Ma olen Georg Ots

 

Mina pole küll kunagi tahtnud saada Ivo Linnaks, aga kitra hakkasin plõnnima just samal põhjusel, millele viitab Raivo E. Tamm oma ühemehe-etenduses “Ma olen Ivo Linna” - nimelt lootsin samuti neidude kõrgnedatud huvile kidrapoiste vastu ja tuleb tunnistada, et kitarr tibimagnetina töötas, vähemalt seitsmekümnendatel küll.

Lisaks Raivole vehkis laval kitarridega kamp pisikesi karvaseid poisse. Stiilsed, lahedad ja hästi andsid! Ühel oli veel hea hele lauluhääl ka. Raivo jutt ja ka olek meenutas mulle Hiiumaal nähtud Margus Tabori monokat ja hiljem arutledes arvasin, et Tabor ehk oli isegi tiba parem, sest Raivo ratsutas Vadi soovil ikka üsna kena kapakuga Ivo Linna turjal. Samas – igav polnud kordagi, publik hirnus naerda, paar roppust oli kah sisse kirjutatud – no siuke püstijalasou nagu olema peab.

Naljakas oli see, et vaatama pääsesin ma teisel katsel – eelmisel õhtul vaeti mu kerge suvejakk liiga kerglaseks riietuseks nii peene etenduse vaatamiseks. Olen selle jakiga käinud nii kinos, teatris kui ka valge linaga restoranis ning keegi pole moepolitseid mänginud. Kuna ma keeldusin jakki garderoobi loovutamast (sest piletöörineiu defineeris selle üleriideks), siis sel korral me saali ei pääsenud. Samas jalutas vabalt trepist üles dressipükstes, tossudes ja ketsides tegelasi, ka vest ja loomulikult naiste jakid-kampsikud olid aktsepteeritavad.

Arvuti ligi pääsenult kirjutasin muidugi Nordea Kontserdimajale pretensiooni ja suur oli mu üllatus, kui kohe järgmisel hommikul helistas noormees Lennart, kes alustuseks konkreetselt vabandas piletöörinupsiku liigagara tõlgenduse pärast ja pakkus kompensatsiooniks kutset samale etendusele koos valuraha-kohvilauaga. Mis seal ikka, kes vana asja jne., käisin ära, jäin rahule. Kohv oli kah Paulig:D

Ja muide - mina tahtsin olla Georg Ots!

 Vaadake hoolega vasakpoolset kidrameest! Nohh?? Nohhhh???