Friday, September 30, 2011
Veel uudiseid sumorindelt
Kui torugeenius peale Helsinki Erottajanpuisto hostelis veedetud ööd tagasi oma emanda rüppe jõudis ja rumala peaga hakkas rääkima, kuidas hosteli segatoas kõrvalnaril mingi pika halatiga baaba norskas, võttis mehe hilinemisest nördinud, öösel iga kahe tunni tagant mehel helistanud ja torumehe kuuldevõime kaotanud telefoni tõttu suhtlemisnaudingust irrutatud abikaasa Gena vana Samsungi ja murdis selle konkreetselt pooleks.
Hommikul mulle helistanud torumehelt küsisin tema selget ja kõlavat, abielurõõmude ilmsest üledoosist pisut väsinud häält kuuldes, et kas ta ostis viimaks ometi endale uue telefoni - siis ta mulle oma sumoemandast lemmiku vägitüki paljastaski;)
Pildil torumehe abikaasa (all) murrab Gena Samsungi (peal)
Wednesday, September 28, 2011
Sumoriik Eesti
Kindlasti alustas ka meie sumosaadik Jaapanis Baruto oma tähelendu juba lapsena, tirides lasteaias vetsupottidelt veelaskmise nuppe! Helistas vastremonditud lasteaja juhatajanna ja teatas kiretul häälel, et teise rühma (lapsed 3...4 aastat) tüdruk olla rebinud laste vetsupotilt tõmbenupu:D Pole mitukümmend aastat samal alal toimides veel näinud ega kuulnud, et Gustavbergsi potilt eralduks nimetet nupp. Nüüd ongi vaid kaks võimalust - kas tehnika on aja jooksul märgatavalt kehvemaks jäänud või sirguvad Eestimaal sedavõrd prisked neiud. Ma eelistan teist arvamust:)
Paraku peab tütarlaps teisest rühmast kuni meie remondigeeniuse Gena saabumiseni üksnes reielihaste toel asjaga hakkama saama.
Monday, September 19, 2011
Kivijärve Helmi
Ei ole August Gailiti unustatud tegelane, on hotell kuutostie veeres, mis tegelikult küll vaid napilt motelli mõõdu välja annab. Järv on küll, kas ka pärle (helmi) korallidelt korjata saab, selles ei veendunud. Kõigepealt eksisin muidugi teelt, sest tagusin aadressi navisse sisse, ise kontrollimata, kas linn on ikka muudetud, no ja hakkasingi 62 kilomeetri kaugusele ööbimispaika sõitma. Sõitsin kilomeetrit 10 ära ja siis nagu meenus, et tellija sõnutsi sai objektilt hotelli veerand tunniga;) Uurisin navi ja nii oligi, kannapööre ja 23 kilomeetrit.
Vastuvõtuletis oli üks kole tädi, võtsin julguse kokku ja rääkisin temaga, soome keeles muidugi. Tädi, kes kangesti meenutas suvalist Dusja-baabat, rääkis ka enda arvates soome keeles ja me kumbki ei saanud teineteisest aru. Venemaa piiri lähedus on sinnakanti toonud karjade kaupa eestlastest veel odavamat tööjõudu ja nii me suhtlemegi omavahel. Kuidagimoodi sain ikkagi järvevaatega toa ja läksin võtit ümber sõrme keerutades ööbimiskohaga tutvuma. Esmamulje oli normaalne - suur tuba, konditsioneer, terrass lauakese ja toolidega, toas isegi veekeetja. Ühesõnaga tavaline kolmetärni-värk soodsa hinnaga. Arvamus soodsast ja meeldivast ööbimiskohast muutus mõne minuti pärast, kui ma vetsupotiga külili käisin;) Õnneks toetasin külje vastu seina ja päris põrandale ei pudedenud. Märgruumide ehituse-ja remondi spetsina tuvastasin, et kinnituskruvid, mis ühendavad potti põrandaga, olid läbi roostetanud ja minu 100+ kilo koos tuharalihaste tõmblustega viis poti ähvardavalt kreeni! Poti käest pääsenud, viskusin laia voodisse, kraamisin kõik saadaolevad padjad( Soomes nad veel raatsivad klientidele suuri patju peaaluseks anda) endale külje alla ja asusin pirukat närides telekat piinama, mispeale kuskilt salajaselt lennuväljalt tõusis õhku marutõbine pilv pisikesi põdrakärbseid, kes minu õhtuootest oma tahtsid:( Ega neid kaua kannatada saanud, küll üritasin ülekaalu saavutada ajalehega vehkides, teki alla peitudes ja kärbseid aknast välja ajades, aga lõplik või saabus ikkagi siis, kui võtsin kasutusel keemiarelva - seekordsel reisil aftekaks hangitud "Inverse" nimelise parfüümi;) Alkoholist uimastatud kärblased tegid kõrgema pilotaaži vigureid, kuid lõpp oli kõigil sama - fataalne maandumine tundmatul lennuväljal;)
Uni oli mul sügav kuni kella neljani varahommikul - siis asusid kõrvalkambrikesest teele kas rekkamehed või kodumaised Kalevipojad, köhisid ja tatistasid ning lasid vetsus ohtralt vedelat ja paksu puhastusseadmete poole teele. Tukkusin veel natuke ja seitsmest sättisin hommikusöögilauda, kus oli rõõm kohtuda kolme kodumaise Kalevipojaga (bermuudades ja plätudes) ja kahe Siiliga (kuuevarbalised, dressides ja tossudes). Kõiki mu välismaal ööbimisega seotud jubedusi kompenseeris Kivijärve-äärne 12 kilomeetrit teed objektini, mille ilu saatel ja Soome kana munetud toote röhatisi tagasi hoides üürgasin kaasa Smilersi Petsi-Marguse-Priidu ja Hendriku loole sellest, kuidas noored kuked, viis kasti õlut pagaasnikus, sõidavad Petsi vana bemmiga Yläjärvelle. Tuju läks kohe heaks ja peavalu kadus!
