Kleidiproov

Eile käisin ma elu esimeses kleidiproovis. Kõigepealt valisime kangast, seda naftast tehtut, jäime bordoopunase juurde. Siis mõõdeti, ülevalt ja alt ja ümbert.
Riina rehkendas natuke ja ütles hinnanumbri. Ma ei kuulnud hästi. Siis ta ütles teist korda ja ma arvasin, et kuulsin valesti, mispeale ta hinna koos isikliku arve numbriga kenastilahkelt üles kirjutas ja mulle ulatas.
Järgmine proov on juba kolmapäeval.
Ega kenamat tantsijat pole kuskil maal, ma panen ikka Kaisa pildi! Pilt ateena.ee

Gentlemen, start your engine! II

.....ei plaaninudki Armand tol õhtul Aaza-Leaga lähemat tutvust sobitada, vajalikud latekskummist abivahendid olid jäänud teiste pükste taskusse ja olid pealegi kauasest seismisest tõenäoliselt kausutuskõlbmatud. Armand oli korralik-kohusetundlik mees, mitte mingi tühikargaja, kellel ka põrandaharja karvast otsa nähes kogu veri ülemisest otsast alumisse voolas. Oli küll olnud sametpiimjaid hetki, kui kohe esimeselgi kohtumisel teineteisesse langeti, aga viimatine selline meepütike sattus Armandile ette.....eeeeee......, aastat kümmegi ehk tagasi. Pealegi tundis mees enda arvates naisinimeste hingeelu sedavõrra küll, et too kenas keskeas siresamne proua ei kuulunud nende meepütikeste hulka, mida iga töömesilane torkida saab ja seetõttu oli lisaks meheuhkusele ka Armandi enesehinnang meeldivalt kerkinud. Takso peatus Aaza-Lea targa juhendamise tulemusel Lasnamäe üheksakordse ees, kärmelt kalpsas Armand välja ja silkas endalegi ootamatu õhinaga ümber taksiauto daamele ust avama.
„Kas jään ootama?“ urises roolis mees enda jämeda kuldketiga palistatud kaela reisijate poole pööramata.
„Jah, palun“, kiirustas Aaza-Lea vastama ja pööras siis oma pilgu suurele, igas mõttes suurele, näost silmnähtavalt punetavale kavalerile, „aitäh teile, olite väga meeldiv kaaslane.“
„Aitäh teile, kulla proua,“ vastas Armand viksilt, „on teil kõrgele minna, ma saadan meelsasti korteriukseni.“
Proua noogutas napilt ja mees tonksas taksoukse kinni. Juht ei väristanud silmagi, keeras vaid tümpsuvat muusikat valjemaks.
Naine klõbistas kiirelt koodlukul, uks avanes plõksatusega ja tüünelt vaikivad vanainimesed sisenesid trepikotta. Hämarus tuli nendega õuest kaasa, proua libistas küll sõrmedega tuttavlikult üle pahtelkrobelise seina,
otsimaks lülitit, kuid tuled ei süttinud. Endalegi pisut ootamatult pidi Armand hinge tõmbama, vaimne erutus tikkus füüsilist ületama ja ta ei osanud mitte ühestki otsast jutulõnga kerima hakata. Proua oli liftini jõudnud ja muljus laitmatult lakitud küünekesega punast kutsenuppu. Ka Armandi peas hakkas punane tuluke põlema.
„Elate te üksinda?“ päris ta tobedalt.
„Seda küll, ainult ei tea veel, kas kahjuks või õnneks,“ vastas Aaza-Lea arukalt.
Mehe süda võpatas. Sellega, südamega siis, oli pidevalt mingi jama. Niikut mees mõnd soliidsemat näitsikut piilus, tikkus südamelihas ta vanusest märku andma – pistis puperdama, noh! Arst, va vaenlane, oli üldse ära keelanud igasugused erutused, nii vaimsed kui füüsilised, aga kussa....Seega surus Armand pealetungiva hingelduse kus seda ja teist ning.......

