Vene Teatris käisin viimati kümmekond aastat tagasi, proua seevastu polnud varem käinud, mistõttu läksime kohale juba tunnike enne etendust, istusime kohvikus koogi kallal ja ronisime rohketest treppidest üles-alla. Märksõna on "kitsas" - saal ja rõdu mahutavad nii palju inimesi, et need ei mahu vaheajal kuidagi eesruumidesse ära. Sihuke tihe tunne tuli nagu suurlinna tänaval!
Aga spektaakel oli miraakel! Rakvere Teatri noored näitlejad tegid eriti esimeses vaatuses Paunvere poiste-tüdrukute kevade-koerusi erilise innu ja autori (Lennuk) krutskeid mõnuga nautides. Teine vaatus pisut lohises, sest sinna oli mahutatud kogu ülejäänud Luts.
Mõned märksõnad:
Ahistamine. Esmalt ahistas Turtsakas Teele Arnot, siis Imelikku, narritas Kiirt haprate lubadustega, aga meheks võttis Tootsi.
Toitumishäiretest saime palju teada Tõnissoni näitel.
Tamasseri raudadest tuli pauk kah hoopis kerge päästikusõrmega Tõnissonilt.
"Viiuliõpetaja"-Lible - ja Arno ei võtnud üldse õppust!
Matšomees Imelik, kes alustas Teelega (achtung! - vägisi võetud musid) ja lõpetas neiu Ärnja rinde alla tite tinistamisega. Tiugu suri kah lava taga ära.
Paunvere raukate kamp lõppakordis ning imelisel kombel noorenenud Lible.
Kavaga sai kaasa paki seemneid. Küll Kevade näitab, mis sealt sirgub!
Ühesõnaga pudru ja kapsad, aga kokku tuli täiesti söödav kompott, minge vaatama!
Pildil Jaan Imelik oma parima sõbraga.
