Võtsin üle mitme kuu "Sada..." teise osa käsile, tahaks jõuludeks kaante vahele saada. Seda juppi olen mingil esitlusel piiratud seltskonnale ette lugenud, aga ilmutanud justkui poleks. Head lugemist!:)
Kahetsusväärselt
perekondlik.
Reis
Rootsi kummitas meie ettevõtet veel kaua. Mart lahutas, Anne lahutas
ja meie Anjutaga panime leivad ühte kappi. Tõsi, Marti-Annet ei
abiellunud.
Ettepaneku
kokku kolida tegi Anjuta, kui me peale kosutavat pärastlõuna-seksi
tema Kopli liinidel asuva kolekorteri diivanil pikutasime. Olin just
ehmatava tõsiasjana saanud teada, et naisel on peatselt keskkooli
lõpetav kasutütar, seni polnud ma ta perekonnaseisu vastu erilist
huvi tundnud. Teadsin küll, et kolleeg on paar aastat minust vanem
lahutatud naine, aga neiueas lapse kohta polnud sõnagi kuulnud meie
firma suurimad klatšimooridki.
Kasutütar
Alla oli Anjutale jäänud päranduseks sõjaväelasest
eksabikaasalt, kes vabadustuulte tormis Eestist minema lendas. Sõna
otsese mõttes. Mees teenis Ämaris majori auastmes
hävituslendurina, oli kolinud koos tütrega Eestisse rotatsiooni
korras kaugel Hiina piiri ääres asuvalt lennuväljalt ja ilmselt
lootes end Pribaltikas põhjalikult sisse seada, tütre
eestikeelsesse kooli pannud. Lendur oli lesk, sügavalt militaarne
nii mõtteviisilt kui väljendusoskuselt. Kuidas selline tegelane
hella ja tormaka Anjuta südame võitis, jäi mulle arusaamatuks.
Igatahes Eesti Vabariigis võõrvägede lennuväele kohta polnud ja
koos mehe kaotusega jäi Anjuta ilma ka Õismäel, Astangul asuvast
lendurite maja korterist. Suur oli olnud lendurist isa üllatus, kui
tema armas tütar, emalt päritud pruntishuultega, pisut pilusilme
punapõsk, keeldus Eestist ära kolimast. Eesti kooli õpilasena oli
tüdruk kergelt teinud üheksakümnendate algul üsna lihtsa
kodakondsuseksami, loobunud isa poolt vene kodakondsusest ning nüüd
soovis neiuke jätkata oma elu Eesti Vabariigis. Kuna Alla oli just
saanud kaheksateist, polnud isal suurt sõnaõigust ja kapitaliste
kirudes istus major oma hävitaja kabiini, ruleeris rajale ning
läinud nad oligi – nii lendur kui punatäheline alumiiniumlind.
Vahelepõikena
– sealsamas Ämaris pakkus aasta peale punaväe lahkumist tuttav
kinnisvaramees müüa viiekordseid paneelelamuid hinnaga viissada
krooni maja, hoones nelikümmend viis korterit. Vaatame nüüd – no
missa ütled, üksteist krooni korter!
Käisime
isegi kohapeal maju vaatamas – paraku ei osanud me kumbki ette näha
samas lokatsioonis tulevast NATO lennuväebaasi ning ostmata need
lõhutud ja rüüstatud odavmajad meie poolt jäidki.
Pärast
reisi kolisin paari päeva pärast oma vältimatult vajaminevad
kodinad Koplisse, koer ja maja jäid Nõmmele omapäi. Käisin peale
tööd Ronniga suhtlemas, tegime paarikilomeetrise sörgiringi,
andsin söögi-joogi ette ja padavai kallima poole. Kord reede õhtul
juhtus aga nii, et tööpäev jäi lühikeseks ning suguühe venis
pikemaks - ärkasin Kopli korteris peale nappi uinakut ehmunud
norsatusega ning sain aru, et akna taga valitseb pimedus - olin küll
hoolitsenud armsa naise eest, aga jätnud truu koera hooletusse.
