No racism!

   

 Töötame režiimiasutuses - värava ees on veel tõkkepuud ja autoga sisse pääseb kas kaardiga vehkides või avab putkas passiv valvurionu. Oleme seal juba kaks nädalat askeldanud, kaart on mu töömeeste käes  ja valvurionu minu autot juba teab. Seega sõidan tõkkepuu ette, vaatan nõudlikult putka poole, tõkkepuu tõuseb ja mina pääsen territooriumile, alati ka valvurionu (või -tädi) käeviipega tänades.
     Täna samamoodi - veeren  tõkkepuuni, ootan pisut - silmanurgast näen vasakult lähenevat paksu neegrit, seljakott turjal, imestan veel, et mida SEE siin patseerib, eksole - tõkkepuu avaneb, mina tänan lahtisest aknast loiu käeviipega ja panen käigu sisse, samas kuulen reibast "Hällõu, söör" ning särava naeratusega moorlane tõstab samuti oma käe!
     Kujutlusis visuaal mustanahalise pere kodust, kus perepea õhtusöögi eel banaaniõlut manustades räägib enda mammile ja kuuele lapsele, et Eestis pole rassismist ega pagulasahistamisest õhkagi - valged massad tervitavad muunahalisi juba vara hommikust!

     Pildil õpetab valge massa mustanahalisele sõbrale õiget tervitusliigutust.

Purjakil fauna

     Eile, hakates tasapisi noorrahvast jäänud alkotaarat kottidesse toppima, märkasin küll tuigerdavaid sipelgaid, aga pidasin seda jaani-järgseks absistentsinähuks. Täna, alustades esimesena linna evakueerumist, tõstsin õues vedelenud taarakotid koliseva ja kõlisevaga autosse ja tuvastasin alkohoolik-sipelgate massisurma. Alkohol on kahjulik, noored! Tõsi, enne Tallinna jõudmist jooksis paar koomast toibunud kuuejalgset üle armatuuri ja särgi alla jalutas ka keegi:D
     Muidu olid jaanid toredad - lõke, priitahtlikud pritsimehed, soe meri ja liivased varbad.

     Pildil jaanituli odravõpsikus. Pritsimees on kah pildile pagenud.

Teaater und Spaa

 

  Ma olen Rakvere teatrit visiteerinud kolm korda - kaks viimast korda olin ma haige, peale etendust läks prouhen muidugi spaamõnusid nautima ja mina vajusin tõvevoodisse, aga esimesel korral oli tegu hoopis lasteetendusega - käisime firmaga kultuurrongireisil. Lapsed naistega teatrisse, mehed kohalikku pubisse. Pubisid oli tol ajal märksa vähem, seega tuli end sealsamas ja kiiresti täis tõmmata. Collateral damage leidis aset juba tagasisõidu-pealelaadimisel - üks töölistest läks oma emandaga tülli ja keeldus prouaga samasse rongi astumast. Perroonile ta jäigi. Teine tööline - jummala asjalik plaatija - kukkus tagasisõidul rongi teiselt polkalt alla ja murdis käeluu, olin heast töömehest mitu kuud ilma:D Kolmandamaks võttis rongi Balti vaksalisse naastes juhtimise enda kätte mu toona 7-aastane poeg, kes toimetas tuigerdava isa takospeatusse ja ütles kõlava häälega ka koduse aadressi. Oksest kasis masinat hiljem arvatavasti taksojuht, aga selles pole ma kindel. Kindel on see, et taksosõit läks kallimaks kui kogu firma transport Rakverre ja tagasi - just sellesama õnnetu oksejuhtumi tõttu!
     Ega kolmas neljandata jää -  seekord õnnestus kõik hästi ja paremini veel! Aqva Spa reklaamib end kui võimalikku parimat  spaad Eestis ja minu arvates nii ongi. Märkusi pole ei õhtu-, ei hommikusöögi asjus, tuba ja eriti märgruumi tehniline seisukord oli kiiduväärne ja ka abikaasa oli sel märkimisväärsel ööl eriliselt lahke:P
    Teater lõi esmapilgul oma suurejooneliste lavaliste ehitustega hinge kinni - väike teater sai hakkama tõeliselt suure asjaga. Näitlejate tase oli ehk tsipa kõikuv (tegu oli ka alles teise etendusega), aga teema ise ja selle lahtimäng suurepärane! Nüüd võtan Kiviräha raamatu uuesti lugeda!
    Kel piletit pole, jääb ilma - Kiviräha ja Lennuki "Maailma otsas" Raivo Trassi lavastuses on kõik etendused välja müüdud.

    Pildil mina maailma otsas. Pilti tegi proua.

Õhuvõitleja

   

Sirvisin oma blogi selle aasta postitusi ja tuvastasin, et ega muud eriti polegi kui alkohol ja kultuur.
Täna oligi selle kultuurse kord - kursavend Gunn oli jälle raamatu kirjutanud. Jalgpallurist. Raio Piirojast. Esitlusel oli kohal märksa vähem inimesi kui "Antsoni" esitlusel ja klaasikest ega ampsukest ei pakutud. See-eest presenteerus palju lähimineviku jalkasemusid koos oma pikalakaliste ja -jalaliste abikaasadega, andis ikka vaadata.  Raamat kaenlas, autograafid kaante vahel, suundusin rõõmsalt vilet lüües keldrisse auto järele - jälle veidi kultuuri toetatud!

Kuna olen ka ise pisut (häbi öelda) "Dünamo" satsis puurivaht olnud, siis illustratsiooniks retromeenutus aastast 66 - paremal äärekohtunik punase lipuga (ei ole pildile jäänud), vasakul kaks seljavalu käes vaevlevat sport-last. Ka väljak pole suurem asi.