Kohtumised röövloomadega

     Peiu vanemad toppisid kohkunud kodumaalased migrubussidesse ja mootori unnates ronis vapper väikeliikur Kaplinna ümbruse mägedes nn. Peninsula Tour´i ringteel. Esimene ehmatus tabas põhjamaalasi pingviinide reservaadis - kurjad loomad hoidusid küll kuuma sügispäikese eest põõsaste villu, aga mine sa isapingviini tea ja isiklikult mina hoidusin piirdest ohutusse kaugusesse.

    Järgmises parklas oli kena hoiatussilt, mis kõik olevad ja tulevad ohud kokku võttis:

Nagu lisatud pildilt näha,  ei öelnud näljased paavianid ka munadest ära:

Kui te nüüd arvate, et see paavianide toitlustusteenindaja olen mina, no kes siis ometi pilti tegi??

Kolm kirbuhüpet

  Olles korduvalt Türgi rahvusliku lennukompaniiga lennanud, ei tekkinud eriti keerulist valikut lennuks Aafrika mandri lõunatippu, Kaplinna. Loomulikult Turkish Airlines, Euroopa parimaid!
Esimene hüpe Tallinnast Istanbuli, ikka economy-klassis,  oli pika lennu kerge eelsoojendus, kuid teenindus ja toitlustus toimis kenasti. Lennuk polnud veel Tallinna kohalt lahkunud, kui lahked näitsikud tõttasid jagama Türgi maiustusi. Muide - kümme päeva hiljem, tagasilennul, maiustusi ei jagatud, sest pardal oleva ligi 350 inimese seas olevat pähkliallergik! Veel üks plussike "töörkišile".Paralleelselt maiustuste jagamisega pisteti reisijatele pihku menüüd lõunasöögi valikutega, peatselt kolistati meie selja taga toidukonteineritega ja juba  läkski käru liikvele. Eelroana tilluke tükike mozarellat salatilehekesega, pearoa valikutes loomaliha või kana riisiga, desserdiks šokolaadipuding. Joogivalik oli rikkalik, eelistasime kohalikku veini, mis etteruttavalt öeldes jäi märgatavalt alla Prantsuse veinile, mida pakuti pikal lennul üle Aafrika. Toidust enam avaldas muljet lõhn, või pigem peaksin ütlema hais, mis toitlustuskärust mitu meetrit eespool liikus, aga ehk mängis rolli  ka meie asukoht lennuki viimastes ridades. Minu valitud kanafilee üllatas mahlasuse ja maitsebuketiga. Kui enamasti lisan pardaroogadele ohtralt soola ja pipart, siis seekord oli maitseelamus tasakaalus. Kaaslase võetud beef oli sitkevõitu ja ka pipart kulus rohkelt. Kandikud koristati kiirelt ja enne maandumist jõuti teha veel üks joogiring, Lõunasöögile lisas naudingut mugavalt lahe istmevahe, kus isegi minu üsna tugeva kere ja toidulauakese vahele jäi tubli mitu sentimeetrit, ka jalgu sai korralikult eesoleva istme alla sirutada.
     Kuus tundi Atatürki lennujaamas Johannesburg-Kaplinn öist lendu oodates möödusid kiiresti jalutavat-jooksvat ja tukkuvat-käratsevat rahvaste paabelit jälgides, suikudagi ei õnnestunud.
     Halva üllatusena oli suures Airbus 380 lennukis istmevahed vähemalt tolli jagu kitsamad eelmisest lennukist, seda ei kompenseerinud ka rohke filmi-ja mänguvalikuga isiklik meelelahutuskeskus eesituja seljatoes.  Õnneks oli meil akna-äärne kahene iste, sai vähemalt vahekäiku jalgu sirutada. Tõsi küll, öösel sõitis mu varvastest üle toidukäru, aga eks see oli mu enda süü! Erinevalt lühikesest lennust, olid seekordses pardameeskonnas ainult naised. Teenindus oli kiire, aga samas märksa ükskõiksem ja impersonaalsem kui eelmisel lennul, mille meesstjuuard ei pidanud paljuks ühe reisija palvele vastata, et teenindajad on siin selleks, et reisijate elu võimalikult muretuks teha. Väikelastele toodi pooljoostes Turkish Airlines täispuhutav lennuk, reisijatele turkish delight ning 13-tunnine lend Kaplinna (koos tehnilise peatusega Johannesburgis) võis alata. Lend oli stabiilne, ilmastikuolud head, märgatavat turbulentsi polnud ei Vahemere ega ka Sahara kõrbe kohal. Sügavas öös  panime imeks all tuledes säravaid Põhja-Aafrika linnu -  ju siis energiat jätkub. Toitlustamine oli kraad kangem kui lühikesel lennul, ka menüü tunduvalt kopsakam. Paar tundi peale keskööd serveeriti hiline õhtusöök - eelroaks täidetud baklažaanitükike, killuke lõhet ja pearoana valik beefist või rigattonist päikesekuivatatud tomatitega. Seekord kiidan rigattonit - kuigi ka liha oli mahlane, andis makaronidele siputatud parmesani juust koos kuivatatud tomatitega pastaroale väga huvitava maitse.
Desserdiks pakuti kirsi-vaarika kreemi ning muidugi käisid roogade juurde ahjusoojad kuklid. Joogivalikust pruukisime sel korral Chardonnay´d oma tuntud karges headuses. Öösel pikalt tukkuda ei lastud, kohe peale päikesetõusu hakati valmistuma hommikusöögi serveerimiseks - munaroog grillitud tomatite ja gouda-juustuga äratas kenasti üles. Seda pean küll ütlema, et erinevalt mõnest teisest lennufirmast on kohvi maitseelamus türklastel sedavõrd harjumatu, et mina eelistasin hommikujoogina kanget teed.
Pika lennu jooksul oli ilmselgelt toitustamisega liialdatud, sest vahemaandumisel vajas likvideerimist ummistus lennuki tualettruumis. Tehnilise peatuse ajal lahkus ligi kolmandik reisijatest, tänu millele sain lõviosa reisi viimasest kahest tunnist veeta keskmisel neljasel istmel pikutades.
Johannesburgis vahetus ka  meeskond, pardale tõusis  hommikuselt vissis nägudega seltskond, kes kiiruga kohvi-teed ja kirsikooki pakkudes sõna otseses mõttes jooksuga piki vahekäiku  kärutades hoolimatult reisijaid müksisid.
     Summaarseks hindeks Türgi rahvuslikule lennukompaniile neli miinusega, parim meeskond ja ka toiduelamus, rääkimata juba lennukiistmete mugavusest, esimesel reisitapil Tallinnast Istanbuli.
     Kaplinn võttis meie reisiseltskonna vastu 24-kraadise soojusega ja naeratavate mustanahaliste piiriametnikega, kes Eesti passi nähes joviaalselt hõiskasid:
    "Yes-yes , I know Estonia, you are russians!"