Ajasin end kärmelt püsti, püksid jalga ja minek! Esikus jõudis
mulle järele Anjutake, lina ümber niuete.
"Kuhu
sa lähed?" nurises naine kurjakuulutaval tooonil.
"Koju,"
vastasin. "Koera söötma ja jalutama!"
"Sa
armastad seda krantsi rohkem kui mind?" uuris Anjuta. Mul vajus
üllatusest suu lahti. Sellist Anjutat ma ei tundnud. Hakkasin
naerma:
"Ole
nüüd, mis jutt see selline on?"
Üritasin
naist õlgadest haarata, aga too sattus hüsteerikasse - embuse eest
taganedes üritas ta mulle lahtise käega virutada. Astusin kiire
sammu edasi, löögikaare sisse, naise käsivars laksas mulle vastu
kukalt ning mu pea nõksatas ette just sobivalt, et lõug sai pihta
Anjuta kulmule. Veri lippas, naine karjus ja mina jooksin vannitoa
vahet, esiku põrandal kössitavale naisele märgi käterätte ümber
pea mässida. Paraku oli kulm rullis ja silm sinine, tööle ei
saanud naisuke mitu päeva. Koera rahuldasime ka pärast ära,
kahekesi. Ronni tajus muidugi Anjutas konkurenti ja eriti õnnelik
polnud, aga eks ta pidi leppima uue karjaliikmega - peremees ju
otsustas.
Mõni
nädal hiljem, olin just saanud kolmekümne viieseks, viisime
avaldused sisse. Kaks kuud ooteaega möödus kui üksainuke viiv,
muheldes astusin nooriku kõrval perbüroo punasel vaibal, muheledes
kandsin ta süles vanasse „Volgasse”, muheledes sisenesime
käsikäes minu Nõmme maja hoovi, kuhu sõbrad-sugulased olid
korraldanud hädapärased lauad-toolid.
Pulmast
kujunes ikka täiega vene värk – pruut jõi valge kontsakingatäie
viina, peigmees kaotas sõrmuse rohu sisse ja kasutütar Alla tantsis
laua peal, et kahvatud kintsud välkusid. Anjuta magas tunnikese ja
pidu läks edasi, sõrmuse leidsime kahe päeva pärast peale rohu
hoolikat kammimst üles ja Ronni jättis juba nädala pärast minu
kolmanda abikaasa peale haukumise.
Kolisime
minu majakesse, Kopli halemaja üürikorter jäi Allale. Tüdruk
lõpetas edukalt keskkooli ning kandideeris ja saigi tänu heale
keeleoskusele tööle ühe Prantsuse ettevõtte Eesti filiaali.
Koolis oli lisaks inglise keelele teise võõrkeelena veel prantsuse
keel ning Allast oli juba noorena saanud valmis polüglott. Ei mingit
tasa-tasa heljumist, üheksakümnendatel rakendati kohe vankri ette
ja anti veel piitsa ka!
Kuna
kuuritaolises majakeses sellise särava abikaasaga elada polnud
staatusele sobiv, tellisin tuntud arhitektilt projekti. Too joonistas
mõne nädalaga valmis kahekorruselise ja veel tornikesega maja, mis
sobis nagu valatult Nõmme mändide alla.
Üheksakümne
neljanda aasta kevad oli kuum nii töö kui eraelulises mõttes.
Kaalusin kaua, kas ehitada kiiresti ja kallilt või lihtsalt ja
odavalt ning valisin esimese variandi. Kolisime oma vähese vara
tagasi Kopli liinidele, ühes toas meie Anjutaga, teises Alla – ega
suurt astumisruumi mööbli vahele ei jäänud. Nõmme kuurilaadse
majakese lükkas buldooser pikali, paari päevaga kaevati kraavid,
valati lintvundament ning nädalaga said püsti kergblokist seinad.
