusöök "Sensos" oli meeldiv kogemus - taldrikud eelsoojendatud, veiseliha õiges küpsusastmes ja garniir krõmps. Vein maitses ka tummiselt. Korraks käis peast läbi mõte ka basseini-ja saunakeskust külastada, aga kogu võhm oli läinud söömise-joomise peale ja olgu sellega! Eks  nüüd "Radissoni" märki kandval hotellil on kontseptsioonid muutunud, aga ikkagi tundub mulle, et omaaegne oli enam mõistuspäraselt projekteeritud ja külastajasõbralikum. Teise korruse kohvik ja tohutusuur baariala, restoran ja selle all asuv varietee, 14ndal korrusel  kaks kohvikut ja merevaatega baar, kus toimetas legendaarne Sonja, 26nda korruse grillid ja kahe basseiniga saunad, kuhu sai tellida grillkana ja grillimata tütarlapsi:P Jahh.....
    Hommikueinet pakuti sealsamas "Sensos" - kõik oli tibens-tobens ja Rezidori nõuetele vastav.

   Pildil "Olümpia" tervitusvaagen sünnipäevalisele. Keegi on enamiku kommidest nahka pistnud.