Pildil kujutatud kõrghoonmes elabki Aaza-Lea. Teine paraadna, kaheksas korrus.
Pilt flickr.com
Julgemalt, julgemalt kodanikud härrased ja prouased;)

Gentlemen, start your engine!

Armand oli ammu vibraatorist unistanud. Ei-ei, mitte ehitusliku betoneerimise mõttes, aga ikka naistuttavale. Vanaks oli jäänud mees, ei viitsinud enam sõbrannaga seksipolkat vihtuda peale päevatööd. Mõtleski siis, et vajutab nuppu ja kaval riist teeb kogu töö ära, aga tema pikutab kõrval ja mõtleb omi mõtteid. Oma mõtted nii huvitavad ju! Ei ole pensionieelik nii kraps enam miskit, ikka peab abivahendeid kasutama. Näh, isegi käimiskepid välja mõeldud, pojatütar kinkis Armandile jõuluks, nüüd jälle nuputamist, mida nendega teha. Esikusse rippu ei kõlba kah jätta, noored tulevad külla ja kohe pärima, et miks kepid ripuvad, mitte ei liigu? Natuke mõelnud, peitis Armand kepid voodi alla. Las vedelevad seal, kuniks välja mõtleb, mida ja kuidas nendega teha!
Sõbranna oli tegelikult tore, üldse mitte mingi vana ja kortsus mutt, hoopis Armandist lausa kümmekond aastat noorem. Nimi oli kah ilus Aaza-Lea. Isa poolt Aaza ja ema poolt Lea. Nii ta seletas. Kohtusid kaks vanainimest harival loengul, millesarnaseid Armand regulaarselt külastas.
Esiteks juba seltskonna pärast, teiseks olid need imeodavad – piletid olid kuidas kunagi, 10 ja 25 krooni vahel – ja kolmandaks seetõttu, et loodushoid, millest too loeng just rääkis, oli Armandile väga meelepärane teema. Mees oli terve nõuka-aja sõdinud röövpüüdjatega, pidades kalakaitseinspektori väärikat ametit. Mootorratas oli tal kah ameti poolt antud, lausa külgkorviga, hea külaplikasid võpsikusse sõidutada.
Tookordne loeng polnud just midagi väga huvitavat, käsitles nimelt ülemaailmset kõrbestumist. Armand piidles enda pinginaabrit, otsustavatest kohtadest prinkis naisterahvast, kes istus siivsalt jalad koos, käekott seeliku paljastatud põlvedel ja vaatas kõrbefilmi, pilku ekraanilt pööramata. Kindlasti pole sellise naise keha nagu kõrb, Armandi kõõrdpilgud leidsid üsna mitu oaasi. Justkui kogemata kehutas mees end kõval klapptoolil just nii, et reis puutuks viivuks kõrvalistuja reie vastu.
Naine ei tõmbunudki eemale, säilitas oma positsiooni. Armandile see meeldis, ta jättis püksitoru vastu seelikut ja vaatas kõrbestumisest pajatavat filmi ilma mingi huviraasuta. Peale ürituse lõppu klappe kolistades tõustes pillas naine justkui kogemata pinkide vahele kotist turritanud kokkupandava vihmavarjujunni. Loomulikult kobis Armand ägisedes toolide alla seda otsima. Kolmanda astme lähikontakt, muheles mees takso tagaistmel, hoolikalt säilitades kontakti püksisääre ja daamisaapa vahel, galantselt vastset naistuttavat magalasse sõidutades.
Jutule said vanainimesed peale vihmavarju ülesleidmist kiiresti – mõlemad ju loodushuvilised, mõlemad lesed, mõlemad vanavanemad ja korraliku korteri ning kunagise ametiga. Tegelikult......

