Strangerland

    Käisin tütrega kinos Austraalia filmi vaatamas. Ootused olid suured, aga paraku elamus jäi kesiseks. Kidmani tütart mängiv tegelaskuju oli nagu klassikaline Lolita ikka, pahur väikevend ei teinud ka kellegi tuju paremaks ja nende vanemate veider abielukooslus siis ammugi mitte. Mina nägin filmis kahte head osatäitmist - Hugo Weaving´i mängitud külakese politseiboss, kes aborigeenist armukese kargamise kõrval üritas tegeleda jõudmööda ka politseitöö ja Nicole Kidmaniga ning kohalik poiss-staar, kel olid võluvalt sinised ja tühjad silmad. Film oli üks pidev süžee kerimine, mis paraku ühest lõpplahendust ei toonudki. Nagu öeldakse - las vaataja mõtleb edasi:D

    Ei saanudki ma kinost kaugele - istusin filmi üle mõtisklema!

Ruutmeetridessert

Täna on nii tore päev, et vahelduseks panen
ilusa pildi:) Sõin esimest korda elus lusikaga otse laualt. Laua mäkerdas ära valgete kinnastega kelner!

Teletorni restoran.

Ma olen Georg Ots

 

Mina pole küll kunagi tahtnud saada Ivo Linnaks, aga kitra hakkasin plõnnima just samal põhjusel, millele viitab Raivo E. Tamm oma ühemehe-etenduses “Ma olen Ivo Linna” - nimelt lootsin samuti neidude kõrgnedatud huvile kidrapoiste vastu ja tuleb tunnistada, et kitarr tibimagnetina töötas, vähemalt seitsmekümnendatel küll.

Lisaks Raivole vehkis laval kitarridega kamp pisikesi karvaseid poisse. Stiilsed, lahedad ja hästi andsid! Ühel oli veel hea hele lauluhääl ka. Raivo jutt ja ka olek meenutas mulle Hiiumaal nähtud Margus Tabori monokat ja hiljem arutledes arvasin, et Tabor ehk oli isegi tiba parem, sest Raivo ratsutas Vadi soovil ikka üsna kena kapakuga Ivo Linna turjal. Samas – igav polnud kordagi, publik hirnus naerda, paar roppust oli kah sisse kirjutatud – no siuke püstijalasou nagu olema peab.

Naljakas oli see, et vaatama pääsesin ma teisel katsel – eelmisel õhtul vaeti mu kerge suvejakk liiga kerglaseks riietuseks nii peene etenduse vaatamiseks. Olen selle jakiga käinud nii kinos, teatris kui ka valge linaga restoranis ning keegi pole moepolitseid mänginud. Kuna ma keeldusin jakki garderoobi loovutamast (sest piletöörineiu defineeris selle üleriideks), siis sel korral me saali ei pääsenud. Samas jalutas vabalt trepist üles dressipükstes, tossudes ja ketsides tegelasi, ka vest ja loomulikult naiste jakid-kampsikud olid aktsepteeritavad.

Arvuti ligi pääsenult kirjutasin muidugi Nordea Kontserdimajale pretensiooni ja suur oli mu üllatus, kui kohe järgmisel hommikul helistas noormees Lennart, kes alustuseks konkreetselt vabandas piletöörinupsiku liigagara tõlgenduse pärast ja pakkus kompensatsiooniks kutset samale etendusele koos valuraha-kohvilauaga. Mis seal ikka, kes vana asja jne., käisin ära, jäin rahule. Kohv oli kah Paulig:D

Ja muide - mina tahtsin olla Georg Ots!

 Vaadake hoolega vasakpoolset kidrameest! Nohh?? Nohhhh???

Mamma lood

   

 Hiiumaa lühivisiidi lõppakordiks passis nigu sadul sea selga Margus Tabori sooloetendus "Mamma lood" Suuremõisa lossihoovis. Olime just käinud järjest kolmes peres sugulasi kollitamas ja päeva lõpuks kuulda sama mahlakat ja nüansirikaste kalambuuridega hiiu keelt veel näitleja suust oli tõeliselt värskendav.Kusjuures mina ei teadnudki, et Tabor pärit sealtsamast Suuremõisast. Lossihoovi ehtisid autentsed fotosuurendused Mamma aegsetest oludest ja olustikust, laval ilutses ballooniga gaasipliit, Spidola-raadio ja nõuka-aegse massmööbli kuldnäidised. Lugu algas aplombiga - Tabori suust veeres järjestikku kuldmune, publik - esikal suuremalt jaolt kohalikud tegelased - hirnusid kui täkunoorukid. Vahepalaks luges samuti Hiiu-päritolu näitsik omi lugusid ja mu arvates kohati ka improviseerisid Taboriga. Lõpp oli südamlik, tundus, et näitlejal endalgi tuli pisar silma - kuigi Mamma oli olnud karm ja karune, samavõrra ta tütrepoega ka armastas. Õhtul voodis lebades mõtlesin, et küllap kannaks endagi tekstiga selline etendus välja - ka minul oli oma Mamma. Ja kellel poleks olnud.
     Kui keegi veel pileteid saab - soovitan, minge vaatama!

   Pildil ajab Mamma lund Marguse autolt, et lapsuke saaks tööle sõita.

Võõrad lapsed

     Lugesin "Postimehest", kuidas vanaema viis lasteaiast oma koju võõra poisslapse. Tulid meelde kuldsed ajad, kui sai tütarlapsi koju viidud. Küll enda koju, küll nende koju. Enamasti leidus kojuviidavaid tütarlapsi "Kännu Kukes", aga ka Akadeemia tee ühikates. Kõige rohkem oli tütarlapsi kolmandas ühikas, majanduse-ja keemia omas.
   Mõne tütarlape viisin ka malevasse. Seal jällegi sai tütarlapsi viidud lakka ja reformvoodisse. Viimasesse siis, kui tütarlaps unine oli! Oli ka tütarlapsi, keda sai altari ette viidud, mis siin rääkidagi!
   Nüüd pahandatakse vanaemaga, et miks viis võõra poisslapse koju?! Küllap tuli memmel noorus meelde - ju oli aktiivne tütarlaps olnud. Mina vanaisana olen aga sellest mängust väljas - kes minuga ikka enam koju tuleb. Ja ega naine lubakski!

Kaunitest kaheksakümnendatest pärit pildil soovib tütarlaps minu sinisesse "Mossesse" istuda, aga minu pilk on kuidagi hajevil.