Minu juuksurid

    

 Poisina sundis isa mind kord nädalas kukalt puhastama. Mehhaanika tänava nurgamajas oli selline köögisuurune toake, kus kõrvuti kaks juuksuritooli. Ma ei mäleta, et kunagi oleks tööl olnud kaks juuksurit. Igatahes esmalt aeti mul kukal žiletiga puhtaks, siis isal. Maksis see kolm kopikat. Kui tahtsid ka meelekohti tuunida, siis läks viis. Meelekohaga oli veel see värk, et juuksuritädi küsis, et kas "otse" või "viltu" - millegipärast tahtsin ma alati "viltu". Eriti vahet küll polnud. 

   Tulid seitsmekümnendad ja pikad juuksed, poisid enam juuksuris ei käinud:) Parimatel hetkedel lehvisid juuksesalgud mul abaluudeni. Võitlusse asusid nii lapsevanemad kui kool. Muidugi vanemad institutsioonid võitsid ja juuksed pidid taanduma kraeni, pintsakukraeni. 

   Ülikoolis oli alates teisest kursusest spetspodgotovka - tulevaste reservohvitseride juuksed pidid olema sõjaväele sobivas soengus. Sellest ajast on meelde jäänud erinevad juukselakid ja mingi sodi nimega Fii-Floo:) Juuksed koguti pealaele kokku, et kõrvad väljas ja krae puhas oleks. Pealael võis pahmakas olla. Kus ja kas sel ajal juuksuris käisin, ei mäleta.

   Tööle suunati (sain esimesena valida) Tallinna Hotellikoondisse. Oi, see oli tore aeg. "Olümpia" neljandal korrusel oli linna kalleim juuksur, käisin tema juures kõik see kümmekond aastat. Soeng oli toona korralik, vuntsid muidugi ka. 

   Juuksur kolis mingil ajal Jõe tänava salongi, mina lohisesin muidugi järele. Nüüd käisime juba kolme mehega - isa ja kaks poega. Huvitav, et tol ajal ei tulnud enda lapsepõlv üldse meelde. Siis kasvas suur poiss isaga juuksuris käimisest välja ja noorem poeg teadis, et tema kooliteel on üks "kodujuuksur"

   Nüüd olen arvata paarkümmend aastat käinud Nõmmel Mai tänava salongis, teenuse hind on vist linna odavaim, juuksurid tunnevad mu pea eripärasid ja pooltunnike juuksuritoolis möödub mõnusalt nurru lüües. 

   Kalliks mu eilne soeng läks?

Paha koer

 

Bad dog, bad dog whatcha gonna do?

Whatcha gonna do when he comes for you?

Selline laulureake kummitab mu peas lugemise algusest peale - isegi magada ei saa rahulikult:)  Robert Kett´i sarja puhul on minu jaoks primaarne peainspektor koos oma kolmest tütarfuuriast koosneva pere ja omapäraste kolleegidega. Krimipool on tagaplaanil, sest nii mõneski kohas tikub uurimine laiali valguma, teisal hanguma ja kolmandaks on teksti komponeeritud mõningad ebaloogilisused. Kahtlemata hoiab autor põnevust ka peainspektori teadmata kadunud naist aeg-ajalt mehe mõtetesse tuues, et lugeja ikka ei unustaks järgnevaid teoseid lugemast:) Hea raamat, soovitan!

Postitus kopeeritud Goodreads´ist

Pildil hea koer

Surmalähedane kogemus III

     

 Aasta võis olla 1990 või 1991, kui saime vahendaja kaudu kontakti Leningradi oblasti mingis linnakeses asuva puitlaastplaate valmistava tehase direktoriga. Oli mul toona väikeettevõte, mis tegeles muu hulgas mööbli valmistamisega. Oli pehme mööbli töökoda ja suurem angaar, kus undasid nõuka-aegsed tööpingid valmistada plaatmööblit. Nõudlus oli suur, sest täispuit-mööblist ei osatud veel unistada. Selle plaatmööbli valmistamise peamine osis oli puitlaastplaat, nõuka-aegse nimetusega ДСП-plaat.

