Kolmekümne teine – esimene kumm.
Septembri
lõpus vormistasin end lõpuks tööle. Venemaal viibitud aeg rõhus
endiselt nii öösiti unenägudes kui ka päeval tavaolukorras.
Võisin seljaga tunda, kui kellegi pilk minu peale pidama jäi ja
juhusliku puudutuse peale reageerisid vajalikud lihased ning hetkega
oli adrenaliin laes. Käisin paar korda ka tuttava-tuttava soovitatud
psühhiaatri juures (sest peenema nimega ajukõhvitsejaid meil veel
polnud), aga too ütles mu mured ära kuulanult, et igasugusest
rahustist või ka Liidus äsja turule tulnud antidepressandist nimega
amitriptüliin parem oleks kord kuus nina täis tõmmata. See juhend
on mind läbi elu aidanud rasketest aegadest üle saada, tõsi,
viimased kümmekond aastat piisab ühest, äärmisel juhul paarist
pitsist kangemast.
Töökoha
valik käis toona suunamise vormis – kui riik oli heldelt tasuta
hariduse andnud, pidi kõrgharidusega insener omakorda riigi määratud
ametikohal kolm aastat püsima, siis võis töökohta vahetada. Hea
oli see, et sai kindlasti tööd ja veel parem, et kogu õpperühma
lõpetanud kahekümnest inimesest sain nimelt mina esimesena
kahekümne töökoha seast meelepärase valida – punaste kaantega
diplomi edu, pluss viis aastat rühmavanemana andis rühmakaaslaste
seas esikoha. Valiku kriteeriumiks oli esmalt pealinn ja teiseks
pakutav palk. Kuigi hotellimajandus polnud just kõrgelt-tasustatud
töösfäär ja Ehitustrust ning KEK-id-MEK-id pakkusid oluliselt
rohkem rahalist hüvitust, oli uue ja läänepärase hotelli glamuur
see, mis kutsus valima just sellist töökohta. Väike tõrge tekkis
küll sellest, et olin peale instituudi lõpetamist kaks aastat
kodumaad teenimas käinud ja päris suunamises märgitud töökohta
enam polnud, tuli leppida kraad madalama ametiga kuigi palganumber
jäi samaks. Kuna hotell teenindas ka lääne turiste, pidin
eelnevalt täitma pika ankeedi, salgasin taas maha oma
militaarteenistuse eripära ning ka välismaa sugulased. Ega ma toona
teadnudki täpselt, mis või kes, alles kümmekond aastat hiljem sain
teada, et kõik mu vanaonud, kokku 5 hinge, olid neljakümne
neljandal üle mere aerutanud-purjetanud ja Rootsis end kenasti sisse
seadnud. Seks ajaks, kui oleks olnud võimalus neid külastada, olid
nad kõik juba paraku manalateel. Samas ei pääsenud üks mu
rühmakaaslane, kes sai suunamist valida kolmandana, selle ankeedi
mingite krihvide tõttu vastavate organite luba välismaalaste
vahetus läheduses viibimiseks. Igatahes minu ankeet läks märkusteta
läbi.
Alustasin
karjääriredeli madalaimalt astmelt – ehitusosakonna meistri
positsioonilt. Juhataja oli tehnikumiharidusega keskealine onku,
osakonnas hoidis liidrirolli samuti tehnikumipoiss Ivo, ametilt
vanemmeister, kaks tüdrukut olid minust paar aastat varem TPI
lõpetanud ja üks teadmata vanuses tädi oli tööliste ajatabeli
pidaja. Tööliseid oli kaheksa hotelli kohta ligi kolmkümmend, neid
mind esimese hooga kamandama pandigi. Esimesel päeval saadeti mind
suure korrusmaja sarnasesse hotelli töölistele midagi viima ja
hoolimata mu kõrgest enesehinnangust ning enda arvates suurest
elukogemusest, tundsin end pensionieelikutest maalrivanameestega
võrreldes ikka täieliku tolana. Vürtsi lisas hotelli
majandusjuhataja, kes mulle koridoris järgi karjus:
„Poiss,
kuule poiss!”
