Toiduabi

 

 Eile helistasin lapselapse sünnipäeva puhul vanemale pojale. Lapsuke sai neljaseks, sestap veel isiklikke kommunikeerimisvahendeid pole. Kui poeg peale pikemat tuut-tuut-tuututamist vastu võttis, küsisin nõudlikul häälel, et miks ta mulle toiduabi-kotti pole ukse taha toonud. Poiss oli paar sekundit vait ja palus siis korrata. Ega ma kade polnud, küsisin korra veel. Siis venis paus juba pikemaks ja enne kui ma jõudsin mõnitavalt "mök-mök" teha, arvas poeg, et nälja puhul tuleks mul sotsiaalabi poole pöörduda! Mina küll ei mõista, mis krdi pärast mul nii palju lapsi on, aga keegi süüa ei too. Ravimitest ma ei räägigi!
    Arturit seevastu kostitasin kuninglikult:) Ühitasin koera-abi jalutuskäiguga kalmistule. Muidu on hea rahulik kõndida, tuult pole, värske männi-ja Männikulõhn uimastab ning üksikud vastutulijad, nähes mu salliga kõrvuni kaetud nägu, hüppasid haudade vahele peitu!

Tegevusi karantiinis

Konn see istus karantiinis, aeg oli igav oota
Nägi Kaamost tulemas seal mööda metsarada

"Armas Kaamos, kallis Kaamos, too mul musta leiba
võta hoogu nigu Kanter, aknast sisse heida!"

"Armast Konna, kallist Konna, ma ei saa sind aita
mul on vaja metsa alla purgisuppe peita!"

Konn see istus karantiinis, aega oli igav oota
Nägi Biankat tulemas sealt järveäärsest külast.

"Armas Bianka, kallis Bianka, too mul sikspäkk õlut
oled sa ju üle-Eesti tuntud õllepõlgur!"

"Armast Konna, kallist Konna, ei too ma sulle jooki -
mees on kodus puhta näljas, ootab moosikooki!"

Konn see istus karantiinis, aeg oli igav oota
Nägi SK-d mööda sõitmas uhiuues autos.

"Armas SK, kallis SK, tule musi anna,
siis saan selle oma jutus sajandamaks panna!"

"Armast Konna, kallist Konna, ei saa musi anda -
nii võib paljas poisike mul lasta noole kanda!"


Pildil poisike noolega, hoiduge nagu koroonakõhijast!

Stockholmi ensüüm

 

 Klandorfi seni viimane "Palgasõduri" sarja raamat. Nii uus, et Goodreads ka ei tunne. E-raamatukogust laenutasin ja lugesin kolmanda karantiinipäeva paari tunniga tilgatuks. Teema on intrigeeriv - eestlasest vahetusüliõpilane Rootsis leiutab biorelva, mis kulub marjaks Stockholmi ametiasutusi raskerelvastusega rünnanud terroristide tõrjumiseks. Paraku pääseb terroristide ninamees ning kaob kõrbesse hauduma kättemaksu nutikale eestlasele. Tegevus kandub Pärnu äärelinnadesse, meeletu tempoga rullub higist, vihast ja kuulidest tiine tagaajamine mööda ainult pärnakatele tuttavaid tänavaid. Nagu Klandorfi puhul ikka, ei saa puändita.
   Hinne kolm - kui Klandorf kirjutab oma "tavaheaduses" ja ilma jutumärkideta tõesti põnevalt, siis kaasautor Andreas E. Jakobi Rootsi ja ISIS-e teemal kirjutatu on tõeliselt pikaldane ja igav ning kõigele lisaks minu arvates üks-ühele Leif GW Perssoni teostest maha viksitud. Seega Andreas "kaks", Kalle  "neli", kokku kolm, ma tänan!

