Nakkusohtlik

 

    Konn käis PPA-s uusi dokumente saamas. Sisse sain, passi ja ID-kaardi sain, aga välja enam ei saanud. Seisin nõutult ukse taga ja tänava poolt vahtis mind nagu eksootilist looma omakorda mitu inimest. Mingi silt oli seespool uksele kleebitud, sellest sain peegelpildis lugedes aru ainult sõnast "vabandame".
    Nüüd loen uudistest, et minu sealviibimise ajal olla keegi välismaalane PPA teenindusbüroo  ruumes köhinud ja sest et PPA - viidi vaikselt ja kadudeta minema. Tõsi, istusin suht tagumises nurgas ja valges kitlis käteväänajaid ei märganud. Igatahes karantiinist ma pääsesin - mõne hetke pärast astus kiirel sammul kohale sinises vormis vanem naisterahvas, vabandas omakorda ja saingi hingata vabaduse õhku.
    Viirusekartlikud, hoidke minu postistust lugedes hinge kinni või veel parem - ärge lugege! 
Kes kogemata siiski loeb, peske kohe käed ja määrige hanerasva rindadele - seda viimast muidugi meie siseministri peaministri ülesannetes soovitusel!

   Pildil juhend kätepesuks kohe peale kojusaabumist, rindade hanerasvaga määrimise pilti ei hakka lintšimise hirmus panema!

Sinine ja must ja valge

 

 Akna taga lehvivad riigilipud, kõht on kõrvadeni täis, päike särab ja vabariik saab aasta vanemaks. Elagu Eesti!
Pildil rahvusvärvides kenad sääred.

Inimõigustest

 

  Inimese vääramatu õigus on saada hommikupudru peale piisavalt moosi. Tänasest alates rikutakse Veskis jõhkralt seda igamehe põhiõigust - pudrukausi kõrvale tuleb eraldi küsida linnunokatäis punast nestet ja lisaks maksab see veel 35 eurosenti!
    Kaabaklus, ma ütlen!

Dokumendid

 

 Kuigi viimati lastega käies sujus ka ilma aega broneerimata suhteliselt kiiresti - vaid neljakümne minutiga - otsustasin sel korral aja broneerida. Ferrari hirmutab Ameerikaga, pidin uue passi tegema. Vana sai LAV-iga otsa ja lavv ei tähenda armastust.
    Alalhoidlikuna läksin veerand tundi enneaegselt, sain peale fotoboksis lips-lups siblimist kümmekond minti oodata. Fotoboksis juhendas mahehääl käituma, ekraanil olid suured kirjad ja kõik sujus. Ka minu isikliku koleda füsiognoomia suhtes polnud ei mul ega masinal pretensioone, kohe esimene pilt sobis:)
    Letis lahke keskealise tädi meelevallas kulus viis minutit klahviklõbinal ja tore hetk oli see, kui teenindaja, leides minu laste koguarvu ületavat Eesti keskmist, tõstis klaviatuurilt pilgu, piidles mind mitu sekundit ja pomises:
   "Respekt!"

  Pildil mõned minu lapsed issi uue autoga.

Sõbrapäev

     Mina ja mu sõbrad. Mina ei  mahtunud pildile.

Hulgimüük

   

Isand Konn pakub Tallinnas, Veski Kõrtsis, oma signatuuriga vääristatud ilukirjanduslikku teost "Esimesed sada.Segadus" hulgihinnaga 5 eurot eksemplar. Lisaks saab huviline soovi korral ja täiesti tasuta  ostuga kaasa hinnatud autorite kollektiivi Konn&Kaamos juttude kogumiku "Süda teeb kohati muret". Austajannade hordid ning üksikud austajad - kiirustage!
   Sõbrapäeval, üheksast üheteistkümneni.

Surnukeha transpordi eripära

 

 Äsja kaheksakümneseks saanud vana mees väsis ära. Istus oma lemmiktugitooli ja lahkus vaikselt, kellelegi tüli tegemata. Kiirabi käis ikka ka, elustama ei hakanud, kutsus hoopis "valge kaubiku".
Tulid naksid noormehed, panid lahkunu kanderaamile, tirisid rihmad pingule ning astusid asisel sammul korterist välja. Kui lahkunu pojad pakkusid abi kanderaami tassimisel (mees oli siuke toekamat sorti, üle saja kilo), siis spetsialistid keeldusid, kutsusid lifti, esimene kandja astus sisse, tõstis kanderaami esimese otsa püsti, teine koogutas maha, toetas tagumise otsa lifti põrandale ja poetas ka ennast surnu kõrvale. Nii nad kolmekesi alla sõitsidki. Ma kujutan ette esimesel korrusel lifti ootava kodaniku nägu, kui liftiuste avanedes näeb ta sel kolme meest, kaks kõhnukest ja üks tüse, kaks elus ja üks surnud, aga kõik kenasti trimmis ja vertikaalis.
    Tunnistan, et lahkunu pojalt sellisest transpordiviisist kuuldes ajas lugu kogu lahkumise traagikast hoolimata mind ikkagi ka muigama.
    Head teed, Peet!