Meie
osakonna kontor asus uue kõrghotelli kõhus, kiiresti tekkis rumal
harjumus kodus mitte hommikust süüa, vaid käia tähtsal moel nii
hommikust kui lõunat söömas modernses kohvikus või baaris. Majas
oli lisaks tavalisele restoranile ja kohvikule ka grillbaar vaatega
merele ning vanalinnale ja kolm baari. Eriti soositud koht oli väike,
vanalinna vaatega baarike, mille barwoman Sofiaga tekkis mul soe
ema-poja suhe – vajadusel sain alati paluda nurgatagusele
lauakesele silti „Reserveeritud” ja siis õhtuti seal erinevate
tütarlastega amüseerida. Kõik pealinna suunatud kursaõed käisid
sealt läbi. Tõsi, need amüseerimised kuhugi ei viinud, olin isegi
üllatunud enda ükskõiksusest kaunite näkkide vastu, aga ilmselt
olin lihtsalt möödunud kahest aastast ning mõttetust abielust ja
eriti Merje reetlikkusest nii tülpinud, et vastassugupoolega
paarivormis askeldamine minu prioriteetide tippu ei tõusnud, piisas
ühekordsetest sapsakatest, neid oli elul küllaga pakkuda.
Püüdsin
ametialaselt edeneda, panin paika taktikalise ja strateegilise
eesmärgi (nagu eriroodus õpetati) – esiteks – paari aastaga
saada osakonnajuhatajaks ja edasi peainseneriks. Tehniliste
osakondade koosolekutel osaledes panin kõrva taha ka elektri-ja
torutööde muresid ning rõõme, sellest oli edasises tööelus
palju kasu. Taktikaline eesmärk tuli juba mõne kuuga kätte üsna
valutult – kui senine osakonnajuhataja oli töölt teadmata
põhjustel puudunud juba nädala, saadeti mind kui osakonna uusimat
ja noorimat koos kaadriinspektoriga mehe koduuksele kolkima. See
odöör ja uksele ilmunud räpastes aluspükstes umbkott ei
meenutanud küll millegi poolest keskastme ülemust. Samal päeval
vormistati kaks käskkirja – üks endise osakonnajuhataja
vallandamiseks usalduse kaotamise tõttu ja teine noore inseneri
määramiseks osakonnajuhataja kohusetäitjaks. Käisin vestlusel
peadirektori kabinetis, mind toetasid nii kaadriosakonna juhataja kui
peainsener, otsustavaks - nii naljakas kui see pole, sai mu kaheaastane
ohvitserielu.
„Juhikogemus
sul ju on!” kõlas peadirektori resümee.
Osakonna
„vanadele” oli minu määramine muidugi ebameeldivaks üllatuseks
ja esimene poolaasta ülemusena kerge polnud – ignoreeriti mu
korraldusi, tehti vihuti vastupidi öeldule, käidi peainsenerile
kaebamas. Kui varem oli osakonnajuhatajal eraldi kabinet, siis nüüd
kolisin end osakonna suure ruumi, enda massiivse laua ja dokumentide
kapi eraldasin kerge vaheseinaga. Isiklikke kõnesid töötelefonilt
ei pidanud, kompromiteerivaid külalisi ei kutsunud enda hiilgust
vaatama, püüdsin olla karm kuid õiglane juht. Tasapisi kolleegid
leppisid, osakonna maine tõusis tehniliste talituste seas üheks
parimaks, kvartali kokkuvõtetes olime enamasti esimene-teine. Eks
bürokraatiakäike tundes sai sellele natuke kaasa ka aidata. Aasta
lõpuks rippus minu foto asutuse autahvlil ja partorg käis nuiamas,
et kas ma ikka olen mõelnud kodumaa au ja mõistuse kandjaga
liituda.
Osakonnajuhataja
staatus tõstis mu firma juhatuse liikmete sekka. Juhatusel oli
kombeks kord kvartalis aeg maha võtta ja mõnes sõbraliku ettevõtte
saun-suvilas rihm lõdvaks lasta. Seltskonda kuulus peadirektor ja
tema kolm asetäitjat, peainsener koos kahe asetäitja ning kuus
tehniliste osakondade juhatajat, plaani-, töötasu-, kaadri-ning
teenindusosakonna juhataja, kokku sihuke paarikümneinimeseline kamp.
Et enamasti meestest koosneval seltskonnal ikka silmarõõmu oleks,
võeti seltskonda ka töötasu-ja plaaniosakonna tüdrukuid, kes siis
laua valmis sättisid ja pärast lihtsalt ilusad olid.