Toppisime diplomaadid - sellised kõvad kandilised kohvrikesed - kingitusi (joovastavad joogid, "Kalevi" kommikarbid ja šokolaadid) pilgeni täis ja sõit võis alata. Plaanisime kohale jõuda hommikuks, seetõttu hakkasime sõitma õhtul seitsme paiku. Kuna minu "Volga" tundus töökoja juhatajale aeglane, siis istusime tema null-üheksasse, võtsime vahetusjuhiks kaasa ühe tisleri ja panime ajama. Olime ikka veel Nõukogude Liidu kütkeis, kehtis rubla ja kuigi piiril vehkisid triibulise sauaga mingid sinised mehikesed, siis piiriületamist see ei seganud, punased passid olid meil kaasas. Sõitsime vahetustega öö läbi, kordagi peatumata. Esmakordselt nägin trassi veeres öölinnukesi patseerimas, turgu paistis olevat, sest neid lehvis ka teeäärsetes parklates kohalike veokate ümber. 

  Hommikul, linna veerele jõudes sidusime lipsud ette ja marssisime tehasesse. Direktor võttis esmalt meilt kopsaka ümbriku viie tuhande rublaga (mis oli toona mu paari kuu palk) ja kamandas siis sekretäri sakuskat tooma. Ise väänas pooleliitriselt korgi maha:) Naps kallati ikka korralikesse pitsidesse, aga sekretäri toodud rasvased pirukad sätiti ajalehepaberile:) 

    Nüüd huuga, tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö!

    Paari tunniga said hanke nüansid kokku lepitud, saime lahkelt direktorilt kohalikke bensiinitalonge, sest raha eest põlevat vedelikku (välja arvatud viin) ei müüdud ning vastu õhtut asusime tagasiteele. 

   Sõitsime jälle vahetustega, mina pikutasin parajasti tagaistmel tukkuda, kui poisid ärevalt hõigeldes mind äratasid.

   "Mida teeme?" 

Kergitasin end vaatama ja rinnus lõi jahedaks - paarikümne meetri kaugusel seisid tee peal paar automaatidega relvastatud meest, ühel neist toru meie poole suunatud. Tee oli kahe eravärvides autoga blokeeritud.  Üheksakümnendate algus oli ju keeruline - igast saasta ujus pinnale. Esimene mõte oli, et anna gaasi, murrame läbi. Õnneks märkasin konega mehel ümber käsivarre punast linti. See ei tähendanud iseenesest midagi, aga läbimurdekatse oleks olnud kindel surm või paremal juhul kinniminek. Käskisin poistel lähemale sõita, kerisin tagaakna alla ja üritasin läheneva erariides automaaturiga võimalikult rahulikult ja tasakaalukalt suhelda. Olid kohaliku kriminaaljälituse mehed, otsiti tapjat. Paluti avada pagasiluuk, visati põgus pilk meie passidele ning soovitati ettevaatlik olla. Enam ma magama ei jäänud:) Hommikul kuueks jõudsime Tallinna.

Pildil nõuka-aegne tehasesöökla. Enamasti sai kolmekäigulise lõuna 60....80  kopika eest.

Surmalähedane kogemus II

 

Elasin poisipõlves praeguse Mustamäe tee alguses, kohe Ekskavaatoritehase vastas. Kui toodi kohale võimas tee-ehitustehnika ja algas tänapäevase Mustamäe tee ehitus, oli poistel rõõmu palju. Kord õnnestus meil ärandada isegi teerull, aga see oli pigem naudingulähedane kogemus.

Suve lõpupoole sai enneolematult lai, tervelt nelja sõidurajaga tänav valmis ja aguli rõõmuks pandi seal muude liikurite kõrval käima ka sabaga "Ikarus" bussid.
Minul oli selline poistejalgratas nagu "Ereliukas". Sihuke tavaline, et kui väntad edasi, siis läheb edasi ja kui väntad tagasi, siis jääb seisma;) Aga naabripoiss Toivol, kes oli väga paha poiss ja kellega vanaema mul suhelda ei lubanud, oli täitsa sportjalgratas nimega "Sputnik". Vot selle "Sputniku" ma ühel kenal suvepäeval endale reite vahele saingi ja kus kukkusin mööda Mehhaanika tänavat kimama. Toivo majast mööda, õekeste Ilse ja Elsa majast mööda, kes olevat ühed litsid nagu mu tädi ütles, poe-Mareti majast mööda ja kiirus aina kasvas. Isegi käike sai vahetada! Kui uhiuue Mustamäe tee lõhnava asfaltkatteni jäi üks postivahe, otsustasin pidurdada. Lõin vänta vastupäeva, aga ei midagi......Nii ma sellesama sabaga "Ikaruse" eest üle tänava kihutasingi, ise paaniliselt tagurpidi vändates, pidama sain alles Ekskavaatoritehase seinas. Toivo polnud tulnud ju selle pealegi, et jungele käsipiduritest midagi rääkida. Samaaegselt minu pauguga käis ka üks teine pauk, nimelt sõitis minu päästmiseks pidurdanud bussile tagant sisse suur MAZ kallur ja ilusast sabaga bussist sai kole sabata buss. Haarasin hinnalise ratta kaenlasse ja julgemata enam selga istuda, jooksin kui tuulest viidud hullumaja taha Seevaldi metsa, olin ju tekitanud kohutava õnnetuse enda meelest. Metsas redutasin hämaruseni, siis peitsin ratta põõsasse ja hiilisin koju. Rattaomanikult ei saanud ma peksa ainult seepärast, et mu tädi peikal oli motikas ja aeg-ajalt sai Toivo sellega sõita, minu eestkostel muidugi. Aga paha poiss Toivo saadeti mingi sigaduse eest Sinti ja mõne aasta pärast sai ta hämaratel asjaoludel surma.
Vanaemale ja tädile ei rääkinud ma liiklusõnnetuse põhjustamisest midagi.....