Nüüd lisab Konn, et tegu on interaktiivse novelletiga. Pange aga kirja, mis tegelikult juhtus, paremad ettepanekud saavad pärjamist jutujätku näol:)

Pildil üritavad kaks gentlemeni www.jcormick.com endi vibraatorit käivitada

Lähedus

Ma olin täna Kaisa Ojale niiiiiii lähedal, et tuleb tõeliselt ajusid pingutada mõtlemaks, kellesele naisinimesele ma nii lähedal kunagi olen olnud, kui muidugi kõige lähedasemad välja arvata. Millegipärast hakkas ta minust ikka sentimeeterhaaval eemale nihkuma. Algul nihkusin talle järele, arvates, et mu odöör on liiga jõnk, aga siis tuli meelde, et kuna ma hommikul (puhkepäev ikkagi) ei viitsinud habet ajada, siis ka odööri ei tuulutanud.
Mu sõber teatas ühel päeval avameelsushoos, et kui ta oleks allmighty, siis telliks ta endale naiskaaslaseks Paris Hiltoni.Mina ei kõhkleks hetkegi - Kaisa Oja ja ei kedagi teist!
Tsikk sai elu halvima, 21. koha. Ise ka ei tea miks. Treener käskis uue kleidi kah õmmelda, pean minema kangast ostma. Muud ei tea, et lycra ja eredavärviline. Tütar küsis, et mis see lycra on, vastasin, et naftast tehtud asi;)
Kaisast ei julge täit pilti panna, panen ainult jalad, needki Postimehest.

Tagurpidi

Mis te arvate väljavaatest, et elu toimuks tagurpidi? Et inimene sünnib läbi valgustunneli väeti ja vanana, elab esimesed elukuud/aastad vanadekodus, kopsib mõne aasta pärast juba kepi või kargu najal metsarajal marjul käia, siis areneb keskealiseks lõbujanuliseks tropiks või tipsutavaks vanatüdrukuks, elu teisel poolel tulevad riburada ülikool, üldharidus ja lasteaed, veel hiljem - elutalvel siis - pampersid ja pudikeelne lalin. Elu lõpeks loomulikult orgasmiga:)
Lisan orgasmikupongi kelleltki välismaalaselt.
Mina sellise jamaga ei tegele!

Müügimees Anti

Miskipärast tuleb pealkirja kirjutades meelde shveitser Theo. No aga ma alles hiluti lugesin ka Undijutte. Tegelikult tahtsin ma rääkida lumeoludest. No mitte ka just lumeoludest, aga sellest, kui hea on lumisel teekattel ja ka metsavahel talvisel ajal liiklemiseks pruukida nelikveolist automobiili. Just nimelt sellise kiiksu tõttu olen nii mõnegi eelnenud talvehooaja eel küüsi närides ja silmi punnitades aegu veetnud arvutiekraani jõllitades, valides autofoorumitest meelepärast neljarattalist sõpra talihooajaks. Sel hooajal jäin hiljaks. Jäin hiljaks nii müümisega (müüsin eelmise alles augustis) kui ka ostmisega (sest RMK oksjonil läksid hinnad minu ühetalvesõiduki jaoks kõrgeks). Erilise pettumuse valmistas neljatossulise puudumine muidugi meie kuulsa novembritormi ajal, sest ajast olen nt. auto24 igapäevane sirvija. Sel nädalal avastasin ühel õhtusel unistusteretkel, et lausa autoesinduse pakkumises figureerib konkurentsitult odavaima hinnaga pisimaastur. Lappasin kiirest kirjandust - jah, on küll hea ja tubli maastikuloom. Mis muud, kui hommikul üheksaks kohale sõita! Suur oli mu üllatus, kui värava avanedes sõitis sealt juba välja lumest puhtaks kasitud, tõsi küll, üsna rapendava välimusega maasturimutukas. Aias passis autotühjal kohal müügimees, firmajope rinnaesisel nimesilt ANTI. Tervitasin viisakalt ja uurisin, et kas auto juba müüdud.
Ei, vastas asjapulk, mees läks proovisõidule.
Kui too kodanik autot ei himusta, kas ma peale proovisõitu - et kui auto käitumisega rahule jään - saan teie esinduses teha autole tehnokontrolli, et see ikka kevadeni vastu peaks, uurin tegelaselt.
Ei, vastan Anti kuidagi üle õla, liigseid kommentaare lisamata.
Kuidas ei, üllatun, ikka ju saab. Igal pool saab.
No meil saab ka, aga see maksab tuhat krooni, venitab müügimees napilt.
No ja siis, paneme aga ülevaatuse aja kinni, ajan mina oma jonni.
Me ei pane siin mingit aega kinni, huvilisi on helistanud juba kümnete kaupa ja kindlasti ostetakse see auto kohe ära, annab tegelane vastu.
No olgu, ma broneerin siis auto ära, soostun endalegi ootamatult. Palju sisse maksma pean?
Me ei broneeri, iriseb tüüp nagu rikkis grammofon, kohe ostetakse see auto ära.
Seepeale viskas mul kopsu üle kopsu ja nii ma Anti Müügimehele teatasingi, et minu arvates käib müügitegevus, rääkimata teenindusest natuke teistmoodi.
Endale nina alla pomisesin, et ega ma su rapet tahagi.
Nii ma olengi, enda ja antimehe ülbuse tõttu sel talvel ikka veel üheauto-mees;)
Pildil keegi näitleja
Postimehest

