Armand istus enda nimepäeval jahedas tagatoas ja rüüpas jalaga klaasist mullivett. Kandilisi klaase ta vihkas. Ümmargusi ka - ei kõlba ju sellistest midagi peale samaka juua. Ja iseaetud puskarit jõi ta viimati klassiekskursioonil Leedus. Mees mugises isegi pisut naerda, sest meenus puskari ühisjoomisele järgnenud hommik, mil bioloogiaõpetaja (naine) roomas välja matemaatiku ja ühtlasi nende klassijuhataja (mees) telgist ja bussiuksel vaarudes kisas, et tunneb seal alkoholi lõhna, aga endal oli vaid üks sukk jalas ja seegi rebenenud....
Olid ajad, olid majad. Armand ohkas korralikult ja sügavalt ning klõpsis teleka käima. ETV näitas nostalgiiat - mustvalgel ekraanil laulsid Eri Klas, Terasmaa ja kaks tundmatut prillidega nolki Lillepaviljoni trepil elektrikitarre tinistades, et päike on lõõmavalt kuum. Armand teadis seda niigi - ega ta muidu poleks toas varjus konutanud.
Aaza-Lea polnud mitu päeva endast märku andnud. Nii nagu ta laupäeva hommikul minema leekis, nii kadunuks jäi. Isegi kohvi ei jäänud jooma. Mis küll võis selle põhjuseks olla, juurdles mees külma vett mekkides. Tasakesi surises ratastel konditsioneer, temperatuur oli timmitud 24 peale, aga väljas valitseva lämmatise peale tundus see isegi tiba jahe. Tegelikult oli sahtlis peidus veel üks surisev aparaat. Kui Aaza-Lea avaldas, et jääb seekord lausa nädalavahetuseks vanapoissi rõõmustama, tegi mees teoks oma ammuse unistuse ja hankis pikaks nädalalõpuks ühe patareidega viguri.
Ega see lihtne polnud! Kõigepealt tuli luurata, et poeke oleks tühi. Armand jalutas tükk aega autode vahel ringi, aga siis avanes ühe moodsa ning läikiva rataslooma uks ning ta sai venekeelsetelt tüdrukutelt riielda. Kohe ikka rumalate sõnadega. Põskede lõkendades (kuradid, ma pole ju mingi bomž) põgenes Armand kaualuuratud uksest sisse ja sattus kohe noorukese neiukese rõntgenpilgu alla.
-Tere, härra-, kudrutas too, -kas pakkuda teile midagi või soovite veel valida?-
-Ma vaatan ise ringi-, mühatas Armand ebaviisakalt, pani käed seljale ja tatsas riiulite vahel tähtsalt ringi. Higi voolas silmile ja enamgi veel. Seljanõgu täitsa uputas.
-See on kuumast ilmast-, lohutas mees end ja nii oligi.
-Nagu elevant portselanipoes, sama loll-, arvas ta veel. Ja astuski leti juurde. Nähes müüjaneiu silmis isegi justkui osavõtlikku pilku, seletas ta oma huvi ära ja toimides asjatundliku soovituse kohaselt, palus ostetud julla pakendada ning maksis kaardiga. Kallis oli küll, aga Aaza-Lea oli veel kallim.
Kodus tutvus Armand moodsa tehnikaga - paigaldas patareid ja lasi erinevatel režiimidel töötada. Küll ikka surises! Küllalt mänginud ja unistanud, pakkis ta riista hoolikalt palakasse ja peitis öökapikese sahtlisse. Peaaegu unustas, sest reedel saabunud sõbrannaga oli ju nii paljust rääkida ja pealegi tahtis naine ka aias kohmitseda, et hilisõhtul sõbralikult teineteise kaissu maandunult jäi Aaza-Lea peaaegu kohe, konditsioneeri vaikse surina saatel, magama.
Hommikul ärkas mees esimesena, käis ja toimetas vajalikud käigud, pani kohvi tõmbama ja pidžaamapüksid kenasti kokkukeeratult kappi. Vaadates siis magavat naist ja enda karvaseid jalgu, meenus talle ostetud tehnikaime. Vaikselt puges ta Aaza-Lea kõrvale teki alla, haaras tagantkätt sahtlist libeda julla, vajutas kogenult nuppu, timmis reostaate ja jäämurdja surises, murises ja murdis - Armandi osavalt suunavate käte abil muidugi! Naise rahulik unehämus nägu muutus roosakaks, huuled avanesid pisut ja ripsmed võbelesid. Aeglaselt-aeglaselt pööras mees regulaatori nuppu ja seni vaikne surin muutus justkui kimalase lennuks. Samamoodi muutus suureks kimalaseks voodis jalgeile hüpanud naine, kes kätega vehkides, silmad koobastest välja tungimas, koleda häälega kriiskas:
-Aja see välja, aja see välja, ta nõelas mind!-
Jahmunud Armand tõmbas käe teki alt välja, koos ikka veel kimalase lendu imiteeriva riistaga ja sai kohe laksu vastu aparaati hoidvat kätt. Väike kiunuv aparaat lendas vastu suurt ja soliidselt surisevat ning suur oli loomulikult tugevam. Surises edasi. Väike enam ei surisend ja ka teki alt hooga välja lennanud Aaza-Lea ei surisenud ega teinud kuni uksekolksatuseni mingit häält.
-Nagu Elioni digipilt-, muigas Armand kurvalt ja keeras konditsioneerile vunki juurde. Las suriseb seegi.
Päike oli lõõmavalt kuum. Mitmendat päeva juba.
Pildil jalutavad Aaza-Lea ja Armand lõõmavast suvepäikesest rammestunult kaunis parkmetsas, rihma otsas üks Armandi aeda terroriseerivatest muttidest.