Nüüd tõin krundile tagasi ka Ronni, kes seni oli minu ema juures
redutanud. Koer nuuskis segipööratud krunti ja vaatas mulle
küsivalt otsa – peremees, kas sa ikka tead, mida teed?
Ega
täpselt veel ei teadnud. Samas polnud armuuim lahtunud – kui ikka
naine teatab, et ta vajab meheihu vähemalt kord päevas, siis
hoolimata pikkadest tööpäevadest ja väsitavatest
komandeeringutest, ei saanud ma öösel tundide kaupa sõba silmale –
narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda vastu.
Remontisime
toona meie esinduslaevaks olnud lainerit „Georg Ots” - uued
kauplused ja sanitaarruumid. Kui kauplustega olime kenasti graafikus,
siis tualettruumidega jäime sammukese maha ning kui tööde
lepingulise lõpu päeval läks laev graafikujärgsele esimesele
reisile, paigaldasid minu mehed vetsudes veel potte. Helsingisse
sõitsime õnneks reisijateta, hoogtööna said umbes pooled vetsud
valmis, aga tagasisõidul tungisid laeva Soome naiste hordid, kes
olid teel Tallinna mingile massijooksule ja nende kisa ja tänitusi
pikkades vetsujärjekordades meenutan õudusega tänaseni.
Terve
suve tegime väiksemaid töid ka teistel reisilaevadel - „Tallink”,
„Transestonia”, „Vana Tallinn”, „St. Patrick”. Need olid
üsna vanad laevad, mis vahevariandina, enne suurte laevade tulekut,
üle lahe triikisid. Töömehed tegid tööd ka ülesõidu ajal –
nädal tööd laevas ja paar päeva maal. Tasapisi said tuttavaks
pagunite ja paeltega mehed – meiega õiendasid põhiliselt
laevaintendandid, aga ka kaptenitega olin teretuttav.
Majaehitus
edenes tänu edukale tööle laevanduses kiiresti – esimesele
korrusele kolisime septembris. Valmis olid kaks tuba, köök ja
duširuum.
Teisele
korrusele viis esialgu redel ning köögimööbli asemel olid mõned
vanad kapid ning Soomest toodud elektripliit ja külmik.
Ärkasin
tol masendaval sügisööl varakult – järjekordne laev seisis
Laevaremonditehase kuivdokis ja just sel hommikul pidi toimuma
töömeeste vahetus – kurnatud mehed maha, värske jõud peale.
Nagu ikka, panin hommikukohvi kõrvale undama vana teleka, kruttisin
Soome tekstikanali peale. Nähtu jahmatas mulle kohvi kurku.
Sakutasin kärmelt unise Anjuta ärkvele:
„Estonia”
läks põhja, Piht pääses!”
Siiamaani
on meeles see arusaamatus ja äng – no kuidas ometi. Tundsin
töiselt mitmeid hukkunud laevapere liikmeid, kõik olid tublid
inimesed. Nägin MTV hommikuuudistes ära ka kurikuulsa video ja olen
siiani samal arvamusel paljude meremeestega, et ekraanil vilksatanud
mees oli hiljem kadunuks tunnistatud kapten. Kuude kaupa ringlesid
merendusringkondades kõlakad juhtunu eri versioonidest ja mina ei
tundnud kedagi, kes oleks esialgset (millest hiljem kujunes ainuke ja
õige) versiooni uskunud.
Tulin
hilisõhtul laevaremonditehasest, kuidagimoodi tööd ikkagi
jätkusid, aga kõik jutud, mis räägiti, tiirlesid juhtunu ümber.
Anjutat polnud, küll aga istus köögis logiseva ajutise laua taga
Alla ja laual olevasse pudelisse oli jooki jäänud alla poole.
„Ma
tean, ma tean,” ütles neiu ja kiirustas kapist teist klaasi
otsima.
„Midagi
sa ei tea,” mõtlesin mornilt, kuid klaasitäiest, teisest ega
kolmandastki ära ei öelnud. Jõime vaikides, üksikuid sõnu
vahetades.
