Friday, December 24, 2010

Takistussõit


Seekord võtsin vastu kergemeelse otsuse küünaldada esivanemaid jõululaupäeva hakul. Arvasin, et olen jube kaval, lähen kohe varakult. Ka kodutänav oli terve hommikuse aja petlikult vaikne. Lahe, rõõmustasin - ei peagi autoderivis venima, nagu viimased jõulueelsed päevad paraku päälinnas liigeldes kulgenud olid. Kui magistraalid olid tõesti enam-vähem tühjad, siis Pärnamäe teel liikles ohtlikult palju sõidukeid. Esimesest parklast ulatus saba välja, teise ette oli aetud lumehang, milles ukerdas üks parketimaastur, kolmas jäi mu arvates natuke kaugele. Tegin tiiru Muuga aedlinna sissesõitude vahel ja uuele ringile. Olukord oli muutunud veel hullemaks - autod lihtsalt seisid tänava ääres, oodates eesli järjekindlusega, et keegi täistuubitud parklast väljub ja neile koha vabastab. Napilt lahtilükatud parklad olid muidugi teema omaette - ega keegi ei vaadanud-mõelnud, kuidas pärast välja saab, peaasi oli end sisse pressida;) Sõitsin korraks ka peavärava juurde, aga seal ei saanud isegi tagasi pöörata, tegin üsna suure ringi ja loobusin. Panen õhtul kodus. Küünlaid nimelt:) Veeresin tagasi armsa Nõmme poole ja võtsin vastu otsuse nui neljaks Rahumäel ära käia. Saba hakkas peale kohe Tammsaare pöördest....:D
Meeterhaaval lähenes kalmistu peavärav ja oli selgemast selgem, et kalmistu läheduses parkimiskohti pole. Jõudnud teosammul peaaegu Alfredi pubini, lükkas mõni auto eespool teeveeres seisja vasaku suuna sisse ja ma muidugi viisakalt andsin talle võimaluse välja pöörata, ise kohe supsti! tema kohale boksi tagurdades. Esimese raksuga;) Naljaviluks lugesin ka lumessumpamise sammud kokku - sinna ja tagasi 1500 lühikest ja värisevat vanainimese- sammu:D Jube lumes oli kalmistu, lahti olid aetud vaid suured teed. Inimesed ukerdasid poolemeetrises lumes, nutikamad olid kaasa krabanud lumelabidad ja ajasid endale teid lahti:D Tunnistan, et minul pole niivõrd lumerohkele kalmistule asja varem olnud. Tubli poole tunniga sain käidud ja ähkides autosse istudes olid jalad, pea ja vestivahe märjemast märjad, aga tunne hea. Tehtud!
Pildil munitsipaalametnikud tööhoos. Ikka linnarahva hüvanguks!

Rahulikku jõuluaega ja rõõmsat aastavahetust kõigile!

Monday, December 20, 2010

Nälg


Mul paar meest Soomes tööl. Pidid optimistliku prognoosi kohaselt täna öösel naasma, aga jäävad kauemaks. Hea peremehena uurisin, et kas ikka süüa jatkub ja kui ikka nälg väga kimbutab, võtku toiduraha materjalide hankeks kaasa antust.
Söögiga saame hakkama, teatab torumees väsinud häälega, aga kas suitsu ka eurode eest osta tohime?
Tulid meelde märksõnad "mahorka", "ilmasõda" ja "Vassili Tjorkin". Ikka lubasin.

Illustreerival pildil suitsunäljas töömehed koos mobiilse vägumihkliga

Friday, December 10, 2010

Millest mehed räägivad


Sõbral oli JÄLLE sünnipäev. Muidugi kogunesime Veskisse, tegime väiksed pitsid-satsid ja ajasime juttu. Hakatuseks rääkis sünnipäevalaps, et firma koostööpartner kutsus teda jõulusauna. Oli pilgutand silma ja öelnd, et tüdrukud tulevad ka. Mille peale sõber kohkunult keeldus saunaõhtust. Varem igas mõttes atraktiivne ja aktiivne meeskodanik põhjendas meie naeruhirnatuste peale enda keeldumist kurnava koduse seksuaalaktiviteediga. Ela veel kokku aastaid noorema tädiga, võtab viimsegi võhma!
Teine sõber, suurfirma kinnivarahaldaja, ilmus sünnipäevale VILDID jalas, ehtsad vildid, kalossidega! Oli hommikul 5st kimanud lumetõrjet koordineerima. Naise autot polnd enne puhtaks rookind ega välja kaevand, kahtlustas, et õhtul koju naastes ta alles saab. Ja mitte seda, mida sünnipäevalaps, kahjuks.
Siis oli veel teemaks meeste tervise kabinet. Just sellise nimega nähtus on tema firma tuleva aasta eelarves. Firmas töötab ligi tuhat meeskodanikku, ikka peab kontrollima. Näiteks eesnääret. Või ka muid organeid. Otsustasime aktiivselt medkomisjoni töös osaleda, sest meie armas sünnipäevalaps oli tipi-aastail kiirabis sanitar ja küll tema juba oskab. Mina olen muidu meditsiiniliselt äärmiselt haritud ja kinnivaramees annab ruumid tasuta. Küll alles hakkab pappi tulema!
Sünnipäevalaps kiitles, et tal on tervis täitsa korras, ühtki valu ega mingit kriginat-käginat.
"Sellised lähevad jalalt", teatas seepeale kinnisvaramees. Mille peale lugesime sünnipäeva lõppenuks.

Pildil istume koduses Veskis, mind kõik loomulikult tunnevad, sünnipäevalaps on prillidega ja lisaks on lauda pressinud end ka Veski nõudepesijanna, a ta läks praktiliselt kohe kööki tagasi.