Pildil üritan üles tähendada märksõnu käesoleva blogikirjutise jaoks. Käsivartele on tätoveeritud Etelä-Karjalast põgenemise teekond!
Wednesday, September 14, 2011
Üle tormise mere
Lähen juba homme, ehk siis nii ei tuula. Ega ei viitsiks minna, pole see puhkusereis ega midagi, aga tuleb tagada rahavoogude õigesuunaline ja rohke vulin, pääsu pole!
Siblisin pool päeva mööda objekte, sõitsin ise uut kaubikut sisse (tulevad meelde mõisahärra ja süütu talutüdruk) ning pärastlõunaks tundsin, et aeg on hinge ja ihu kosutada, juua kohvikest ja näsida peekoni-sibula pirukat. A oh õnnetust! Veskis käis ka pealelõunal saba uksest välja. Sõitsin kodulähedasse Kohvi ja Klähvi, astun uksest sisse ja mida ma näen - pisikese kohvikuruumi on vallutanud kamp vitaalseid vanainimesi:D Sagisid ringi, otsisid kohta, mantli jaoks nagisid ja vetsu, kus käsa pesta. Kuidagi sain vanainimeste voogude vahelt oma tagasihoidliku tellimuse esitada ja just samasse lauda. No ses mõttes samasse, et kes teab, see teab:D No ma niisama intrigeerin;) Hakkasin siis sõpradele helistama. Muidugi vanainimeste jutuvada häiris pisut, aga samas tekitas ka tunde, et olen justkui sulandunud nende sekka, lausa anonüümne. Helistan ja helistan, aga nagu alati - kus vajadus kõige suurem, seal sõber kauge-kauge. Lõpuks ühe sõbra kätte sain, aga ta oli just nimelt füüsilises mõtes kaugel ja tuulemüha käis kaarega üle kõne.
Nüüd jõudsin koju ja hakkan kotti pakkima, ikkagi mitmeks päevaks minek.
Arvestades tormise mere ohtudega, valisin hoopis lennuki. Saatmas on naissõber. On ju kena?
Thursday, September 1, 2011
1. JA 109.
Esimene september on mul läbi aegade olnud eriline päev - koolipoisina tulin aktuselt, hiljem aftekalt või misiganes ja kodus ootas vanaema sünnipäeva-puhune karm laud. Stammvärgina oli liha, kapsas, kartulid, porgandid ja kaalikad. Jube hea kõhutäis! Täna istusime seitsmendikuga Kohvis ja Klähvis, lahendasime kooliaasta alguse puhul kanatäidisega pannkooke ja meenutasin talle ka minu vanaema sünniaastapäeva. Pärast käisin üksinda kalmistul. Kui Mammal kukkus 100, puistasin hauaplatsi täis ka sada küünalt - neid kõige pisemaid ja odavamaid;) Järgmisel päeval kokku korjamas käies tuvastasin, et pooled olid üsna kohe kustunud. Siis tuli meelde veel TPI esmakursuslasena vanaema sünnipäev, kui vanemad poisid meelitasid vaese kogemusteta ja rohelise oma kampa ja vanaema sünna asemel maandusime Nõmme tolleaegse resto alumise korruse kohvikusse, kus manustasime ilmatul hulgal alkohoolseid jooke. Hea lapselapse kohusetunne ajas mu mingil hetkel siiski mäest alla, vanaema juurde Vilde teele, kus terve kari sugulasi juba laua taga jauras, liha-kartulit-porgandit-kapsast-kaalikat hävitas. Kuna mul maailm keerles ja jalad tudisesid, kobisin teise tuppa diivanile pikutama ja konspiratsiooniks võtsin oma punetava lõusta ette mingi ajalehe. Vanaema tuli siis vaatama, et mida tütrepoeg ka teeb. Lehte loen, teatasin Mammale, a endal oli leht tagurpidi käes, mida Mamma prillidega teravdatud silm ka kohe märkas. No tuli üles tunnistada kõik alkoholiga seotud patud;) Süüa jaksasin ikka mõne aja pärast ka.
Pildil täiesti oordinaari vanaema sünnipäev.Laualt ei puudu loomulikult midagi, kõik on täiuslik!
Subscribe to:
Posts (Atom)