Pildil toitlustamine turistiklasssis, beef oma saatust veel ei aima!

Aafrika vorst

  

 Omanikud olid rentnikele jätnud lauale rohke puuviljavaagna, külmikus leidus vahuvein, köögikapis kohvipuru ja suhkrut, aga muud toidukraami tuli minna hankima kohalikku külapoodi, mis nooremate inimeste sõnul asus "noh, kohe ümber nurga". Kui olime tühja käinud juba ümber kolme nurga, avastasime mööda sõiduteed (sest kõnniteed selles asulas puudusid) meie poole tatsamas kenas keskeas naisinimese. Kuulnud meie korisevat kõhtu ja näinud näljaseid nägusid, oli tädile kohe selge, et kahvatud eurooplased vajavad Aafrika toitu. Esmalt imestas ta, miks me jala käime, sest siin, saate aru, on valgete inimeste puhkeküla, ja kõik sõidavad autoga. Tõesti - jala kõndisid ainult kohalikud n-poisid ja n-mehed, needki ehitustöölised. Mõningase arupidamise tulemusena suunas ta toiduotsinguil eurooplased vasakule-paremale, paremale-vasakule. Jõudsimegi tillukesele väljakule, mille neljast asutusest olid avatud üks - võta-kaasa toidukoht, mille lahke n-naisest kokamütsiga tüse proua küpsetas meile kaasa paar prisket vorsti. Kodu poole liikusid jalad juba kiiremini, aga ehk oli see kõhu nurr-mootor, mis pidevalt tempot tõstis. Kohalikud kastikatel vastukimajad viipasid sõbralikult, Atlandi tuul lõõtsus ja veel polnud mingit koduigatsust.
Kauplus oli  muide täpselt 1,8 kilomeetri kaugusel. 