Monday, December 6, 2010

Jõulukuu meem


Tiia alustas, aga ommitas päikesest kurnatud Bianka. Eks ma siis vastan jõudumööda;)

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldivad - pikalt vaba, saab lebotada ja mööduvast aastast tarku ja saabuvast rumalaid mõtteid mõelda.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Pole idealist. Täitsa piisab lastest ja loomadest. Nt. jõulusokk võiks olla:D

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Kuidas oma tänava poistega sai karmilt peeti pandud ja siis kirikusse hiilitud. Kiriku uksel valvasid erinevate koolide õpside patrullid. Konkreetselt oli tegu Jaani kirikuga ja aasta võis olla 71...72
Varasemaid mälestusi pole ega ka sellest õhtust rohkem ei mäleta;)

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mäletan vaid ühte korda, kui ema olla sõitnud sessile Tartusse, aga tuli kohe peale jõuluvana minekut koju...Siis oli küll natuke kõhe, mõeldes ajas rändamise võimalustele:)

5. Parim jõulumälestus?

Kõik kodused õhtud on head.

6. Lemmikjõulutoit?

Traditsiooniline.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Eks vist kodus.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kalmistud läbi hiilida, õhtupoole, pimedas

9. Sinu jõulukingisoov?

Raamat

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Tegin jõulukingiks abieluettepaneku:D Saingi tanu alla:)


11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Sotsiaalse sidususe minister - ta on nii ignorantne, arrogantne ja lihtsalt loll:D

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Sitkust ja jõudu;)


Mina ei oska ega tahagi enam kellelegi palli veeretada, enamik siseringist on saanud ja teinud;)

Pildil kontrollivad Õed Tihedad, kas Jõulumees on ikka kõik kingid laiali jaganud

Tuesday, November 30, 2010

Jänese kõrvad


A vat ei räägi ERSOst! Mitte üks piuks;) Hoopis oma tipsist, kes koos grupi mässumeelsete teismelistega käis koolipsühholoogile kitse panemas ajaloo õpsi pihta. Et öelnud too ühele nende klassiõele, et juustelipsu asemel sobivad tema rumalale peale palju enam jänese kõrvad. Kujutage ette!:D Klassiõde, kergeltärrituv selline, tormanud nuttes ja jänesekõrvade lehvides klassist välja ning mässumeelsete algatusgrupp padavai klassijuhataja juurde aja-õpsi peale kituma. Eks klassijuhataja juhatas tule enda pealt osavalt ära ja saatis neiud psühholoogi juurde. Võeti kõigilt ilusti seletuskirjad ja mässajate arvates aja-õps nüüd alles saab. Kusjuures minu tipsil on ajalugu puhas "viis". Kui ta autos seda lugu mulle õhinal pajatas ja heakskiitu ootama jäi, pidi ta kahjuks pettuma. Sest nii nagu valged alustavad ja võidavad, pole ka õpilasest õpetajale ega töölisest tööandjale seniks veel vastast. Ja õige kah, kuhu me sedasi siis jõuaks!:D Võttis tipsi päris mõtlema.

Pildil tulevasest õppeaastast kõigile ajalooõpsidele kohustuslik koolivormi komplekt. Koos ajalooõpsi endaga.

Sunday, November 14, 2010

Seda koodi pole võimalik murda


Nii ütles märulifilmlane Bruce Willis filmis RED - Retired, Extremely Dangerous ja....a seda mine vaata juba ise, mis edasi sai. Mina käisin isadepäeva-puhuselt lastega. Miskipärast on mõnus, parem- ja vasakvintidega retromärul alla 12-aastastele jõmmidele keelatud. Ehk seetõttu, et neil puuduvad mälestused kogu selle tähtede plejaadi eelnevatest esitustest ja nad ei oska hinnata kelmikatest klisheedest kubisevat dialoogi? Stampväljendid ja -tegevused olid paika pandud sellise lavastajameisterlikkusega, et sisimas itsitasin kogu filmi. Lisaks Mirrenile ja Willisele Morgan Freeman, John Malkovich ja kirsina vahukooretordil lõpuks ka ehtne NippTakk, suu kõrvuni peas:D Film polnud selline jämekomöödia, alles praegu turgatas pähe ühe nähtud stseeni algallikas ja jälle naersin omaette;) Pean vist ravile minema - veel korra vaatama.
Parim oli ikkagi ballikleidis Mirren raskekuulipilduja taga, stoilise näoga tuld andmas Secret Servic´e meeste pihta, sellest ka pilt.
Tõsiselt soovitan - kellel meeldivad vindiga filmid, minge vaatama!

Friday, November 12, 2010

Häiriva orientatsiooniga aluspesu


Kuuldes eile Kolmeraudses Juku-Kallet Linnar Priimäele julgelt ütlemas, et teada saanud Mihklilt, et ta saate väitluspartneriks on Linnar Priimägi, ajas ta igaks juhuks paksemad püksid jalga, otustasin ka mina avalikustada ehmatavaid fakte aluspesu hingeelust.
Eile hommikul asusin varavalges (et mitte öelda puhtpimedas) taas teele Lotilamaale ja et mitte kaaskondseid enneaegselt äratada, toimetasin riietumisprotseduure pimedas toas. Selle teo saatuslikkus selgus mulle alles mitme tunni pärast Stari tualettruumis, kui selgus, et number kahte võiks teha ka alukaid maha ajamata, aga number ühte mitte kuidagi. Seega on Helle välismaa-sõbral õigus, kui too häbenemata rõhutab eesti meeste ja nonde aluspesu isevärki suhet. Mul on ka!
Muidugi pole aluspesu selles süüdi, et õhtusel tipptunnil on Tuukri ja Jõe ristmikul laevalt tulevatele autodele ristmik avatud 11 sekundit, ristisuunas vuravatele kodanikele põleb roheline 1 minut ja 40 sekundit! Täiesti uskumatu avastus. Laev maabus 16.30, koju laekusin 17.50 ja ma ei ela Pärnus.

Pildil kontrollivad Soome vabariigi tollitöötajad Eestist saabunud naisturisti aluspesu orientatsooni

Sunday, November 7, 2010

Kummiga või ilma?


