Eile oli taas pikk Soome-päev, sedapuhku sõitsime itta, Vene piiri lähedusse. Torumees tuli varahommikul Naantalist, ütles, et kella 1st läks uni ära, ärevus tuli hinge;) Sõidame ja sõidame, kiirtee saab otsa ja kurk kuivab. Jama oli selles, et idasuunalisel teel on neid teeäärseid kohviputkasid märgatavalt vähem kui läänesuunalisel teel, aga lõpuks me ühe välja valisime, nimeks "Antik- Anna". Kohe täitsa hirm tuli peale, et kui antiikne see kohvipoe Anna olla võib, aga oli täitsa normaalne, siuke neljakümbine tädi;) Kohvi sai ise jaopärast kallata, tassid olid suured, heeringaleib soolane ja halvaakook magus. Kaua pold mahti jorutada, õhtusele laevale vaja jõuda, kimasime edasi. Lemi teeviita märkasin juba kaugelt, aga navi sundis mind otse sõitma, ei ma julgend vaielda! Kui aparaadi targal juhtimisel kruusateele pöörasime, teatasin torumehele, et seepärast ongi soomlased ralliässad, et igapäevaselt selliseid teid rullivad, aga kui mõne kilometri pärast navi meid metsa käskis pöörata, siis nii optimistlik enam polnud. Mõtlesin pärast igasuguseid toredaid nimetusi välja - "hundirada" ja vankritee" olid kõige viisakamad. Neli kilomeetrit metsateed, rohi kahisemas auto kõhu all ja oksad kriipimas külgi. Ümber pöörata ka ei saanud. Lõpuks jõudsime jälle mingile kruusateele ja siis oligi õige teeots. Kuna aparaat teatas, et sellise numbriga maja sel teel pole ja ta annab lähima vaste, mis oli maja nr. 120 (meil oli vaja maja nr. 156), siis arvasin, et paar kilomeetrit tuleb veel veereda, aga ena imet - 120st kohe järgmine oligi 156;)
Ida-Soome huumor! Kui tellijale navi peale kaebasin, ütles too, et seda metsavahelist teed on ta korra traktoriga läbinud ja pole kuulnud, et keegi seal sõiduautoga liigelnud oleks;)
Tagasiteel kosutasime end antiikse Anna juures (oli tõesti mõne tunni vanemaks jäänud).
Tellija rääkisime muidugi surnuks, septembrist hakkan taas Soomemaa teid triikima - uude talumajja tuleb katel, mis annab sooja nii elektri, päikese kui pelletite jõul.
