………………... – lõpp ja algus
See juhtus märtsikuu viimasel reedel. Parkisin auto, sulgesin värava ja astusin koeraaediku poole, kui märkasin üllatusega, et Ronni puges mind nähes kuuti. Lähemale astudes kuulsin koera niutsuvat. Hommikul täidetud toidukauss oli puutumata ning veekauss ümber lükatud. Täitsin veeanuma väliskraanist ning olin üllatunud, et ka värske vesi ei kutsunud koera kuudist välja.
Samas hakkas must rõngas nagu tünnivits end ümber rindkere koomale kerima. Teadsin seda tunnet ja see ei olnud hea. Välisuks oli lukus, aga sisenedes tunnetasin hirmu ja õuduse lõhna. Kel pole isiklikku kogemust, see ei saa aru. Kingi jalast võtmata jooksin trepist üles. Magamistoa uks oli lahti ja voodi tühi. Vaatasin kiiruga toas ringi, kummuti serval valendas paberileht.
“Nii on õige,” lugesin Anjuta käega kirjutatud varesejalgu. Minu jalgadest kadus seepeale igasugune jõud ja ihuliikmed kangestusid. Kuulsin allkorrusele jäänud jope taskus telefoni helisevat, laskusin robinal trepist ja ärevusest hingeldades jõudsin põuetaskust krabada sinkjasmusta telefoni enne helina katkemist.
“Teie abikaasaga juhtus õnnetus, infot saate haiglast,” teatas naispolitseinik, kelle nime kohe unustasin. “Me oleme veel avariipaigal, aga kannatanu viidi just ära, nad said ikkagi südame tööle.”
Vajusin trepiastmele, peas pitsitas keev kartulipuder, mis ähvardas kuplit laiali pressida. Kaua istuda ei lubanud kohusetunne, hiivasin end püsti, viskasin jope selga ja jalutasin autoni.
Ma isegi ei mõelnud, mis oli juhtunud. Ajus tiksus kaks mõtet – nüüd siis tegi ära ja tagasiteed pole. Olin küll teadmatuses, mis tegelikult oli juhtunud ja mis seisus Anjuta on, aga sisimas ma teadsin, et kui aastaid olin olnud üksi naise kõrval, siis nüüd jään ma päriselt üksi. Teadsin, et Anjuta tegi lõpliku otsuse ja tundsin, et tagasitulekut sealt, kus ta juba ühe jalaga oli, enam pole. Sõitsin autopiloodil haigla poole, aga peas hakkas tiksuma üks iselaadi mõte:
“Sa oled nüüd vaba, vaba, vaba…..”
Infoletis klõbistas arvutiklahve kurja näoga Väike My, aga minu pöördumisele reageeris naeratusega, mis peale klahviklõbinat ekraanile vaatamist asendus teesklematu kaastundega.
“Palun oodake pisut, ma saadan arstile kutse, ta tuleb ja räägib teiega!”
EMO ootesaalis oli nagu ikka kogu loomaaia täius – kes soigus vaikselt oma muljutud näppu äiutades, kes oigas poollahti silmadega ratastoolis mingit tundmatut haigust välja, üks neiu paistis tukkuvat talle ilmselt kaaslaseks oleva noormehe süles. Triaaž tundus olevat õiglane.
Kergitasin pilku, sest kindlalt minu poole sammuv viiekümne ringis valge kitliga tohter tundus teadvat, kes ma olen. Kuidas nad seda küll oskavad – kas lähedase sihitult ekslev, piinasid väljendav pilk, küsiv nöoilme, murelik kehahoiak? Ei tea.
“Doktor Leibak,” tutvustas end hallikasblondi juuksepahmakaga proua. Mul oli miskipärast hea meel, et tegu on naisterahvaga. “Tulge palun minu kabinetti.”
Saadetuna ülejäänud ootajate pilkudest, sisenesime peale läbipääsukaardi piiksu automaatustest pikka koridori. Silt seinal teatas:
“Ainult steriilsed jalanõud.” Doktor pani mu pilku tähele ning lõi käega:
“See on niisama, siin mingi nakkusohtu kellelegi pole!”
Kabinet, kuhu ma tohtriproua järel sisenesin, oli kahe töökohaga. Ootasin, et doktor istuks, aga too astus hoopis mulle lähemale, lausa nina alla minu isiklikku siseringi ning lausus järsult:
“Lootust pole. Me panime patsiendi koomasse, aga aju oli sedavõrd kaua hapnikuta, et üsna tõenäoliselt ta sellest välja ei tule. Imesid muidugi juhtub, aga…”
Arst pani käed mu õlgadele ning lisas:
“Kiirabi elustas teda juba sündmuskohal ligi pool tundi. Noor ja tugev organism, saime südame tööle, aga…” Nüüd oli aeg istuda ja doktor viipas ka mulle juhendavalt tooli suunas. “Lasime patsiendi küll kompuutrist läbi – hulgimurrud ja organite vigastused saaksime lapitud, aga aju ilma hapnikuta….”