Juttu tuleb muidugi naelkummidest, uuema aja leiutise järgi naelrehvidest. Sama hästi oleks ma võinud pealkirjaks panna ka "kaks korda", sest just nii juhtus mul möödunud nädala jooksul taganttungimisi. No mis ma siin ikka ilustan - sain kaks kõksu, mõlemad auto vasaku tagumise poritiiva pihta. Esimeses juhutmises olen ise suures osas süüdi - tagurdasin hoovist välja ja kuna meil on permanentselt kopp ees, liiklus toimub kord ühes, kord teises sõidureas ja sõiduridade eraldamiseks on välja mõeldud mingid betoonist ja plekist kolakad, siis nendest ühe otsa ma tagurdasingi. Oli nö. pimedas tsoonis ja kuna mööda seda ainsat liigeldavat rida lähenes unnates suur teetööliste traktor, siis kiirustasin liialt, ei täitnud liikluseeskirju, et tagada ohutu tagurdus. Kobisin autost välja, fikseerisin paar 10-sentimeetrist kriimu (õnneks plastosal) ja kangutasin seda liiklusmärgi-kolakat paar meetrit eemale, et eos vältida olukorra kordumist. Muidugi olin vihane ka;) Ja siis jookseb ligemale mingi oranžis vestis tüüp, vehib kätega ja karjub midagi. Korraks isegi mõtlesin, et tuleb vabandama ohtlikult paigaldatud liikluskorraldusvahendi eest:D Akussa sellega, tema hoopis minu peale karjub, et miks ma seda märki liigutan. Seletasin talle rahulikult ära, et täpselt minu värava keskel olles ei taga see kuidagi minu isiklikku liiklusohutust, sest väljapöördel ei saa ma enam kasutada ka teeäärset riba, sest see on üles kaevatud. A noormees seepääle soovitab mul tagasi liikluskooli minna:D Aga kogu liiklus ju seisab! Lõpuks ajas mind naerma ja selmet sõimleja nime ja ametit küsida, sõitsin minema. Auto vana ka juba ju - neljas aasta läheb;) Mõne aja pärast koju naastes oli too kuritahtlik märk hoopis eemale tõstetud - sain vabalt hoovi keerata ja hiljem veel välja ka.
Täna juhtus hoopis proosalisem lugu - mulle sõideti esimest korda elus tagant otsa:D Jäin Selveri juures punase taha ootama ja pilku peeglisse heites (alati vaatan foori taga) nägin, et lähemale veereb väike Mini. Sirutasin käe raadionupu järele, et uudistele lülituda, kui käis kerge kolks ja auto nihkus mõned sentimeetrid. No oligi tagantpoolt kontaktis;) Viisakas noormees oli, prillide ja habemega. Läksime Selveri majja tagasi, ta tõi kuskilt vajalikud blanketid ja vormistasime teo ära. Naljakas on see, et tema Minil oli esitule all ikka korralik mõlk ja kriimud, a mul tagapampril vaid kerge kriips. Homme lähen kindlustusse ja loodan, et saan kaks kriimu ühe hoobiga - ega värvitöökojas kohtpaikamist ikka tehta, niikuinii värvivad üle kogu pampri.
Aga pealkiri on mu nutulool selline seetõttu, et kui reedel läksin tuttavasse töökotta esmaspäevaks rehve ja paigalduse aega tellima, siis üllatusena kamandati mind kohe tõstukile sõitma ja kahekümne minutiga olid naelad all. Mini oli puhta kiilakate suvekatega. Seega sõbrad - naelkummid alla, kellel on, siis võib kasutada ka naelrehve:D
Pildil saab mees abikaasalt kingituseks naelkummi, kolm puudujäävat peab ise hankima.

Thursday, November 4, 2010

Viimasel ajal saab matustel alati nalja


....oleneb muidugi matustest, igal pool küll ei saa. Just nii ongi.Möödunud kuu jooksul kahed matused, lisaks vingele vanamutile veel vingem vana (mees). Vanamees ei sobi öelda, sest tegu oli kõige vitaalsema vana mehega minu tutvusringkonnas - veel mõni aasta tagasi, enda järjekordsel juubelil võttis kõik pidus olnud naised läbi tantsitada, enne põrandalt ei lahkund. Surivoodil oli palunud tütrel ja elukaaslasel teha talle lõbusad peied ja igaüks andis oma panuse, sealhulgas peielaua teenindajad, kes olid viina ja vee kallanud täpselt sarnastesse karahvinidesse:D Esimesed lauda istunud kodanikud keevitasid hoogsalt viina morsiklaasidesse ja jõid januga....mõne lonksu:D Tasapisi kasvas harras sumin üle lõbusaks joruks ja kodanik kodaniku järel tõusis püsti ja meenutas mõne naljaka ja helge seiga kadunukesest. Vot selliseid peiesid tahaks endale ka, peab hakkama kohe heategusid tegema, kesse muidu ikka kiidab;)
Heinole kerget mulda ja meeldivat seltskonda....seal kusagil.

Saturday, October 23, 2010

Kõikide kirgede summa


Istume meestega sedapuhku Löwenruhe kõrtsikeses ja arutame truuduse teemal. Eks sõbral naine üksinda Egiptimaale reisinud.
"Kas ikka helistab ka?" pärin ärevalt.
"Esimesed kolm päeva helistas õhtuti, aga nüüd saadab sõnumi," vastab sõber paha aimamata.
Teine sõber noogutab kaastundlikult ja lisab, "Selge, siis on egiptuse mehe leidnud..."
Ilmselt oli ta Murumuti raamatut lugenud. Mina olen ka miskipärast;)

Pildil rahustab Egiptuse turismipolitsei eriüksus Eestist saabuvale naiste tsharterlennule vastu saabunud kirglikke kohalikke mehi.

