Vahetult pärast tutvumist võtsid noored armunud ette Hiiumaa reisi. Sügaval nõuka-ajal pidid kõik reisihimulised omama Liidu läänepiiril asuva saarekese väisamiseks piiritsooni luba. See elukohajärgsest passijaoskonnast hangitud, polnudki muud, kui hallile sigullile hääled sisse ja tuld! Peale praami ootas vapper pilusilmne piirivalvur, tääk kurjalt vööl rippumas. Mart mäletas ka aegu, kui toosama piiri valvav kasahh või turkmeen kandis kaelas tundmatu looma naha küljes rippuvat automaati. Ilmselt oli rahvusvaheline kliima muutunud sedavõrd soojemaks, et kaheksakümnendatel kuulipritsi enam ei kantud. Küll aga meenus isamaa sisepiiril alati lõbus lugu meie tuntud komöödianäitleja ja lavastajaga, kelle auto pagasnikku sokutasid vallatud kolleegid filmivõtetel rekvisiidiks olnud kuulipilduja Maxim, mille siis kordoni kotkad autosid kontrollides avastasid. Õnneks oli seltsimees ülem sedavõrd humorist küll, ja lisaks tundis mingi ime läbi ka lavastajat nägupidi, et selline koerus suuremat kõlapinda rahvasuus liikuvast külajutust ei saanudki.
Mart ja Maarit tankisid külapoes oma seljakotid provianti täis ja parkinud auto kivisele kadakatevahelisele kaldale, sumpasid läbi mere paarsada meetrit eemal lösutavale laiule. Takkajärgi tundus mehele, et täitsa vabalt võis too laid inspireerida ka “Corrida” autoreid, sest laiul oli vabapidamisel mitmekümnepealine lambakari. Sitased ja takused elukad käisid öösiti telginöörides kakerdamas ja ka päeval ei andnud metsistunud loomad noorpaarile asu oma asju nahistada, ikka pistis aeg-ajalt keegi kadakpõõsast pea välja ja tegi möö!
Hoopis äkilisem möö! tuli aga Nõukogude armee kiilik-kotkaste poolt, kes tavalisel patrull-lennul olles avastasid mitusada meetrit allpool kaks kommunistlikku noort suguakti toimetamas. Mart ja Maarit ei pööranud enam ammu tähelepanu rahutaevas ringipaarutavatele punakotkastele, oli ju samas üle väina Haapsalus ründelennukite aerodroom, kust iga paari tunni järel tuhisesid õhku paariti küll patrull-, küll treeninglennule viisnurk-tiivulised MIGid.
Lisaks rippusid igapäevaselt madalamal taevas noodsamad koperdajad, kuid kunagi polnud juhtunud seda, mis juhtus täna! Nimelt laskus koperdaja nii 50 meetrile ja jäi sellel kõrgusel meretuules pisut õõtsudes jälgima Mardi tuharate välkumist Maariti peal. Ega mehel polnudki mingit muret, ikka Maarit leidis irvitava piloodiga silmside ja üritas kohe täielikult mehe alla peituda. Küllap kihutas punakotkaid siiski taga mingi lennugraafik ja kaua see kiilik nende kohal ei rippunud, Mart sai asja kenasti lõpuni viia.
See seigake on nüüd küll päriselust maha kirjutatud, aga kõik ülejäänu - a-u-s-õ-n-a.......EI OLE!