Pildil demonstreerib kohalik neid vorstipuu otsast näpsatud vilja. Nii need kasvavadki!

Ingliš, pliis!

  Kui säravvalgete hammastega ja naerul näoga must mees oli mängleva kergusega kohvrid villasse tassinud, oli esimeseks mõtteks peale pikka reisi kohvikest keeta. Leidsin köögis kohvimasina, täitsin veepaagikese, lisasin kapist leitud oad ja vajutasin nupukesele. Masin tegi psshhhh ja puhhh! Ühtlasi läks kogu Yzerfontaini asula elektrivarustus ilmselt lühisesse, sest alumisel korrusel kadus vool. Eriti agaralt ma kadunukest ei leinanud, eriti veel, kui ülakorrusel oli lounge kapikeses peidus veel vingem, kapslitega kohvimasin ja ka voolust polnud puudus. Libistasin terrassil kohvikest ja kodust kaasa võetud konjaaginit, vaatasin Atlandi laineid ja kuulasin müha, kui maja ette keeras võimas nelikveoline pikap, peal kiri "Armed response". Autost vajusid välja kaks kapisarnast musta meest, vööl kabuurid ja käerauad, hea veel., et kumminuia polnud. Mehed vaatasid leebelt naeratades läbi klaasseina neid jõllitavat tüsedat valget massat ja kolkisid siis otsustavalt uksele. Ärevus hinges ja tervitushällõu huulil, astusin oma saatusele vastu. Lühem mees pöördub hammaste särades minu poole tundmatus keeles esitatud küsimusega.
    "Aafrikaans", taipan ja kergitan küsivalt  kulmu. Korravalvur kordab küsimust ja kehitab relvavööd.
    "Oi pekki", mõtleb valge massa ja kaalub kas põgeneda kohe või haarata ka pass kaasa. Ilma ei lasta ju lennukile, noh!
    "Ingliš, pliis", välgatab valge mehe peas päästev mõte. Mispeale mõlemad korravalvurid hakkavad laginal naerma.  Nad olidki minuga ingliisis suhelnud....
     Mul oli täiesti meelest läinud äpardus kohvimasinaga ja kuna villa puhul oli tegu kaugloetava ja -valvatava majaga, siis märgati muidugi kohe, et vool lännu ja mingi tegelane kaanib terrassil konjakit. Voolu sai tagasi kilbist õigel automaadil on-off nupuga opereerides:D Aga ega massad peagi sellist asja teadma - insener olen ma vaid Eestimaal!

Pildil harjutab Armed Response kohalik unit elektriavarii likvideerimist.
   

Guudbai, my LAV

Eile õhtupoolikul lennukimootorite unnates üle mäemassiivide ronides kiitsin iseennast ülevoolavalt pealehakkamise eest Aafrikasse pulma lennata. Peale 14 + 3 tundi lennukis olen pisut....väsinud, mistõttu rohkem tarka täna ei panegi. Peaks tegelt reisikirja kirjutama - noh, et Kuum raamat või Kuusirp kummuli või midagi...

Kolm küsimust

Kust tuleb raha?
Kuhu kaob tolm?
Kes valib Keskerakonda?

Pildil grupp valijaid erakonna peol. Vann on plastikust.