Mina
pole küll kunagi tahtnud saada Ivo Linnaks, aga kitra hakkasin
plõnnima just samal põhjusel, millele viitab Raivo E. Tamm oma
ühemehe-etenduses “Ma olen Ivo Linna” - nimelt lootsin samuti
neidude kõrgnedatud huvile kidrapoiste vastu ja tuleb tunnistada, et
kitarr tibimagnetina töötas, vähemalt seitsmekümnendatel küll.
Lisaks
Raivole vehkis laval kitarridega kamp pisikesi karvaseid poisse.
Stiilsed, lahedad ja hästi andsid! Ühel oli veel hea hele lauluhääl
ka. Raivo jutt ja ka olek meenutas mulle Hiiumaal nähtud Margus
Tabori monokat ja hiljem arutledes arvasin, et Tabor ehk oli isegi
tiba parem, sest Raivo ratsutas Vadi soovil ikka üsna kena kapakuga
Ivo Linna turjal. Samas – igav polnud kordagi, publik hirnus
naerda, paar roppust oli kah sisse kirjutatud – no siuke
püstijalasou nagu olema peab.
Naljakas
oli see, et vaatama pääsesin ma teisel katsel – eelmisel õhtul
vaeti mu kerge suvejakk liiga kerglaseks riietuseks nii peene
etenduse vaatamiseks. Olen selle jakiga käinud nii kinos, teatris
kui ka valge linaga restoranis ning keegi pole moepolitseid
mänginud. Kuna ma keeldusin jakki garderoobi loovutamast (sest
piletöörineiu defineeris selle üleriideks), siis sel korral me
saali ei pääsenud. Samas jalutas vabalt trepist üles
dressipükstes, tossudes ja ketsides tegelasi, ka vest ja loomulikult
naiste jakid-kampsikud olid aktsepteeritavad.
Arvuti
ligi pääsenult kirjutasin muidugi Nordea Kontserdimajale
pretensiooni ja suur oli mu üllatus, kui kohe järgmisel hommikul
helistas noormees Lennart, kes alustuseks konkreetselt vabandas
piletöörinupsiku liigagara tõlgenduse pärast ja pakkus
kompensatsiooniks kutset samale etendusele koos valuraha-kohvilauaga.
Mis seal ikka, kes vana asja jne., käisin ära, jäin rahule. Kohv
oli kah Paulig:D
Ja muide - mina tahtsin olla Georg Ots!
Vaadake hoolega vasakpoolset kidrameest! Nohh?? Nohhhh???
No comments:
Post a Comment