Esimese
tööaasta naistepäevapidu toimus KGB salasaunas (sauna omanikust
kuulsin ma muidugi alles aastaid hiljem), kaks korrust maa all.
Algatuseks pidas peadirektor mingi kõnekese, naistele jagati lilli
ja siis kukuti jooma. Keegi käis ikka saunas ka, sättisin end ka
tasakesi leili võtma, aga kui eesruumi kukkus töötasu osakonna
juhina töötav nii neljakümnene tädi, kel selle kukkumise käigus
saunalina ümbert pudenes, siis kadus mul vähimgi himu end selliste
lihakehade vahele lavale pressida. Äkki ilmus mu kõrvale
peadirektor, argitegevustes muhe vend, töösuhtluses karm ja
konkreetne juht ning viipas tahapoole, ruumi pimedasse nurka:
„Ole
täitsa poiss, vaata, mis Mannil viga on, tihub seal nutta ja
naistele ei räägi – ehk noorele mehele ütleb, mis tal mureks!”
Siis
koukis ta taskust enda ameti-”Volga” võtmed ja lisas:
„Sa
pole palju võtnud – kui vaja, vii tüdruk koju ka, ta elab kohe
Lasnamäe alguses”.
Ma
ei hakanud Manniga pikka juttu ajamagi, sikutasin seosetult mõmiseva
tüdruku püsti, toppisin talle kuidagi riided selga, kusjuures
järgmisel päeval selgus, et täitsa teise inimese riided ja
põhimõtteliselt lohistasin ta treppidest üles, ülemuse autosse.
Lasin mootoril soojeneda ja esiklaasi puhtamaks puhuda, märtsiöö
oli külm nagu kesktalvel. Mann pikutas tagaistmel ja jauras midagi
arusaamatut. Olin enne ka paar korda „Volgaga” sõitnud, see oli
oma aja kohta ikka vinge auto, liikus sujuvalt nagu suur laev ja
pikkus- laius oli ka hoopis midagi muud kui minu „Mossel”.
Sõit
Toompealt alla, üle Tõnismäe ja sealt vasakule Kingissepa tänavale.
Pisut tuiskas, teed olid libedad ja tagaveolise autoga pidi olema
topelt ettevaatlik. Tühjal südaöisel tänaval kerkis äkitselt
läbi tuisuhämu sõidutee veerel seisev inimkuju, kes viibutas
nõudlikult triibulist saua.
„Oli
seda nüüd vaja, võõras auto, purjus tüdruk,” lasin auru välja.
Kerisin
kiirelt akna alla ja ahmisin enne peatumist karget õhku. Ega ma nüüd
täis küll polnud, pigem tsipa „võtnud”.
Naljakal
kombel ei tulnud miilits tavapäraselt mitte minupoolse ukse juurde,
vaid avas kaasreisija ukse ja uuris puhtas eesti keeles:
„Õhtust,
ole hea mees, viska mind Lupja, hilinen tööle!”
„Muidugi,
tulge peale!” hüppas mu süda sees rõõmust.
„Näete,
pean ülemuse tütre koju viima, liialdas naistepäevaga,” ühmasin
tagaistme poole viidates.
Miilits,
leitnantipagunitega punapõsk, heitis korraks huvitu pilgu üle õla
ja noogutas mõistvalt.
Sõitsin
rahulikult ja korralikult, üllatusreisija püsis ülejäänud
teeosa vakka ja Lubja miilitsamaja ees lahkusime rahumeelselt. Nüüd
alles pääses mul ihus pulbitsenud adrenaliin valla ja Manni maja
ette jõudnult tirisin ta tuppa ning eeldades, et ega ülemus mind
veel väga igatse, lükkasin tüdruku eestoa diivanile ning läksin
kööki külmkapi kallale, et leida mingitki maandajat. Külmik oli
praktiliselt tühi, keerasin siis köögikraani, lasin pisut joosta
ja jõin vastiku maitsega kraanivett.
„Kus
sa oled, tule siia,” kuulsin toas Manni jauravat. „Tahan
voodisse, oled sa mees või ei ole?”