Saturday, October 9, 2010

Mustade prillidega paks poiss


Käisin vanainimese matustel. Vanainimene oleks detsembris saanud 105-aastaseks. Vinge vanamutt oli - veel 100. juubeli eel käis ise linnas kosmeetikus ja juuksuris:D
Kuna ma enamikku lähedastest ei tundnud ja ega nemad mindki, siis võttis tutvustamise enda peale üks sihuke üle vanema keskea tädi, sihtis näpuga minu poole ja teatas - vot see mustade prillidega paks poiss. No "poisi" üle võib ainult rõõmustada, sest ega vene rahvusest noorikud mulle enam ammu ei ütle, et "aljoo, molodoi tshelovek". Nüüd ütlevad lihtsalt "mushtsina". Olen ikka parema meelega poiss edasi. Nagu Prid Batt. Paks olen ma ka, mis siin ikka häbeneda. Masu ajal pole paks olla mingi häbiasi, pigem ikka vastupidi. Ja mustad prillid varjavad loomulikult mu salalikke, tühje ja valelikke silmi. Seda teadis laulda juba Lauri Saatpalu.
Seega kõik on õige.

Pildil olengi nagu mina. Vasakult kolmas, tunnete ju ära?

Tuesday, October 5, 2010

Erinevatest meetoditest eesnäärmehaiguste diagnostikas


Helistas sõber, kõne ärev. Tema minemas perearsti juurde seoses seljanikastusega, aga sooviks teha ka eesnäärmeuuringu, ikkagi noorem keskiga. Mina jällegi tänu raskele saatusele ja lapsepõlves pidevalt pea peale kukkumistele sõprade silmis meditsiiniguru;)
"Kuidas see eesnäärmeuuring täpselt käib?" küsib sõber.
"Asi lihtne - üks näpp, üks auk ja kui hästi läheb, siis ka libestiga kummikinnas!" kinnitan sisimas itsitades.
"Ei...., ei-ei!" kuulen telefonitorust karjatusi. Aga täpselt nii see aastaid tagasi käiski. Mingit naudingut ma sellest küll ei tundnud:D Ikkagi oli tore teist meest kiusata.
"Seda pidi ju kuidagi vereanalüüsi kaudu ka kindlaks tehtama?" uurib murelik patsient.
No ikka saab. Seletasin siis ka alternatiivseid võimalusi ja mees läks rahunenult arsti juurde.
Tulemustest lubas teada anda.

Pildil doktor (kollases kitlis) sõpra eesnäärmeuuringuks ette valmistamas. Taustal grupp esimese kursuse meditsiinitudengeid.

Wednesday, September 29, 2010

Kopp on täitsa ees!


Kusjuures juba mitmendat päeva. Samamoodi mitmendat ööd ööbib mu õnnetu autu kodust kaugel, täiesti võõras aias, sest väravaauku on ehitatud vonklev Ramirendi ajutine aedik. Nimelt saabub üsna peatselt minuni Tallinna linna solgitoru ots, mida mööda edaspidi minu riivatud ja räpased mõtted Tallinna lahte solgutatakse. Hoidke nahk, Pirital ja Russalka juures suplejad!

Wednesday, September 22, 2010

Innovaatilisi ettepanekuid autoremondi vallast


Seekord sõitsime Soomemaale torumehe autoga. Et tema sõidaks, jätaks tee meelde, siis saab objektile sõites omapäi hakkama. Kõigepealt oli jube külm, sest Põhjas karastunud mees on harjunud ka talvel sõitma poollahtise küljeklaasiga ja ega enne kalendrisügise saabumist ju salongisoojendust peale ei keerata. Helsinkist välja sõites kannatasin selle kangelaslikult ära, ise mõtlesin, et E12-le jõudes palun tasasel häälel aken kinni ja soe lahti teha. A polnudki mul vaja ennast ületada - niikut kiirteele välja jõudsime, keeldusid kojamehed töötamast. Ja mitte see, kes meie linnavolikogus istub, a need, mis tihedalt piserdavat vihma tuuleklaasilt eest lükkavad. Torumees ronis vapralt autost ja tegi kapoti lahti. Kangutas alt ja pealt. Tuli mulle kaebama, et sellesautos pole tal ühtki tööriista. Mina istusin alalhoidlikult autos. Torumees tuhnis pagasnikus ja leidis pussnoa, sonkis sellega paar minutit kapoti alla ja teatas mulle, et kojamehi käivitav mootor täitsa tuline. Mina ei öelnud midagi, vaatasin kella (pidime poole tunni pärast objektil olema) ja istusin endiselt autos. Torumees kangutas kojamehi endisest suurema amplituudiga, torkas paindunud vart veel pika teraga pussiga ja sai minupoolsest kojamehest jagu. Mispeale käskis mul kojamehed tööle panna. Minu suureks kergenduseks ja rõõmuks hakkaski üks allesjäänud kojamees tööle, õnneks just see, mis tema kui autojuhi ees vehkis. Hiljem, juba pisut rahunenult, teatas torumees raugelt, et tal oli plaan B ka. Et mina oleks juhtinud ja tema oleks katuseluugist poolest kehast saati välja roninud ning luuaga mu nina eest vett minema peletanud. Hea plaan, pole midagi öelda! Kiirteel 120 kilti tunnis ja reibas torumees tuulest viidult auto esiklaasil:D Enam ma kaasreisijana ei matka, tulgu või hullem!

Pildil jälgib torumees pingsalt maanteed,mina olen roolis.

Saturday, September 18, 2010

Kas te muttide asjus oskate nõu anda?


Sellise küsimusega pöördus klient ehitusmaterjalide kaupluses aiaosakonna müüjast keskealise meesterahva poole.
"Kahjuks ei, mul on kodukanaks 10 aastat noorem naine," vastas müüja.
Nii ongi, ise nägin - kohtusime sugulase sünnipäeval. Kõht on nagu trumm ja lotendavad huuled on veninud kõrvuni.
Hea, et sugulasi vähe on ja neid kohtab veel harvemini. Muidu oleks vahetpidamata üks nipptakk.

Pildil Pirita rannas nöörpüünisega tabatud keskealine mutt.