Sain aru, ega ma juhm pole. Tundsin viha kerkimas, ainult ma ei saanud veel aru, kellele ma pean raevulaviini suunama. Miski mu sees ütles, et ise oled ja ma teadsin, et küllap see ongi õige adressaat. Kõik need “ma tegin kõik, mis suutsin”, “mida ma veel oleks pidanud tegema” ja “ise ta oli selline” ei olnud need õigustused, mille najal selles olukorras purjetada.
“Kas kinnitate, et mingit lootust pole?” uurisin täiesti rahuliku häälega. “Ja mis üldse juhtus?”
“Seda täpsustab politsei, aga meie brigaad nägi bussirataste alt väljatõmmatud keha.” Doktor tõstis pilgu ning parandas kiirelt: “Teie naist siis. Õnnetus juhtus kahe bussipeatuse vahel, ülekäigurada seal polnud, seega…”
“Seega mis?” uurisin nõudlikult.
“Ärge saage minust valesti aru, tahtsin vaid öelda, et buss liikus linnakiirusel ja tegelikult oli ime, et saime tal uuesti südame tööle.”
Arst sai vist aru, et oli liiga palju rääkinud, tõusis püsti ja küsis, kas ma soovin patsienti näha. Neil on vist mingi reegel, et õnnetusse sattunuid nime pidi ei kutsuta. Kõhklesin hetke ning noogutasin. Liikusime piki koridore vasakule paremale ning paremale-vasakule, jõudes lõpuks intensiivravi osakonna ukse taha.
“Müts,” juhendas doktor. “Kindad ja kilesussid ning kittel.”
Anjuta lamas kohe ukse kõrval esimeses voodis. Kogu klassika, mida varemalt olin vaid filmidest näinud – voolikud, piiksuvad ning sumisevad aparaadid, näkkuvajutatud haavaplaastrid, käsivarrest tolknevad kanüülid ning kahvatu nahk. Silitasin vaikides oma naise pead, keegi tundus olevat ta juukseid kamminud.
Arst puudutas mind kergelt käsivarrest. Riietusime osakonna ukse taga kilest lahti, viskasin tarbetu varustuse prügikasti ning küsisin:
“Mis edasi saab?”
“Kui imet ei juhtu, olge valmis halvimaks. Minu ettepanek oleks homme keskpäeval aparaadid lahti ühendada,”
Muidugi sain ma aru, aga küsisin ikka totralt:
“Ja see tähendab?”
Arst sai aru, et ma sain aru ja vaid noogutas kergelt.
“Läheme korraks veel minu kabinetist läbi, ma pean teie allkirja paluma.”
Istusin suure parklas, küljeklaasid olid kondentsihigised, lasin klaasi pisut alla. Tundsin, et higistan nagu siga, samas ka tundsin end nagu siga. Teadsin eelnevast, et esmalt hakkab siiajääja otsima vigu endas – midagi oleks ju saanud ometi teha, kuidagi elu parandada, naist aidata. Ma võisin sada korda endale korrata, et ma olen kõik-kõik õigesti teinud, vähemalt enda arvates, aga ikka kripeldab sisimas väike kuradike, kes teab täpselt, mis oleks Anjuta elu kergemaks teinud. Selle asemel, et töösse sukelduda ning iseenda rahustamiseks ning lõõgastuseks ringi hoorata, oleks pidanud ehk öödpäevad läbi Anjuta ukse taga istuma, ust küüntega kraapima, ukse vahelt lilli ja kommikarpe sisse toppima. Peale positiivset rasedustesti polnud mu naine mind kordagi mehena tahtnud, tõrjunud algul mu lähenemiskatsed leebelt ja rahulikult, lõpuks ka füüsiliseks minnes, “et kuidas sa aru ei saa” ja ma paraku tõesti ei saanud. Peale väikese äbariku sündi ei tahtnud ka mina enam. Neli aastat! Muidugi elavad inimesed aastakümneid teineteise kõrval vegeteerides, aga meie ilmselgelt polnud sellised ja sestap tegigi Anjuta sellise otsuse. Oma tuba oli ta mingil määral koristanud, jätnud mulle kirjakese ning jalutanud lõppu otsima. Just niimoodi, et minul oleks kergem. Ega ma loll pole, sain aru küll. Nüüd tulid pisarad. Kõik hea ja ilus tuli meelde – neid viimaseid kimbatuse ja mure aastaid justkui poleks olnudki. Teadsin ning tundsin, et kunagi pean sellest lahti laskma, aga nüüd ma leinasin.
