Sunday, April 29, 2012

Auto on inimloomusele omasem


  Mootorrattast omasem. Põlvel on verimuhk, väike sõrm on liigesest paistes ja kiivrist, teate, polnud mingit kasu. Vähemalt pead hoidsin püsti! Vaadake, kui tsikliga sõitu alustada vasakule väljapööratud lenksuga, siis gaasihooba hoidev kämmal keerab lenksu ihust kaugenedes kogu aeg gaasi peale ja istudes elus teist korda tsikli seljas, siis polegi mingit varianti. Minu variant oli äärekivi, esirattaga sain üle, tagumisega jäin kinni. Kõrvalplatsil harjutasid mingid tibid kaheksaid, aga need naersid:D
Ma ise naersin ka. Muidugi alles siis, kui vigastused olid üle vaadatud. Tsikkel, ime küll, ei saanud kriimugi! Poeg lubas tulevaks nädalavahetuseks kah tsirkuse piletid võtta!:D

    Pildil olen saavutanud tsiklisõidus musta vöö. Gruupi on tagatiiva eest.

Friday, April 27, 2012

Minu haigus


   Mina olen alates käesolevast kevadest motohaige. Täna hankisin esimese varustuse. Minu kiiver! Minu kindad! Obene on ka. Mitte päriselt minu, aga kasutusõigusega;) Motikaomanikuga käisin varustust valimas, eks ta naeris, kui mototõbine peegli ees erinevaid kiivreid proovis:D
    Obeseload teen ka ja aga ma siis kiman. 

Tuesday, April 24, 2012

2:1


      Kunagi oskas ta kallimale isegi tähti ja tähtkujusid taevas näpuga osutada, nüüd tundis ära ainult sirbina rippuva kuu.
    "Tea, miks filmides öösiti enamasti täiskuu taevasse on lastud,"  mõtles Armand toekalt kodu poole tatsates. Mees tuli kõrtsist. Üldiselt käis ta seal harva, aga kui suhtlemine Aaza-Leaga kuhtuma hakkas, pidi mees ju ometi mingi asendustegevuse leidma!
    "Ei sellist naist ma enam leia! Kuidas ta mind mõistis poolelt sõnalt ja millised kenad saledad reied,"
igatses Armand nohinal. Ega astuda kerge olnud. Raudtee-äärne rada oli konarlik ja liiprikeha jämeda killustikuga kaetud. Äkki kostus selja tagant kergeid sip-sip-sip samme ja kiiret hingeldamist. Esialgu hoidus Armand tagasi vaatamast. Olgu kes on, temalt peale vana mobla ja kümne euro midagi röövida pole ja needki annaks ta kohe ja vastu vaidlemata esimesele kurja näoga küsijale ära.  Sellest hoolimata tõstis mees pea ja uuris, kaugele need perrooni tähistavad tuled veel jäävad. No andis ikka astuda! Kõhklevalt üle õla piilunud, nägi ta suurt, pruunikarvalist koera, midagi setteri-laadset, aga märksa suuremat. Koeral rippus keel sõbralikult suust välja ja saba põntsis käimise taktis kahele poole. Sõbralik koer tundus, ilmselt ei taha ei moblat ega rahagi.
   "Pontu-Pontu!" proovis Armand. Koera silm ka ei pilkunud.
   "Mis minu asi, las jalutab, küll ükskord kodutee üles leiab," arvas mees.
    Kaugemalt paistsid kiirel sammul lähenevat kaks saledat figuuri. Armand astus igaks juhuks teelt kõrvale, mine neid tänapäeva noori tea. Lähemale jõudnud, selgus, et tegu oli hoopis kahe kõhna mooriga. Ega neid noori ja moore tänapäeval kerge eristada pole, eriti pimedas, rääkimata taganpoolt! Armandile meenus oma noorpõlvest ütlus -  tagant gümnaasium, eest nagu muuseum. Nende naiste kohta oleks seda ütlust julgelt kasutada võinud. Mehele tuli isegi its peale.
   "Missa itsitad, kuradi vanamees!" käratas kähehäälne kummitus. "Pane oma koeraraisk rihma otsa, vatt kui helistan muposse, teevad sulle trahvi nigu naksti!" Ilmselgelt olid naised juba lõbusas tujus, mis omakorda avaldus selles Armandile arusaamatus vihapurskes. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu. Reibas koer ei jäänud sammugi maha.
  "Uist, uist!" tegi Armand ja vehkis kätega. Koer istus maha ja liputas saba.
  "Lama!" kamandas mees äkilise uitmõtte ajel. Koer laskus nagu kaamel, kõigepealt esijalad ja siis tagumised ning lamas kergelt hingeldades. Pontu silmad olid rõõmsad ja vaatasid Armandile truilt otsa.
Kõhklevalt lähendas mees oma ülespoole pööratud peoga kätt. Koer sirutas kaela, ajas oma pika keele veel pikemaks ja limpsas paar korda.
   "Tea, kas on isane?" mõtles Armand kätt vastu püksisäärt pühkides. Samal hetkel hakkas püksis midagi vibreerima. "Telefon, kuripatt!" ehmatas mees. Mõned aastad tagasi, kuumal suvepäeval täiskiilutud bussis  turult kodu poole loksudes oli telefon vibratanud suvesärgi rinnataskus ja nähes Armandit ehmunult rinnust haaravat, küsis kõrval seisev tädi kaastundlikult: "Süda, jahh?"
    Ei tea küll, mida ta täna oleks küsinud, mugistas Armand ja koukis väriseva junni püksitaskust. Ossa issaristike, see oli ju Aaza-Lea!
    "Tere, Armand, ma juba kaks tundi siin istun ja ootan, tegin teed ja küpsetasin koogigi, hea et sul kodus ikka jahu ja mune oli, kussa ometi oled?" Kõik see oli öeldud ühe hingetõmbega. Armand maigutas suud. Suu muutus hetkega kuivaks. Vanainimeste viimasest kohtumisest oli möödas pool aastat ja kogu pika talve polnud mees söendanud oma lähedasele helistada, viimati jooksis Aaza-Lea mehe juurest minema kiiremini kui suutnuks Marek Niit.  Esimesed nädalad oli ta iga telefonitirina peale karanud kui noor sokk, tasapisi tikkusid ilusad hetked armsa naisega unustusse vajuma ja paar viimast kuud polnud ta enam isegi õhtuti teki all und oodates Aaza-Leale mõelnud. Ja nüüd selline pauk! Kussa oled! Kook! Tule koju! Hea, et mees välisukse võtme peidukohta lillepoti all muutnud polnud.
    "Ehhh, kelle koju siis?" pööras Armandil äkki peas kõik segi.
    "Ma kohe jõuan," kohmas mees keelega huuli niisutades. "Mul on üks sõber ka kaasas!"
Telefonis valitses hetkeks vaikus.
    "No olgu siis sõber ka!" tuli pisut turtsakalt vastuseks. "Ma panen õuetule põlema, et te konte ei murraks, sul on siin paras songermaa!"
    Armand toppis mobla taskusse, viipas koerale ja perroonile jõudes lasi reibast sörki. Koer ei jäänud sammugi maha. Süda kloppis, särk kleepus jope all ebameeldivalt seljale, aga see ei lugenud. Real oli just võitnud Barcat 2:1, kõrtsis oli hea istekoht kohe suure ekraani vastas, tema südamedaam ootas teda sooja koogi ja loodetavalt ka sooja südamega ja mänguaparaadi jaoks oli mees mingi mõtteuidu ajel paar nädalat tagasi uued patareid ostnud. Elu on lill!
    Koduväravani jõudnud, aeglustas Armand sammu, lasi koera enda ees hoovi ja kriitiliselt mühklikku muru hinnates tõdes, et tuleb osta mutipeleti. Siis on ikka kindlam!