Soovide puu

Esiteks - see on Konna 100.postitus. Teiseks - asjast kah. Vanim laps käis Riias sõbrantsi sünnal. Helistas siis tagasiteel, kuskilt Riia ja Pärnu vahelt.
-Kas vilmi nägid-, küsib -kuidas meeldis?-
Oli käskinud vaadata, kus ma pääsesin. Aga ausalt öeldes ei köitnud, jätsin poolelt sõnalt vaatamise, lõputiitrid (kus miskipärast ka minu laps äramärkimist leidis) jäid puhta nägemata. Kuna teadsin, et tütarlapsest naiseks sirgunu üks lemmikuid on Kaurismäki, siis vastasingi, et nagu sitt Kaurismäki. Tahtsin veel lisada, et "Sügisball" oli kah parem, aga laps hakkas toru teises otsas luksuma, mille peale ma uurisin, kas Rigas Balzamzit sai liiga palju.
-Ei-, ütleb tütar,- aga Liina häbeneb siin kõrval-
Nüüd häbenen mina ka, Liina paneb mu kindlasti järgmisse vilmi sisse ja ega sealt niisama lihtsalt välja ei saa....
Pildil loomulikult soovide puu, pilt kuskilt nagist näpatud, sorry;)

Liiklusohtlik olukord

Minu Soome (23.raamat)

Ööd on kaamose-aegses Soomes igatahes mustad. Nii must ja vaikne võib olla ainult karu perses, aga kindel ma olla ei saa, sest nimetatud kohta pole ma visiteerinud. Jätsin saunas tule põlema, kumas ilusti magamistoa aknasse. Hoolimata sellest nägin taas seksuaalse värvinguga unenägu ja kahjuks oli see unenägu taas näoga vähemuste poole pööratud. Olin komandeeringus välismaal, aga kus nimelt, ei tea. Igatahes valmistusin ärikohtumiseks, ülikonnastasin ja lipsustasin ning jalga panin valged, kõrgekontsalised naiste kingad. Jalanumber on mul nelikndneli....Jajaaaaaaaaaaa! Ühesõnaga, tulin kapist välja ja lifitga alla, aga fuajees olid kohalikud ehitajakollid põrandale mingit plöga valanud, minu loodotchkatel tulid mõlemil kontsad alt. Ennenägematu teo kompenseerimiseks liimis mingi töömees kontsad sellesama põrandal vaeltava plögaga uuesti tagasi. Mäel harjutasime pöördeid ja keerdeid, aga kõige rohkem kukkumist. Suurematel ei tulnud kukkumine ja seejärel tõusmine niisama lihtsalt välja, selle tõestuseks ka lisatud animatsioon pisikesest küpäräpääst. Vott, nüüd sain end välja elada igatsugu täpitähti tehes;) Kuna ajasime oma pisikest räpast lasketteluasja pimeduse varjus, on video ka üsna tumedapoolne.