Kus
mu abikaasa oli, ei osanud ma arvata, aga eriti selle pärast ka ei
muretsenud. Mobiilid olid tol ajal vaid vähestel, mina hankisin enda
esimese, klaveri-suuruse „Alcateli” küll juba kaks aastat tagasi
ja nüüdne „Nokia Cityman” oli juba enam-vähem telefonitoru
mõõtu kiloraskune jurakas.
„Süüa
tahad?” uuris tüdruk vindiselt. Raputasin pead ja rabasin
tagantkätt külmikust uue pudeli. Alla tiris tooli mulle lähemale
ja sidus käed mu kaela ümber sõlme. Nüüd me enam kahte klaasi ei
kasutanud, jõime kordamööda ühest. Peas sumises, käed-jalad olid
pehmed ja mehelikkust defineeriv ihuliige isetahtsi kõva. Ma ei
suuda siiamaani aru saada, kuidas me naise kasutütrega (aga kes ta
siis mulle oli? Kasu-kasutütar?) voodisse vajusime. Nii palju oli
kainemal neiul ikka oidu peas, et tema, mitte meie abieluvoodisse.
Peale kiiret meeleheiteseksi olin omadega nii läbi ja kapitaalselt
sassis, et jäin sealsamas, püksid rebadel tukkuma. Alla ajas mu
üles, kupatas duši alla, pesi puhtakski ja mulle tekki peale
kohendades teatas silmade läikides:
„Mul
on nii häbi. Sinu ees, mitte tema - minu isa endise naise ees!”
Anjuta
vaarus koju vastu hommikut, mitte lihtsalt täis, aga koomaeelses
seisundis. Hommikul ärkasime teineteise kaisus, tekk ja padjad
põrandal laiali ning kumbki meist ei saanud aru, kas eilne hommik,
päev, õhtu ja öö olid paha unenägu või mitte.
Igatahes
läks elu edasi ja kui „Estonia” vahetusmeeskond Saksamaalt
asenduslaeva tooma läks, paluti ka minul mõned remondimehed kaasa
saata – enne liinileminekut tuli üht-teist kõpitseda. Töömehed
rääkisid, et enamus vabavahis olnud meestest esimesel ööl ei
maganud – istuti laeva kõrgematele tekkidele viivatel treppidel,
nii mõnelgi päästevest juba seljas või käeulatuses.
Lõpetasime
Kopli korteri üürilepingu, Allast oli palju abi meie ajutise
päriselamise õdusamaks muutmisel. Samas märkasin, et Anjuta tikub
kasutütrega turtsakalt käituma – eks neil mõlemil temperamenti
jagus!
Meeletud
septembriööd ei julgenud ma meenutada ja need mõned kuud, mis Alla
meil elas, proovisin temaga kahekesi mitte jääda. Detsembris,
jõulude eel, teatas kasutütar, et sai lisakonkursiga Peterburi
Ülikooli prantsuse keelt õppima ja seda veel tööandja
stipendiaadina.
Alla
käis kodulinna külastades alati ka meie juurest läbi, istus
tunnikese ja ajas järjest kangemaks muutuvas eesti keeles juttu,
rääkis maailmalinna muljeid. Teisel kursusel läks neiu
kursavennale mehele ja kui prantslased avasid ka Peterburis ettevõtte
filiaali, oli Alla muidugi esimene valik juhatajaks.
Side
Allaga oli meil katkenud juba peale tema abiellumist – Anjuta ei
andestanud kasutütrele vaikselt, ilma pulmadeta paariminekut.
Peigmeest meil ka elusuuruses näha ei õnnestunud, pildil tundus
olevat sihuke kohmetu punapea.
Nii
nagu tuhandetel eestimaalastel, nii prõksatas ka meie elus
üheksakümne neljanda aasta septembris miski, mis jäi meid saatma
kogu edasiseks eluks.
Pildil paigaldavad sideettevõtte töölised vastvalminud eramule Soome TV välisantenni.
