Juba esimeses klassis meeldis mulle liikuvas aabitsas tähtedest pilte moodustada, ikka liikuvaid! Siis tahtsin saada Lev Jašiniks, käisin mitu aastat "Dünamos" trennis. Kui treener avaldas arvamust, et minu robinsonaad on nagu lendaks siga taevas, tulin ära. Poja panin see-eest Nõmme Kalju jalkatrenni. Tulidki Eesti meistriks - no tema võistkond küll noorte meistrikatel. Siis mõtlesin veel, et infotehnoloogias on tulevikku. Neljandal kursusel käisime Tipi arvutuskeskuses midagi perfolintidele toksimas ja mu huvi lahtus. See-eest vanim poeg on rahvusvahelises IT-firmas teamleader! Vott! Kaheksakümnendatel kutsus keska-aegne dire mind kõurikutele ajalugu õpetama - pidasin vastu terve õppeaasta, keegi knopkat toolile ei julgenud panna. Mina seevastu panin vaba käega kahtesid-kolmesid, paar viielist olid ikka ka klassis. Noorem tütar sai nüüd klassi juhatada. Kuuendikud olid veel ekstra palumas käinud:) Keskas olin kooli kossumansa asendamatu paremäär. Pingutasin eelkõige seetõttu, et kaks korda aastas käisime Lätis-Leedus sõpruskoolidega kohtumas. Sport spordiks, aga kohtumised naabervabariikide tütarlastega olid tõesti meenutamist väärt! Noorim poeg mängib ka kossu, ikka oma kooli võistkonnas. Edasi ei julge mõeldagi:)
Seega unista suurelt ja su lapsed teevad su unistused teoks.
Pildil vanim laps juba teist päeva filmimekas.