Töötame režiimiasutuses - värava ees on veel tõkkepuud ja autoga sisse pääseb kas kaardiga vehkides või avab putkas passiv valvurionu. Oleme seal juba kaks nädalat askeldanud, kaart on mu töömeeste käes ja valvurionu minu autot juba teab. Seega sõidan tõkkepuu ette, vaatan nõudlikult putka poole, tõkkepuu tõuseb ja mina pääsen territooriumile, alati ka valvurionu (või -tädi) käeviipega tänades.
Täna samamoodi - veeren tõkkepuuni, ootan pisut - silmanurgast näen vasakult lähenevat paksu neegrit, seljakott turjal, imestan veel, et mida SEE siin patseerib, eksole - tõkkepuu avaneb, mina tänan lahtisest aknast loiu käeviipega ja panen käigu sisse, samas kuulen reibast "Hällõu, söör" ning särava naeratusega moorlane tõstab samuti oma käe!
Kujutlusis visuaal mustanahalise pere kodust, kus perepea õhtusöögi eel banaaniõlut manustades räägib enda mammile ja kuuele lapsele, et Eestis pole rassismist ega pagulasahistamisest õhkagi - valged massad tervitavad muunahalisi juba vara hommikust!
Pildil õpetab valge massa mustanahalisele sõbrale õiget tervitusliigutust.
No comments:
Post a Comment