Wednesday, September 15, 2010

Töömehe nälginud silmad


Täna olid mul finantsprobleemid. Üldiselt on töömehed mul mõistlikud, suurt ja kõlavat kiunu kuuldavale pole toonud, aga täna astus minuga lähikontakti ja üritas finantsteemal suhelda kurbade silmadega nooruk, sihuke lahjapoolne ja aeglasevõitu, aga muidu väga tubli!
"Kas te mulle raha annate?" küsis noormees ja puuris mind oma nälginud silmadega.
A mul oli arve peatöövõtjale läinud alles nädal tagasi ja ega enne kolme nädalat sealt kogemuspõhiselt midagi oodata ole. Pealegi olin eelmisel päeval samale mehele kandnud üle augustikuu objekti palga.
"Lähme välja!" ütlesin konkreetselt ja astusime koos mu auto poole, töömees õhinal, kapitalist vaevatult. Avasin pagasiluugi, nähtavale ilmus igatsugu sodi vedamisest üsna räpane sisevooder ja sellel üksik käsisaag, a muud mitte midagi.
"Näed sa siin kuskil rahakohvrit?" uurisin nälginud silmadega isendilt. Ei olnud. Ka inimhigist, verest ja lõigatud küüntest münte pressivat aparaatust polnud kusagil. Häbistatult läks rippuskäsi proletariaadi esindaja segumasina juurde tagasi ja punniskõhuline kapitalist lõi pagasiluugi lärtsuga kinni.
Öösel näen ilmselt Nabuccot unes. A las laulavad, raha ikka pole;)

Pildil tööriietuses segumees, kes oma nälginud silmi peab maskiga varjama.

Friday, September 3, 2010

Liiklusmiilits


Täna nägin ma liiklusmiilitsat. Mitte küll sellist nagu pulmaviina tuues kohtasime, aga ehk isegi koloriitsemat. Tatari ja Liivalaia risti foorid olid kustunud ja keset ristmikku vehkles mingi kollases vestis ja oranži kombekaga tüüp. Algul vaatasin, et teetööline. Kui autojuht näeb, et foorituled on kustu ja ristmikul vehib mingi veidrik, siis loomulikult laseb gaasi üles ja hakkab pidurdama, mis sest, et mul oli peatee. Just minu liginedes ristmikule tõstis tubli liiklusmiilits saua, keeras selja ja vehkis ristuval teel ootajatele - andke minna. Mõned läksid, mõned ei saanud aru. Siis üritas ta vasakpööret ootajaile selgeks teha, et nüüd on nende kord, aga kuna žest ja keha asend olid ebamäärased, mitte liikluseeskirjale vastavad, ei saanud jällegi pooled aru. Üks LC vend sõitis isegi vastu kõhtu. Ühesõnaga - üle ristmiku ma pääsesin peale paariminutilist ootamist, aga tagasi sõitsin teistkaudu, jumal teab, mis žeste liiklusmiilits oléks mulle näidanud:D

Pildil liiklusmiilits tööhoos

Tuesday, August 31, 2010

Emane auto


Üle kahe aasta vaatasin talveks nelikveolist autot, millega oleks hea ka segukotte, redeleid ja isegi kipsplaati vedada. Kõike muud olen vedanud ka oma igapäevasõidukis, a kipsplaat, kurivaim, hästi ei mahu. Tuleks torusse keerata:D
Alul vaatasin soomlaste autooksjoneid, aga siis leidsin ühe rootsi analoogi, kus autode lõpphinnad jäävad enamasti alla meie turuhinna ja eriti soodsalt saaks remontivajavaid autosid, a see remondivajadus tuleneb neil enamasti sellest, et sõidavad ja sõidavad, aga autot hooldada ei viitsi. Mõlkis ja roostes kolakad, tööautoks just sobivad. Nii leidsingi ühele energiafirmale kuuluvad kaks analoogset kastikat, kandevõime üle tonni, kuut ka veel peal, hästi varustatud ja puha. Kui rootsikeelse mula automaattõlki kopisin, sain selgeks, et kindlasti osalen oksjonil - emast autot, sena enam täpilise kleidiga, pole mul varem olnud:

Muud märkused / märkused: Veidi enam kriimustusi, kriimustuste, kivi-kiipe ja mõlgid kui tavaliselt. Traces Eelmise raiddekooriga. Väike kivi kiip esiklaas. Mitmed rooste ümber auto. Kaitserauad Farm taandus ja krakitud. Baklem süvendid. Toas haavandid, kriimustusi ja plekke. Väiksemad märgid augud ja osad jäid sees pärast eelmist varustust. Väga täpiline kleit ja kujundusest. Vasak esi kumm matt katki.

Sihuke ta ongi, minu täpilise kleidiga unistus.

Monday, August 23, 2010

Moodsaid mõistatusi


Istume sõbraga Veskis, vaatame aknast välja ja nähes kahte paari kontsjalgu mööda tippimas, tekkis sõbra silmadesse eriline, ütleksin lausa ebamaine leek.
"Kas tead, mis on märg, maitsev ja seemet täis?" küsis ta vuntsi keerutades. Mina muidugi elu-ja paljukogenud mehena ei hoidnud oma teadmisi vaka all.
"Naine, kes ootab oma meest koju, a kelle juurest on just lahkunud korstnapühkija," teadsin täpselt.
"Loll," naeris sõber, "see on ju arbuus!"
"Kellele arbuus, kellele naine....," pobisesin häbistatult.

Sama küss esitati Ameerikas Kenile, kes vastas muidugi Barbi ja vat jäigi Jeopardy võidust ilma!

Monday, August 16, 2010

Säästupulm


Vähe sellest, et registreerimine kestis 12 minutit, pulmaautoks oli vana Volga, mille kroomosad roostetasid, pulmarongi pikkuseks jäi peale pulmaauto sihitut kihutamist ühest linna otsast teise kaks autot, aiapeo valgustamiseks kasutati ilmselt elektri kokkuhoiu mõttes aiaküünlaid ja pruudi kleit oli hästi lühike, ei kannatanud liigse glamuursuse all ka ämma pulmadeks ostetud kleit. Kui uurisin, et mis see kena punane riietusese ka maksis, sain vastuseks, et alla saja krooni. Ja kingad sain ma üldse 90 krooniga, teatas ämm kontsa murust välja kangutades. Mille peale tuli konts solvunult alt ära:D

Pildil peigmees ja peigmees välismaisest säästupulmast - seal ei kaasata isegi enam pruute.