No
tegelikult siin ja praegu ei tahtnud ma üldse mees olla, aga teades,
et narrid naist ühe korra, narrib kogu naissugu sind üheksa korda,
sikutasin tüdrukul püksid jalast ja pluusikese seljast. Seda oli
muidugi ka pluusiga näha, et pikal naisehakatisel olid suured
rinnad, aga pluusi lahtinööpides ja paratamatult rindade soojust
tundes, hakkas ilusalt raske rind veel paremini silma. Tundsin
erutust kasvavat, no miks ka mitte, mõtlesin. Poolpaljas neiu
kaenlas, pooleldi jalas viigikad segamas, tuikusime tillukese
magamistoa poole. Olin ka ise keskmisest pikem poiss, aga kunagi korvpallis ka
ENSV noortekoondisesse kuulunud Mann oli minuga pea ühepikkune,
eriti erutasid mind ta pikad jalad.
„Polegi
nii suure tüdrukuga olnud,” mõtlesin ta tihket ihu muljudes ja
meenutades, et maja ees ootab peadirektori „Volga” peatset
tagasiviimist, keerasin end ühe rahmakaga Mannile peale.
„Oota,
mees, oota – ikka kumm peale!” röögatas rudjutav nõudlikult.
„Mis
kumm,” mõtlesin.
„Kus
kumm?” ütlesin.
„Minuga
seksib ainult oma mees ilma kummita!” teatas tüdruk ja koukis
öökapi sahtlist krabiseva paki. Paki peal oli turbanis pea ja kiri
„Sultan”.
Seepeale
tuli mulle meelde, et olin kuulnud küll mingeid jutte, et Mannil on
peikaks miski „Viru” ärikas. Aga iha oli juba laes, tirisin
esmakordselt elus endale kummi kaitseks ja Manni sportlikul kehal
kiikudes ei läinud kopulatsiooniga üldse kaua aega. Vaevalt sain
end neiu kõrvale pöörata, kui too juba nohisema hakkas. Keerasin
ta igaks juhuks külili, et raskest joobest tingitud võimaliku
öökimise korral inimene ei lämbuks, ajasin püksid jalga, poetasin
kummi prügikasti ja pakendi võtsin kaasa, et hiljem ikka
korralikult uurida – välismaised asjad olid tol ajal ju nii
huvitavad!
Järgmisel
päeval oli mul kaks ärevat kohtumist – peadirektor kutsus mu enda
juurde ja uuris, kas Manniga sai kõik korda. Selgus, et tüdruku isa
oli partei linnakomitee liige ja lisaks muidu kõrgele positsioonile
kureeris ka linna hotellimajandust.
„Mis
kuradi pärast ma sellest alles nüüd kuulen?” mõtlesin kurjalt,
aga kinnitasin, et kõik oli tip-top ja viisakas. Ülemus pilgutas
miskipärast silma ja lubas mul minna.
Pärastlõunaks
jõudis tööle ka Mann, võttis mulle sisetelefoniga kõne ja kutsus
Sofia juurde kohvile.
„Kas
me tegime ka midagi eile?” uuris ta musti prille kergitades ja
punaste silmadega mulle nõudlikult otsa vaadates.
„Viisin
su koju, olid täitsa täis, võtsin riidest lahti, panin voodisse,”
andsin lühikokkuvõtte.
„Ah
võtsid riidest lahti,” ahvis tüdruk mind kurjalt ja rüüpas
lonksu musta kohvi. „Aga miks sahtlist üks „Sultan” kadunud
on?”
„No
sa ise tahtsid!” hakkasin end kokutades õigustama.
„Tead
mis, mul on mees jube armukade ja tal on oma vartsude kamp
ka,
kui minuga nüüd mingi jama on, siis mina midagi varjama ei hakka,”
teatas Mann, rüüpas kohvitassi tilgatuks ja kõikus oma pikkadel
jalgadel minema.
Enda
teada olin ma täiesti terve noormees, pretensioone polnud seni keegi
esitanud, pealegi kasutasime ju kummi, sealhulgas Soomemaist ja ega
ma seetõttu väga muretsenud. Edaspidi saimegi Manniga hästi läbi,
käisime koos trennis, tantsisime ja musitasime linnavalitsuse
allasutuste suvepäevadel, aga mingit amüsanti rohkem meie vahel
polnud.
Hiljem
sain umbes samasugustel asjaoludel tuttavaks tema õega, aga see on
juba teise numbriga lugu.
Pildil ootab peadirektori "Volga" hotelli tagahoovis ülemuse tööpäeva lõppu.