Kevad Kablis

 

  Lilli on nii kollaseid kui valgeid, õhk on  mereliselt värske, viirusevaba:)
Saun 90 kraadi, vana valge 40, õhtusöögi-õlu 4,7
Ei tahakski linna naasta.
Tegin tunnikese kaugtööd, juhendasin telefonitsi töömehi, tulevast nädalast paneme firma lukku - tööd ikka tehtud ka juba, kuu aega saame hakkama.
Ja üleüldse - käed ja kael puhtaks, värsket õhku hingata sügavalt, kaupluses hingata üle kahe korra!
Oleme terved!

Rindeuudiseid

1.Tänavad olid hommikul auto-ja inimtühjad. Nagu pühapäev!
2.Puumarket sulges jaemüügi, lähipäevil teevad otsuse nii mõnedki teised ehitusmaterjalide müüjad.
3.Üritasin täiendada ravimivarusid - sain viimase vitamiinitopsi, paratsetamooli polnud, minu retseptriravimit (vererõhk) samuti mitte. Seda on õnneks kuu varu kodus. Soolapihusti limaskestade kaitseks sain, rõõmustasin nagu laps!:)
4.Teises apteegis, kuhu retseptiga pöördusin, sain teada, et digisüsteem on kokku jooksnud.
5.Toidupoes ei olnud lihatoodetest mitte liha lõhnagi. Ostsin kalakotlette, esimest korda elus. Leivalett oli ka tühjavõitu, muud nagu oli enam-vähem.
    Tulid meelde kaheksakümnendad, kui külmletis oli hea juhul Stepivorst ning Kostroma juust. Eesti juustust olin kuulnud ja suitsuvorsti koguni näinud, aga mitte poes:D
Ja see, sõbrad, on alles idu. Õied-marjad on veel tulemas!
Saadan tellijatele kriisiteavitusi, firma on tänasest tühikägul vähemalt kuu aega.

Õnnis ABC pood, pilt twitterist

Koroonalahendus

....ehk Püha Elmo tuled:)

Eriolukord

 

 Plaanisin seda tavalise reede-pärastlõunase poeskäiguna. Ähvardavalt mõjus juba vaade kodupoe parklale - autod seisid tihedas rivis, oodates kellegi väljatagurdamist. Ootasin ja ootasin, ei midagi. Pressisin siis üle äärekivi ja kahe rattaga murul sissesõiduteele välja, et lähen parem Rimisse, suurem pood ja puha. Juba kaugelt oli näha, et seis hullem kui kodupoe ees. Veeresin edasi, Selver tuli vastu - seal olid mõned vabad parklakohad juba kaugelt näha. Väikest ohumärki oleks võinud küll näha selles, et alles oli ainult üks vaba käru, aga veeresin rõõmsalt esimesse riiulivahesse, see oli puhta rahvatühi. Muidugi, tegu oli ka parfüümi-ja pudipadikaubaga. Puu-ja juurviljas oli kaalude juures saba - nii paar inimest. Loomulik, eksole! Veeresin lihavahesse ja mida asja - veerand riiulitest tühjad. Jahmunult krabasin ühe suuremat sorti kana ja suitsuvorsti. Kana oli viimane. Leivavahes olid riiulid veel tühjemad, kärudest oli moodustunud järjekord ja inimesed haarasid aeglaselt liikudes nii vasakult kui paremalt. Mina sain ainult paremalt, sest saia ma ei söö. Alkoholiaedikule lähenedes valmistusin halvimaks, aga oh imet - kogu ruumis liikus vaid üks veine valiv tädi, sain oma reedeõhtuse rõõmu vaevata kätte. Sotsrealism ilmnes taas kuivainete riiulivahes - alles üks (1) purunenud pakk pastatoodet ning paar pakki spagette. Mingeid tangusid ikka oli, aga lihtne riis oli haihtunud. Leidsin aseaineks mingi pasta-ja riisi segu. Eks näis, kas süüa ka kõlbab. Kusjuures iseteeninduskassas asjatades õhetasin õnnest nagu kuueteistaastane mina, kes oli just alkoleti mutilt riislingi välja võlunud - siuke tähtis tunne oli nagu oleks mammuti kodukoopasse tirinud.
   Ja objektil töömees, va viguvänt, minult küsima, et kas ma neile desopudeli (spreiga) ja tolmumaske ikka tõin. Kas ta siis ei tea, et meil on eriolukord?!