Sunday, August 15, 2010

Alkeemikud


"Naised, valge vein on täiesti otsas!" hõikas peokorraldaja, leekivpunaste juustega aktiivtibin. Mille peale aeti mind kui ainsat karsket meest autosse, et lähimast alkopoest veini tuua. Kaasa pakiti kaks muukeelset noormeest transaks, kellega me leidsime kiiresti ühise keele, meenutades sõites minu omaaegset track`n´field treenerit, kes naljakal kombel oli olnud ka nende noormeeste treener.
Naasime poole tunni pärast 8 viina ja paari sigaretipakiga. Alkeeemikud, mis muud:D

Pildil liiklusmiilits, kes kontrollis meie viinaostu-talonge.

Saturday, August 14, 2010

Äi ja autojuht


Sõitsime piki Pirita teed kohe-väimehega Pärnamäe poole, pruudi olime jätnud staarmeikari ja staarjuuksuri hoole alla.
"Krt, tarkusehammas hakkas just täna valutama", kaebas väimees-poiss.
"Hilja, pojake, hilja!" avaldasin kogenud mehena arvamust.

Pildil tarkusehammas. Taga vasakult teine.

Tuesday, August 3, 2010

Mehed, kes jõllitavad kitsesid


Ei tule ei filmi-ega raamatuarvustust, tuleb vaid kurb tõdemus, et kui Armand on mutimagnet, siis Konn on kitsemagnet. Olen sel suvel jõllitanud läbi auto esiklaasi (kusjuures väga lähedalt) üle tee silkavaid kitseemandaid juba kaks korda, mis on täpselt kaks korda enam, kui viimase kümne aasta jooksul. Pane või kitsevile peale!
Esimesel korral jõudsin ikka kummid kandiliseks pidurdada, teisel korral hüppas vaid käsi miskipärast pasuna peale, kuigi törtsu anda ei jõudnud, hoopis kogu kompuutriteave läks paigast - need pagana nupud on ikka nii kuradi lähestikku seal roolirattal:D Poeg üritab Ark-is piimalubade asemel "pärislube" saada, käime sõitmas ja maanteel ikka hoiatan, et jälgi muu liikluse kõrval ka maanteepervi.
"Kas pean pudelikorjajaid vahtima?" ei saanud poiss esimese matsuga arugi:D

Teepervelt võib leida ka magavaid isaskitsi e. sokkusid (sarved ei jäänud pildile)

Saturday, July 24, 2010

Isane tsikkel


Nüüd on see olemas! Mul jääb vaid habet, patsi ja sarvi kasvatada. Sarvi muidugi kiivrile. Korraks istusin ka selga, a poeg ajas mu kiirelt sealt minema. Unistada ma muidugi ju võin, et paar korda suve jooksul ka ise tsikli selga saan ja habeme ning patsi lehvides Nõmme vahel tädisid ehmatamas käin:D
Poiss sai täisealiseks saamise puhuks kottidega tsikli, nüüd peab veel ARK-ist load ära tooma ja starterit andma!

Wednesday, July 21, 2010

Grupikas


Kuumal Hiiumaal olid kuumad mesimummud, minu lemmikud. Kambakesi ühe lille kallal!

Wednesday, July 14, 2010

Nii me töötame - pika......hambaga


Oleme aastaid teinud ilusat ja head tööd linna suurimale transpordiettevõttele, vahepeal pidasime isegi kontorit nende majas ja meie tehnika seisab nende platsil. Eile saigi valmis järjekordne hügieeniruum tööliskonnale, milles varem olid põrandas augud ja krobelised (et kükitaja auku ei kukuks, eksole) jalajäljed, aga nüüd sihuke steriilne ja puhas kahhel, kroom, melamiin ja keraamika. Muu komplekti kõrval sisaldus uudisremondis ka kaks pissuaari (meestele). On ju ka naistele, aga nimetatud ettevõte pole veel sellistesse unisex kõrgustesse tõusnud;)
Mõni aeg tagasi vahetus ettevõttes haldusdirektor ja nüüdne (endine poliitik) on agar isiklikult ka selliseid pisitöökesi vastu võtma. Olin eelmisel päeval käinud tööde käiku vaatamas ja kõik tundus okei olevat. Mul on sihuke mikromõõtu torumees, see veel rahustas, et ne volnjuissja, hozjain, vsjo budet tshin-tshinarjom, mis iganes see ka siis tähendas.
Tähendas see lühidalt öeldes seda, et pissuaarid olid sätitud põrandast just oksendamise kõrgusele, ehk neljakäpakil olles on hea lõug pissuaari äärele toetada. Kui lindi peale panin, oli alumise ääre kõrgus põrandast 48 cm:D Norm on 75. Ehk siis heledate suvepükstega pissuaaril asjatades oleks reied kenasti pritsmeid täis;) No tegelikult oleme sättinud sellele tellijale mitmes juba tehtud vetsus vahemikku 65...69 cm (käisin pärast mõõtmas) ja see on olnud okei. Nüüd selline prohmakas, uus Suur Ülemus põgenes läikivast hügieeniruumist puhisedes ja mul hakkab tekkima kuri eelaimdus, et ei enam temast meile tellijat pole;) Mõtlesin talle veel järele hõigata, et õige pikkuse londiga (elevandil) poleks mingit probleemi, a sain hammastega õnneks keelest kinni. Ei teravdanud enam olukorda!
Ajasin muidugi kamba kokku ja õhtupoolikuks olid pissuaarid tõstetud õigele kõrgusele koos kaasnevate plaatimistöödega, aga tegu oli tehtud. Proovisin ka ise uut kõrgust ja tõdesin, et mikromõõdus mees peab selles vetsus küll taburetiga käima. A mis ma kurdan, normid on normid!
Homme üleandmine. Taas kord.