Pildil kellegi teise "Erekas",  mul oli samasugune, ainult sinine.

Surmalähedane kogemus I

Kopeerin siia Joodikupoja blogis ilmunud teksti, ajendiks hiljuti Mustamäel noormehega juhtunud traagiline õnnetus. II ja III tulevad ka:)

Inimelu on kui sipelga retk - iial ei tea, mil rannalise plätu sulle peale astub või sipelgakaru kõht tühjaks läheb. Minul oli  poisipõlves  täiesti konkreetne surmalähedane kogemus  - Marja tänavale ehitatavate paneelelamute 5. korruse rõdult uljas õhulend allpool turritavate armatuurvarraste otsa. Mängisime sõda. Siis mängiti sõda niimoodi, et olid venelased ja olid sakslased. Nõukapropaganda tegi igal õhtul helesinisel ekraanil jalgupilduvalt marssivatest must-ja pruunsärklastest omamoodi kangelased eestikeelsetele poisikluttidele, sest neis filmides mängisid sakslasi peamiselt eestlased ja kelle moodi sa siis ikka tahad olla;) Pealegi olid sakslastel ilusamad mundrid, vingemad relvad ja käevangus enamasti kena blond kollaborant.  Vene ohvitser, rääkimata sõdurist, oli taas täielik töll, lontis munder, alatihti tõrkuv relv ja nende maruusjad olid kah kuidagi.....ebaapetiitsed;) Nikerdasime endale puidust ja vineerist relvad, enamasti MP40 koopiad ja tatataasime ning jooksime müdinal mööda valmiva maja treppe üles-alla.Olin 5. korruse rõdul kedagi luuramas, kui äkitselt kargas toahämarusest vastane ja ehmatas mind oma tatataaga sammu tagasi koperdama. Rõdudel oli valmis vaid alusplaat, mingeid piirdeid, isegi ajutisi, muidugi polnud. Üks samm tabas veel betooni, aga teine tagurdussamm viis mu tühjusse. Puust-vineerist kone lendas allapoole, aga mina jäin rippuma materjalide ülesvinnamiseks rõdule kinnitatud tali tugiprussi külge. Kuidas teised poisid mu sealt tagasi kindlale pinnale vinnasid, ei mäleta. Igatahes nendes valmivates majades me enam luurekat ega sõda ei mänginud.

Pildil MP40, pilt Wikist

Treeningpäev

    

Kuna kaubik oli Paunküla objektil, siis pidin jalad sealtsamusest välja võtma ja plaate linnaobjektile ette vedama ise. Tellija oli valinud ekstra minu kängunud lihaste treenimiseks tummised täismass-plaadid, mille karbike kaalus 25 kilo. Laomees vedas tõstukiga plaadid estakaadile, minu asi oli karbid autosse paigutada. Umbes-täpselt tuli kogu last 450 kilo - ehk siis koos minuga istuks autos justkui viis ja pool paksu meest:) Kui ähkides viimast karpi pagasnikusse mahutasin, tuli rõõsa näoga noormees asja kaema ja küsis seltskondlikult, et ega need plaadid ometi viiendale korrusele lähe? Olin nii härga täis, et noogutasin kinnituseks, et ikka-ikka! 

     Laomees vaatas mind imetluse ja austusega:) No tegelikult olid nooremad mehed mind majauksel ootamas ja ligi pool tonni plaate kadus autost mõne minutiga.