    Jah, just selline pilt avanes mu kodupoe ees! Kuhu veel???

Chuck Norris 80

   

 Märulimeistri (ei julge eesliidet "vana-" kasutada) juubeli puhul etlesid Ringvaates Mutika ja Hermaküla artistikohaseid nalju:

Chuck Norris tegi valedetektori testi. Masin tunnistas kõik üles.
Chuck Norris jookseb 100 meetrit alla 1 sekundi. Ta teab otseteed.
Kui Chuck Norris sündis, viis ta oma ema haiglast autoga koju.
Chuck Norris suudab pöördukse pauguga kinni lüüa.
Chuck Norris oskab musti pliiatseid värvide põhjal järjestada.

     Kahtlemata kardab ka koroonaviirus märulistaari, igatahes!
Pildil õpib artist kirjutama. Esialgu enda nime.

Paunvere apteek

  Kui Kiir löriseva nina ning lõriseva hingamisega apteeki jõudis, villis apteeker parajasti punsliõli pisikestesse pudelitesse.
    "Noh, isand Kiir, kust te siis sellise puuslaki saite?" uuris vana proviisor.
    "No väljamaalt ikke, väljamaalt," kurtis rätsepa poeg nohuse häälega. "Ma tahaks nohutilku, kurgutabletti, palavikku ning vererõhku mõõta."
     "Seda ikka saab," lohutas apteeker ja ladus letile erinevaid pudelikesi ning tablettide pakendeid ning läks tagaruumi vererõhumansetti otsima.
      Kui ta mõne minuti pärast naases, oli Kiir jõudnud igast pakendist ühe tableti manustada ning ka ninast tilkus sinna pihustatud ravimit tõbise ülahuulele.
      "Ma pidin ju proovima, kas ravimist ka kasu on!" õigustas Kiir proviisori küsiva pilgu peale. "Aga ei aidand siin miski. Kes haige on, see haigeks jääb. Mina ei maksa millegi eest."
     Vana apteeker nuuskas nina, vaatas minevakakerdavale Kiirele pikalt järele, sülitas ebaprofessionaalselt põrandale ning tabletikuhja kämblaga prügikasti tõmmates pobises:
     "Et sa sinna väljamaale tagasi kobiksid. Koos oma tõbedega."

     Pildil Paunvere apteegi tagaruum.
   

Koroonatervitus (Wuhan shake)

 

 Käisin nooremate lastega kohvikus. Enne mugimist desinfitseerisin käed ja andsin desopudeli ka lastele. Tütarlaps käitus korralikult, aga poeglaps toppis peale söömist näpu suhu, siis sügas pead ja siis hõõrus silmi. Kui õpetajapraktikal olev tütar vennasele pedagoogilise märkuse tegi, püsisid tolle näpud paigal, aga mõne hetke pärast lakkus poiss oma jope kraed! Kohe pika keelega lakkus!
    Poja ignorantsusest häirituna õpetasin lastele uut, jalaga tervitamismoodust - ei mingit kallit ega põsemusi. Julgemata kohvikusse siseneda jälgis mõõdukast kaugusest  meie jalaharjutusi vanemas keskeas proua.

Aktiivotsing

 

     Eile nägin üht pulmakleidis neidu mööda linna jooksmas. Vaat seda nimetatakse aktiivotsinguks!

Kaks lauset "Postimehe" naljanurgast. Aga kui täpsed!

Lisatud pildil tundub olevat tegu grupiotsinguga. Keegi ikka leiab.