Pildil olevail kodanikel on ilmselgelt raskusi ka madalate pissuaaride leidmisega.

Monday, July 12, 2010

Päike on lõõmavalt kuum mitmendat päeva


Armand istus enda nimepäeval jahedas tagatoas ja rüüpas jalaga klaasist mullivett. Kandilisi klaase ta vihkas. Ümmargusi ka - ei kõlba ju sellistest midagi peale samaka juua. Ja iseaetud puskarit jõi ta viimati klassiekskursioonil Leedus. Mees mugises isegi pisut naerda, sest meenus puskari ühisjoomisele järgnenud hommik, mil bioloogiaõpetaja (naine) roomas välja matemaatiku ja ühtlasi nende klassijuhataja (mees) telgist ja bussiuksel vaarudes kisas, et tunneb seal alkoholi lõhna, aga endal oli vaid üks sukk jalas ja seegi rebenenud....
Olid ajad, olid majad. Armand ohkas korralikult ja sügavalt ning klõpsis teleka käima. ETV näitas nostalgiiat - mustvalgel ekraanil laulsid Eri Klas, Terasmaa ja kaks tundmatut prillidega nolki Lillepaviljoni trepil elektrikitarre tinistades, et päike on lõõmavalt kuum. Armand teadis seda niigi - ega ta muidu poleks toas varjus konutanud.
Aaza-Lea polnud mitu päeva endast märku andnud. Nii nagu ta laupäeva hommikul minema leekis, nii kadunuks jäi. Isegi kohvi ei jäänud jooma. Mis küll võis selle põhjuseks olla, juurdles mees külma vett mekkides. Tasakesi surises ratastel konditsioneer, temperatuur oli timmitud 24 peale, aga väljas valitseva lämmatise peale tundus see isegi tiba jahe. Tegelikult oli sahtlis peidus veel üks surisev aparaat. Kui Aaza-Lea avaldas, et jääb seekord lausa nädalavahetuseks vanapoissi rõõmustama, tegi mees teoks oma ammuse unistuse ja hankis pikaks nädalalõpuks ühe patareidega viguri.
Ega see lihtne polnud! Kõigepealt tuli luurata, et poeke oleks tühi. Armand jalutas tükk aega autode vahel ringi, aga siis avanes ühe moodsa ning läikiva rataslooma uks ning ta sai venekeelsetelt tüdrukutelt riielda. Kohe ikka rumalate sõnadega. Põskede lõkendades (kuradid, ma pole ju mingi bomž) põgenes Armand kaualuuratud uksest sisse ja sattus kohe noorukese neiukese rõntgenpilgu alla.
-Tere, härra-, kudrutas too, -kas pakkuda teile midagi või soovite veel valida?-
-Ma vaatan ise ringi-, mühatas Armand ebaviisakalt, pani käed seljale ja tatsas riiulite vahel tähtsalt ringi. Higi voolas silmile ja enamgi veel. Seljanõgu täitsa uputas.
-See on kuumast ilmast-, lohutas mees end ja nii oligi.
-Nagu elevant portselanipoes, sama loll-, arvas ta veel. Ja astuski leti juurde. Nähes müüjaneiu silmis isegi justkui osavõtlikku pilku, seletas ta oma huvi ära ja toimides asjatundliku soovituse kohaselt, palus ostetud julla pakendada ning maksis kaardiga. Kallis oli küll, aga Aaza-Lea oli veel kallim.
Kodus tutvus Armand moodsa tehnikaga - paigaldas patareid ja lasi erinevatel režiimidel töötada. Küll ikka surises! Küllalt mänginud ja unistanud, pakkis ta riista hoolikalt palakasse ja peitis öökapikese sahtlisse. Peaaegu unustas, sest reedel saabunud sõbrannaga oli ju nii paljust rääkida ja pealegi tahtis naine ka aias kohmitseda, et hilisõhtul sõbralikult teineteise kaissu maandunult jäi Aaza-Lea peaaegu kohe, konditsioneeri vaikse surina saatel, magama.
Hommikul ärkas mees esimesena, käis ja toimetas vajalikud käigud, pani kohvi tõmbama ja pidžaamapüksid kenasti kokkukeeratult kappi. Vaadates siis magavat naist ja enda karvaseid jalgu, meenus talle ostetud tehnikaime. Vaikselt puges ta Aaza-Lea kõrvale teki alla, haaras tagantkätt sahtlist libeda julla, vajutas kogenult nuppu, timmis reostaate ja jäämurdja surises, murises ja murdis - Armandi osavalt suunavate käte abil muidugi! Naise rahulik unehämus nägu muutus roosakaks, huuled avanesid pisut ja ripsmed võbelesid. Aeglaselt-aeglaselt pööras mees regulaatori nuppu ja seni vaikne surin muutus justkui kimalase lennuks. Samamoodi muutus suureks kimalaseks voodis jalgeile hüpanud naine, kes kätega vehkides, silmad koobastest välja tungimas, koleda häälega kriiskas:
-Aja see välja, aja see välja, ta nõelas mind!-
Jahmunud Armand tõmbas käe teki alt välja, koos ikka veel kimalase lendu imiteeriva riistaga ja sai kohe laksu vastu aparaati hoidvat kätt. Väike kiunuv aparaat lendas vastu suurt ja soliidselt surisevat ning suur oli loomulikult tugevam. Surises edasi. Väike enam ei surisend ja ka teki alt hooga välja lennanud Aaza-Lea ei surisenud ega teinud kuni uksekolksatuseni mingit häält.
-Nagu Elioni digipilt-, muigas Armand kurvalt ja keeras konditsioneerile vunki juurde. Las suriseb seegi.
Päike oli lõõmavalt kuum. Mitmendat päeva juba.

Pildil jalutavad Aaza-Lea ja Armand lõõmavast suvepäikesest rammestunult kaunis parkmetsas, rihma otsas üks Armandi aeda terroriseerivatest muttidest.