Pildil värske remont sanitaarruumis. On ju ilus?:)

Ei oska paremini öeldagi

    

 Poja sünnipäevalaua SEEST tuli välja tarviline raamat - kunagise tuntud narkoloogi ning iga-ala spetsialisti üllitis perekonnast, harmoonilisest elust, intiimsuhetest ning tervise hoidmisest. Iga lehekülje võiks blogisse panna, harivalt naljakas!:) Kes selle kunagi laua SISSE peitis, ei meenu.

   Aga ei pane kõiki lehekülgi,  saate vaid ühe lõigu, mis lihtsate sõnadega selgitab mu enneolematut menu vastassugupoole hulgas!

Nagu ikka küsimus - mis raamat, kes autor?

Kokaabiline

 

    Pikima poja sünnipäeval olin abiks - kokaabiks. Poeg korraldas Mehhiko stiilis laua, mina praadisin hakkliha (sh. veegan-liha, sest vanem tütar) ja katsin laua. On ju ilus?? Maitsev oli ka ning kõht ei läinud üldse lahti:) Täna matkab poeg mingi lätlasega (ehk koguni lätlannaga) Soomaal, eks tuleval nädalal kuuleb:)

Häpi Konn

 

Elmari raadio on vinge

Kuulake kindlasti kõik

Tänasest laulusaatest

Meelde jäi selline hõik

Valel on kaunid jalad

Nüüd siis minagi tean

Karvaste säärte järgi

Toekaid samme ma sean

Vanasõnagi teab et

Lühiksed valel on jalad

Kõige valemad seega

Ongi väikesed kalad

Aga võtame sebra

Eriti tagantvaates

Pisut kärpides jõhve

Ainest on missisaateks

Tegelt mis jalgadest juttu

Triibud ja ruudud ning täpid

Blondid brünetid ja kiilad

Naised teevad mind häpiks

Pildil valged triibud mustal taustal. Täppidest kunagi hiljem.

Kohutav kliimamuutus

 Ja mitte aastakümnete pärast - AK ilmateade lubab juba homme hommikuks  ühtlaselt jäist suhtumist ilmataadi poolt.

Käisin just jooksuga vett välja laskmas:)

Mina ja linnukesed

   

 Lugesin ühest FB grupist lugu "Viru" linnukestest ja meelde tuli isiklik kogemus prostitutsiooniga võitlemisest Nõukogude Liidus. Kuna oli eesrindlik noortöötaja Tallinna uusimas hotellis, siis võimaldati minul ja veel mõnel kolleegil kaheksakümnendate keskel tutvuda toonase Leningradi nö. interhotellidega. Saadeti meid Leningradi, majutusime nii "Pulkovskajas" kui "Pribaltiiskajas", mis olid tollase NLiidu uusimad ja parimad majutusasutused. Moskvas olid samaväärsed näiteks "Kosmos" ja mõningate mööndustega ka "Rossija." 

   Majutati meid Rauliga (minuga samal aastal Tipist toruinseneriks saanud kolleeg) samasse tuppa, korrus kõrgemal olid paar raamatupidamise plikat  pearaamatu asetäitja seltsimees O. range tähelepanu all. Timmisime numbritoas Rauliga jubedat "Pliska" brändit, kui too hakkas ajama, et võtaks tüdrukud kaasa ja läheks valuutabaari laiama, tal on mõned margad. Kuna brändi loksus juba mu roheliste silmade taga, siis risti ette ei löönud, panin oma velvetpintsaku selga ja velvetkingad jalga ning astusin Rauli jalajälgedesse. Ega neid markasid nüüd üleliia polnud - Raul võttis mingi kokteili, aga mulle ja kahele raamatupidajale kokku kaks pudelit "Jaffat" - pidime leppima:)  Istume, vaatame läänlaste seltskonda, arvame ära, kes mis maalt on ja mulisesime niisama omavahel eesti keeles. Siis astusid meie laua juurde kaks odavas ülikonnas suure rinnaümbermõõduga jõmmi ja sõbralikult meile noogutades kamandasid tüdrukuid: "Девочки, вам пора домой!"

   Kuna valuuta omamine oli sel ajal krimaalkuritegu, siis ei saanud me kuidagi oma identiteeti paljastada, Raul midagi soome keeles seletas, võtsime viimased lonksud lauda jäänud pudelitest ning sõitsime liftiga alla fuajeesse. Sellega jäid jõmmid rahule ning meie hiilisime oma tubadesse:)

   Lõpetuseks kuulsa tegelase arvamus asjast:

"Litsid," mõtles Stirlitz. 

"Stirlits," mõtlesid litzid.:)

Pildil nõuka-aegne postkaart interhotellist. Intertüdrukutest postkaarte ei tehtud.