Pärtikud*

     Auväärse juubeli eelõhtul kogunesid kammermuusika austajad Nordea Kontserdimaja saali, ettekandele tuli Arvo Pärdi "Peegel peeglis", esitajaks Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Profaanina ei oska ma Pärdi muusikast midagi rääkida, saati veel esitusest, aga tore oli istuda samas saalis ilmselgelt süvamuusikahuvilistega, kes peale kontserti püsti seistes tubli kümme minutit aplodeerisid ja heliloojat ning soliste lavale tagasi palusid, kuniks Pärt pani lavale tulles käed kenasti põse alla, andes märku, et tahaks juba koju kotile:)
    Veel jäi meelde Tabula Rasa topeltkontsert kahele viiulile, isa-poega Traksmannid olid võrratud.

*Pärdi muusika austajad

    Pilt Tiit Blaat, Delfi.publik kodulehelt - Pärt kontserdi proovis.

EV100, Maša ja Karu

Rahulik pärastlõuna maja taga metsas.. Nõusolek pildi avaldamiseks on  nii Mašalt kui Karult!

EV100, lõuna

Brunch Radisson Blu Sky hotelli restos - suurepärane toit ja teenindus!
Nüüd on toidupohmell.

EV100, hommik

Tomatid oleks pidanud mustaks värvima! Või siis valgeks.

EV100, päikesetõus

Vabariigi valvur 2018

EV100, uus ajalookäsitlus

  Nagu igal hommikul rõõmustan end armsas Veskis kohviga kosutades lugeda kollaseid uudiseid - "Õhtulehe" paberlehte siis. Suur oli minu üllatus, kui EV100 rubriigis, sündmusena nr. 3 tähistatult sai lugeda ja ka pilti vaadata sellest, kuidas neljakümnendal riigipöörajad-kollaborandid Nõukogude saatkonna rõdult töötajate rongkäiku jälgivad, reas Neeme Ruus, Karl Säre, suursaadik Ždanov ja keegi Johannes Laidoner!! Esimese hooga arvasin, et minu senised ajalooteadmised ei vääri mingit kriitikat. Siis vaatasin veel kord ja sain aru, et tegu ikka riigipööraja Lauristiniga ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli seks ajaks küll vist juba vangitornis. 
  Häbi-häbi, "Õhtuleht", no sellises rubriigis ja Eesti 100 ja nii edasi....
   Endale kruvisin riigi patrioodina igatahes EV100 märgi rinda!

   PIlt tänasest "Õhtulehest", isegi netiversioonis polnud nad veel hetk tagasi 9.40 viga parandanud!

Varjamatu viinapropaganda

   

Asunud manustama oma tavalist õhtust tiripitskit, märkasin suureks üllatuseks, et vanaisa viinapits oli üleöö läikima löönud! Nüüd läigivad mul silmad suurest rõõmust ja 20 ml ravimidoosist:)
Pildil minu tervise pant (lisaks regulaarsele suguelule).

Kolm Oscarit

 

Annaksin mina kindlasti. Esitatud on seitsmele, minu valikud oleks parim naispeaosa (Frances McDormand), meeskõrvalosa (Sam Rockwell) ja muusika. Filmile tervikuna poleks ma nii kindel ning muudes kategooriates ei oska kaasa  rääkida. Suurepärane meelelahutus, täis ängi, viha, arrogantset tigedust ja siis dessertlusika otsaga ka ootamatut headuse-hellusevirvet. Kui vahetult peale filmi tundus, et kohati olid situatsoonidraama pintslitõmbed liialt paksud ja jämedakoelisedki, siis hiljem muljetades adusin äkki, et samasuguseid inimesi ja situatsioone võib kohata igal pool, ilmselgelt ka Eestis, kusjuures mitte ainult väikelinnas, vaid ka suisa meie päälinna kõrvaluulitsas! Aru ei saa ma sellest, miks on siin-seal linateost tituleeritud krimikomöödiaks?! Tegu on draamaga, et mitte öelda tragöödiaga ja kuigi mõni kild või totrus pani ka minu muigama-mühatama, on komöödiaks nimetamine parimal juhul turundusnipp.
    "Kolm reklaamitahvlit linna servas", viiest viis, minge vaatama!

     Pildil kahe näoga memmekas-võmm Dixon  koos emaga, pilt dazeddigital.com lehelt

Eesti esimene erootikafilm

  ETV2 presenteeris sulnil pühapäevaõhtul Eesti esimest helifilmi "Päikese lapsed" (1932), režissöör ja ülesvõtja Thedor Luts. Vaatasin järjest kasvava huviga kohati ülemeelikule bakhanaalile sarnanevat tegevuste jada ja arutlesin omaette, et tolle aja kohta oli see ikka väga julge film. Esmalt saabuvad võimsatel lahtistel autodel metsateele neiud ja noormehed (kel mitmel värvitekkel peas) ja korraldavad lagendikul häppeningiga pikniku. Siis päästab noor Ants Eskola merehädas näki, kes lainetest pääsenult põõsa taga lahti riietudes Eskola enda võrku mässib ja viie minuti pärast  juba nahistavad nad liival kirehoos, Eskolal veel pruut kodus ootamas! Selline teemaarendus meenutas mulle seitsmekümnendate teise poole tormakat tudengielu, mitte EW kolmekümnendaid! Õnneks tuli Eskolale ikka pruut meelde ja ta rebis end mõneks ajaks Margoti (keda kehastas EW toonane missivõistluse võitja Nadežda Peedi-Hoffmann) püünistest, aga ega himur neiu jätnud - meelitas kirja ja telegrammiga tahtejõuetu Antsu Pärnusse ulaelu elama. Pärnus selgus Eskola õnneks tema kallima tõeline pale - Rannahoones tantsu vihtudes tervitasid Margotit kõik kohalviibinud mehed ja nii nagu lehtsaba saatus peabki olema - Eskola lahkus püstipäi, kaabu peas ja kohver käe otsas tilpnemas.
    Film omakorda ärgitas näitlejaid guugeldama ja nii see õhtu kultuuriheerostega tutvudes möödus:)

   Nõnda see algas - on ju noor Eskola kena! Pilt Eesti Filmiarhiivist.

Achtung - sexual content!

 Vaatasin filmikanalilt tähtedest pungil linateost "Jayne Mansfield´s Car" ja lisaks sellele, et tegu on kuratlikult hea kinoga (kuigi arvustustes märgitakse, et kohatiste pikkade heietuste tõttu sobiks see paremini draamalavale), jäi mulle meelde Billy Bob Thorntoni  tegelaskuju arvamus heast naisest:
1.Tisside nägemiseks ei pea prille ette panema
2.Perse peab olema pandav
3.Suhu peab võtma munadeni, kusjuures luksumata

   Sellega olekski nagu kõik öeldud! Otsige film üles ja veenduge ise:)