Honorar

Tuli ära - kahe nädala müük! On ju ilus??

Tagumik, naise tagumik

 

 Eile Neeme kohvikust armsa kaasa sabas auto poole lontsides jäi silma, et kaks samuti minekule sättivat ja kiivrisukka pähetirivat motika-noorsandi lasid pilgul puhata naisinimese tagumisel poolel.
"Kohe homme panen kinni aja kolelõikusele!" arvasin. No mida nad tulevad meie õue peale vahtima!

  Pildil grupp kursaõdesid  aastal 1980, enne teadusliku kommunismi riigieksamit. Tagumikule on tätoveeritud spikrid marksismi-leninismi klassikute teostest. Nagu näete, vajaks nii mõnigi nendest  neidudest samuti kolelõikust, aga arenenud sotsialismi tingimustes polnud see paraku võimalik.

Õhtusöök Rukkis

   
Välk-ja-pauk puhkuse raames visiteerisime Sangastes Rukkimaja Restot. Tegu pigem pubiliku asutusega, aga menüü ja eelkõige teenindus andis resto mõõdu välja küll. Nagu lubatud, oli menüüs mitmeid rukkitoite - rukkipelmeenid, kanamaks rukkipaneeringus, rukkivaht ja muud suupärast. Veiniks valisime tavapärase "prantslase" asemel suisa Põltsamaa marjaveinid, olidki väga mokkamooda. Põhiroa kõrvale keevitasin ikka ühe rukkiviina ka:) Menüüs hindu vaadates oleks koostajal nagu num lock peal olnud - hinnad olid ainult kas 4 või 7 (pearoal). Rukkiviin oli mingi eksituse läbi 2 €:) Kõige krooniks oli  teenindaja-tüdruk nimega Angela, kes erinevalt varem külastatud toitlustausasutuse ettekandjast oskas õiges kohas naeratada ja tundis elementaarseid viisakusväljendeid nagu "tänan" ja "palun".
    Lossi ümber hiilisime ikka ka - ma polnud elu sees seal käinud, väga võimas!

    Pildile on lisaks eelroale jäänud ka rukkikrahvi kurvikas niue.

Valge pintsak, valge pintsak

 

Mul on juba nädal aega puhkust olnud. Tegelikult sain tööst lahti rabeletud alles eilseks ja arvestades ka ootamatult saabunud suveilma, otsustasin selga sobitada ammuse lemmiku, valge pintsaku. Hommiku esimene käik nagu ikka Veskisse - lattetassike, puder moosiga, vaarikamoosiga. Palju rohkem polegi vaja rääkida. Täna pidin endale selga aitama ammukandmata teksariidest tumeda pintsaku.
    Eks ilm on kah eilsest sandim!
   Mina oma outfitti ei häbene. Taamal Musumägi.

Linnuküla resto

     Neiu elluastumise-puhune õhtusöök toimus Linnuküla restos. Tegu kunagise elumajaga, mille esimesele korrusele, kõrge kivisokli peale on rajatud kahe saalikesega söögikoht. Menüü on lühike ja ka sellest polnud kahjuks võimalik tellida kolme rooga. Tegime kolmekesi erinevad eelroa valikud ja parimaks osutus hirve tartar - värske ja õiges koguses vürtsika maitsega liha garneeritult samblatuustiga.

 Minu häärberi salat oli kurvalt kuiv ja mittemidagiütlev, neiu leivamäärded enam-vähem .
Pearoaks soovisin põrsast, seda kahjuks polnud, pidin leppima pardiga, mis osutus väga heaks sundvalikuks - parajalt pehme ja mahlane linnuliha, krõmpsud lisandid (pirn ja fenkol) ning äärmiselt maitsev veinikaste. Saatsin poiss-kelneriga kokale tervitused sellise maitseelamuse puhul.

Teenindus polnud parimate killast,  meid teenindanud noormees unustas meie tellitu (kuigi kirjutas usinalt üles),  võttis vastu tellimuse kuigi polnud kursis, et tellitut pole võimalik valmistada ja kõige tipuks ei töötanud makseterminal ühegi proovitud kaardiga ning pidime arve maksumuse sularahas kamba peale  kokku kraapima.
    Nagu pildilt näha, jälgivad lauda toodud parti kaks näljast lindu ja aknast paistab  mingi kuuri räämas nurk.
    Kokkuvõtvalt - viipallisüsteemis neli miinus. Läheks uuesti küll, eelkõige koduse atmosfääri ja maitsva pearoa tõttu. Soovitan lugejatelegi!

Naised voodis

  Inimene peab tegelema sellega, mida ta kõige paremini oskab! Näiteks Kristiina Ehin lõi bändi ja brändi "Naised köögis". Eile hilisõhtul roidunult voodis pikutades avaldasin arvamust, et armas abikaasa võiks luua bändi ja brändi "Naised voodis".
   Muhk enam eriti ei valuta ja ka silma alt hakkab hematoom taanduma.

Pildil loeb abikaasa hommikukohvi kõrvale austajate saadetud kirju. Mina toimetan loomulikult köögis.