Täna helistas infarktihaige Pärnu Haigla intensiivravi osakonnast. Hääl oli kähe, ma ei küsinud, kas hingatati. Jutt oli ka aeglane. Igatahes kavatses ta peale haiglapidžaamast väljahüppamist liinibussiga Tallinna naasta! Kui ma söandasin imestust avaldada, siis teatas patsient, et kui ta infarktinähtude ilmnemisel Karjamaa tänavalt EMO-sse sai linnaliinibussiga sõidetud, mis see siis Tallinnagi sõitmine pole! Ma ei saa tõesti aru, milleks kiirabi-teenus välja mõeldi, inimesed aitavad end ise, täiesti oma peaga mõeldes...
Päeval tegin natuke tööd ka. Viiekorruselise tüüpmaja neljanda korruse korteris uuendame vannituba. Kuna esimene torumees lõpetab Hiiumaa objekti, siis teise torumehe saabastesse sattunud Gena sildas Mustamäel S-toru. Muid töid ma tal keelasin teha. Aga! Juba esimesel korrusel hakkan kuulma - tümm...tümm...tümm!
Mu kõrvad ei petnud - infarktihaige ja muidu pensionär Gena, kel arstid on keelanud tõsta enam kui kuus kilo, tagus suure kuvaldaga malmvanni:D Mitte et ta oleks vanni peale vihane - lihtsalt vann kaalub 120....140 kilo ja et seda ruumist välja ning trepist alla saada, tuleb see mõnekümnekilosteks tükkideks taguda. Muidugi kiskusin töömehel kuvalda käest, mis talle üldse ei meeldinud. Peale õpetlikku epistlit terviseteadlikkusest läksin kõvasti trampides minema, teise korruse mademel jäin vaikselt ootele mõneks minutiks. Kuvaldahoope rohkem ei kostnud:)
Pildil Gena. Kuvaldaga.
pinterest.com