Sõitsin koju, tegin vajalikud ettevalmistused, otsisin netist sobiliku informatsiooni ning helistasin õigena tunduvale kandidaadile. Keerasin meie ühise kodu välisukse lukku, panin võtme ja raha kokkulepitud kohta, lehvitasin Ronnile ning sõitsin kodukõrtsi. Täna õnneks tantsulkat polnud, tellisin karbonaadi seentega ja pitsi viina.
“Jumalaga, Anjuta!” Hingasin viina kohe sisse ja asusin üllatavalt isukalt karbonaadi kallale.
Parkisin kastika hooviparklasse, koer vaatas mind oma kuudist küsiva pilguga, ma ei suutnud sellel vastata.
“Ma olen kodus!” hõikasin esikusse astudes.
“Mina ka,” kostus ülakorruselt. “Tule ruttu, ma nii ootan!”
Tuba oli pime, harjumusest lõngutasin ust, aga sain siis aru, et haaki polegi ees. Lõhnas väga hästi.
“Trussardi,” arvasin ära tundvat Anjuta lemmiklõhna. Noogutasin tunnustavalt ja kobasin seinalt lülitit.
“Las olla pime,” kostus voodist. No kerge aktsent oli, aga eks Anjuta ju oli ka venelanna. “Tule lihtsalt siia.”
Lamasin liikumatult selili, katuseaknast tumenevat taevast vaadates. Ma ei saanudki teada, kui sarnane ja kas üldse teenindaja oli. Igatahes paruka oli ta õigesti valinud ning ka teenusele kui sellisele polnud midagi ette heita. Koergi ei haugatanud, kui välisuks pumpsatusega kinni langes.
Selline oli minu hüvastijätt.
Järgmisel päeval andsin allkirja, et luban kasutada Anjuta organeid teiste inimeste päästmiseks, hoidsin tal käest, kui aparaadid lahti ühendati ja siis oli järel vaid keha.
Meenutasin Anjuta soovitud kirstu samast matusebüroost, kus käisime väikest Henryt mattes, valisin kirsipunase kleidi, tuhnisin pesu-ning sukasahtlites, sobitasin huulepulka ja ehteid.
Ärasaatmisele tuli üllatavalt palju inimesi – minu kontorinaised pea täies koosseisus, oli näha ka töömehi, siis ilmselt Anjuta töökaaslased kinnisvarabüroost, mingi noored tundmatud tibinad ja muidugi vana võitluskaaslane Anti. Vana vigurvänt ei püüdnudki joviaalsust teeselda, kaelustas mind ning patsutas nina löristades seljale:
“Saame hakkama, vanapoiss!”
Muidugi saime. Kogu matuseprotsess oli deja vu värk, isegi ärasaatja tundus Henry matustega sama olevat. Olin tellinud mingi kitarriga poisi laulma üht mulle kunagi hinge läinud venekeelset laulu. Lootsin salamisi, et ka Anjuta oleks selle heaks kiitnud. Kirst oli lahti, surnukeha ma enam puutuda ei suutnud, sättisin surilina näole ja mingid pikakasvulised poisid panid kaane peale ja siis hakkaski viimane lift surinal tööle.
Ärasaatjate rivi tundus lõputu, muudkui käisid ja katsusid mu kätt, mõni kallistas ja sõnad olid kõik ühed ja samad, kuniks viimaste hulgas ilmus umbes minuealine beeži poolmantliga onkel, kes ebasündsalt naeratades surus mu kätt ning pigem hingas kui sosistas:
“Onu Viktor Otepäält tervitab!”
Peied pidasin kodukõrtsis, rääkisime ilusaid mälestusi, tellisin muudkui viina juurde ja lõpuks jorutasime kolmekesi – kolleeg Peeter, Anti ning mina ise – viimase pudeli taga, kuniks kõrtsipidaja hakkas märku andma, et peied tavaliselt keskööni ei kesta ja kõrtsmik on ka inimene. Tuigerdasime kolmekesi pimeduses, Ronni tõmbas leinajaid nähes saba jalgevahele ning kadus kuuti. Hommik äratas mind koos Peetriga abieluvoodist, sedapuhku oli Anti öösel kaotsi läinud.
Ees ootas täiesti uus elu. Ja vabadus – nii ma vähemalt arvasin.
Ainult Viktor Otepäält polnud ei minu ega Anjuta onu, vaid äratussignaal kaugelt Rjazanimaalt kahekümne ja tiba enamagi aasta tagant.
Pildil onu Viktor (vasakult esimene)