   Pildil Armand sõpradega kõrtsi ees eelmisest ööst muljeid vahetamas. Pontu vasakul, soniga.

Friday, April 20, 2012

Reedeõhtune palavik


Tahaks diskole! Kes hüppab kampa?

Monday, April 16, 2012

Ma olen kõik valesti teinud!

    Nähes nädalavahetusel harivat teleklippi konnade paaritumisrännakutest, sain aru, et mina olen kõik paaritumisse puutuva seni valesti teinud! Nimelt isane konn peab sobivale emasele õigel hetkel peale hüppama, kinni klammerduma ja suunama sobivasse paaritumiskohta. Ei ole vaesel emasel vahet, kas selga karanud isane on kaks või kolm korda suurem , palehigis ja tänulikult peab ta isase pulmavoodisse kandma. Kus on sugude võrdsus, ma küsin??? Loodusele pool päevapalka trahvi!

   Lähengi õue varitsema:)

   Pildil paaritumispaika jõudnud isane on emase tuharhaardes. Kohe saabub orgasm!

Saturday, April 14, 2012

Roosa kleidike

      Süüa ma teen, pesu peseb masin, elamist kasin ja koristan, lastele loen muinasjuttu pingviinipoiste probleemidevabast kooselust, orgasme saan regulaarselt, mõni aeg tagasi tuli ka heldimuspisar silma.
      Ainult roosat kleidikest pole. Muidu olen täitsa valmis zoovõrdne. Äkki tädi Masso või emand Mikko teeks annetuse?

     Pildil kodanikud eestlased Sigtuna linnale roosat kleidikest kinkimas (paremal, baretiga).

Saturday, April 7, 2012

Vahel on nagu tahaksin midagi muud....

....mitte seda, mis minule antud. Loomulikult tekkis mul selline mõte hommikul aknast lumehangi nähes.
Kui nüüd, enne lume manamist, veel korraks loomingulistele radadele pöörata, siis teatan mõnedele seeniorblogijaile viidates pidulikult, et olen asunud tegelema uue/unustatud  hobiga - võtsin paar kuud tagasi kapi otsast vana kitarri ja asusin hoolega vasaku käe näppudele paksendeid kasvatama - tänaseks koosneb repertuaar kümnestkonnast laulust, võime duona esineda küll! Pea see sõltuvus ei teki.
   Aga nüüd lumest. Haarasin kuuri tagant juba suveks peitu pandud lumelabida ja lasin kätel käia. Naabrimees, ka ilmselt suverehvidega, oli tekitanud auto jäljerea kuni väravani, aga siis tagasi veerenud. Mina olin igatahes esimene, kes jalakäijatele raja sisse ajas. Korraks pidin autoga ka väljas käima, eks see üks paras uisutamine oli, aga see-eest nägin hommikumantlis ja paljasääri lund ajada vehkivat keskealist prouat. Süvenevas lörtsisajus oli see vägagi virgutav vaatepilt!


     No mis, juba jõudis hommikumantli seljast heita!