Wednesday, July 7, 2010

Kolm ussikest


Varahommikul kell 9 heliseb telefon ja võõralt numbrilt kõlistav naiskodanik pärib reipalt -Mis teed seal?-
Mis teen, mis teen - istun hommikumantlis voodi serval ja higistan.
-Sa muuga kokku tahad saada?-pärib telefon ulgueestlase häälega, - ma olen Nõmme turul.-
Alukaid jalastades tuli mulle meelde hommikul loetud Sami Lotila tõetruu kirjeldus eestlastest meeskodanike hügieeniharjumustest ja see vaid lisas reipust.
Kõlistasin hankijale, et tulen ripplae tükkide järele tunnikese hiljem, aga see tollele ei sobinud, kiirustas Keilasse. Mis seal ikka, lähen siis koos ulgueestlasega, ongi eksootika. Asjale lisas vürtsi, et ka Tiia-talutütrekene plaanis Keilasse jõuda, tõsi küll, elektrirongigaaaaa....
Krapsasin ootamatu külalise Nõmme jaama juurest autole ja seletasin talle asjalood ära, et vahetan ta ripplae vastu ja pealekauba saab ta veel täiesti tasuta ja muheda mehikesega Keilasse. Miskipärast Tiiale see variant ei sobinud, hakkas kurjalt puksuma ja arvas, et tahan temast lihtsalt kiirest lahti saada:D No nii kiirest ka ei tahtnud;) Kuigi ripplae-mehe üle vaadanult oli kauge külaline peaaegu nõus Keila poole autos kulgema, aga siis tekkisid mul endal juba kohvineelud ja käisime kiirelt Veskis hommikulattet manustamas. Kiirkohvi kõrvale tuletas Tiia meelde põhjanaabrite vanasõna - aikainen lintu löytä madon, mis meie keeli kõlaks umbes nii, et pime kana leidis tera:D Muidugi tahtis ta märku anda enda varahommikustest meesvallutustest - sõbranna mees transporteeris Kakumäelt Tallinna, mina Nõmmelt ripplae-mehe juurde ja hea tahtmise korral oleks juba enne 10 istunud kolmada mehe autos ja kimanud Keila poole.
Kolm ussikest ja kõik see tapahtui juba enne 10!!!! Võimas naine, pole midagi öelda.
Nagu öeldud, nii hästi tal ikka ei läinud ja meie kohtumine päädis 10.06, mil ajasin ta Tondil autost välja rongi ootama. Lahkumissõnad sai ka kaasa:
-Kui tõkkepuud on veel üleval, siis jaluta, kui punased tuled vilguvad ja puud langevad, siis jookse!-
Läks jalutades.

Pildil välismaa lind hommikuse esimese ussikesega.

Wednesday, June 30, 2010

Milline kergendus!


Laupäeval pole tänase seisuga Alfredis ühtki peielauda. Reserveerisin aia tagumises nurgas, postamendi otsas, kaks kuuest lauda - üks naistele, teine meestele. Konn ja Armand saavad omaette kahese laua, ikkagi nagu perekond või vähemalt kooslus. Palusin panna alkolembestele naisblogijatele külma kaks kasti õlut ja palju viina, mehed - nagu teate - piirduvad pudelikese mulliveega. Kuna Konn lubas tulla kollastes kintspükstes ja Armand lilla lipsuga, siis palun lahkelt teada anda, kuidas teisi huvilisi-osalisi ära tunda!
Ilm tuleb ka ilus, Ilmatüdrukule lubasin teha kolm kokteili!

Pildil kaks alkolembest Ilmatüdrukut kokkutulekulekuks treenimas.

Sunday, June 27, 2010

Mutimagnet


Kogu aed oli rõvedaid hunnikuid täis! Nädalavahetusel pügatud ja hoolikalt umbrohust puhastatud muru nägi välja nagu mullapüramiidide võistupüstitamise polügoon. Armand oli püha viha täis - reedel on Aaza-Lea külla tulemas ja seekord mitte ainult üheks ööks, vaid lausa terveks nädalavahetuseks. Kujutate ette! Ja aias selline masendav olukord. Raskelt ohanud, istus mees terrassile mõtlema. Ega ta kaua mõtelda saanud, paari meetri kaugusel hakkas muru värisema, pragunema, lagunema ja hetke pärast oli korraks näha muti töökaid käpakesi sahmimas. Siuh-säuh tõmbas pime loom endal üle silmnäo ja ehmatas end mutikäiku tagasi. Aga tegu oli tehtud, tagasi võtta enam ei saa.
Armand hakkas kurjalt puhisema, tõusis mugavalt aiatoolilt, sammus kuuri manu, haaras terava otsaga labida, naases värskelttekkinud püramiidi juurde ja tagus ja tagus ja tagus ja tagus....Mutt oli muidugi juba ammu kadunud kus kurat.
"Ma olen üks neetud mutimagnet", ahastas Armand resigneerunult. Siis tegi ta seda, mida polnud enam ammu teinud - pani jalga heledad pidupüksid ja lonkis siisamma, ümbernurga jäävasse külakõrtsi. Alfredisse. Suviti oli ka peremehe mõned aastad tagasi rajatud iluaed avatud, kümmekond lauda nii vilus puie all kui ka murulapikeste ja kiviktaimlate veeres. Muidu oli tore aias istuda, ainult kurjad kiletiivalised kimbutasid ja sestap vaatas Armand alati õlletopsikest hoolega vastu ümarat kõhukest surudes, kas täna on mesilinnukeste päev või mitte. Ei tundunud olevat. Üksnes mõned keskealised prouad ja üks laitmatult suveülikonda kängitsetud hallipäine härra vestlesid hillitsetult purskkaevuga tiigikese veeres. Armand istus neist pisut eemale, aiaäärsesse lauda, et saaks ka tänaval toimuvat silmitseda. Alati oli hea näha, mis maailmas ümberringi toimub! Mis meelelahutust vanemas keskeas (nii meeldis talle enda staatuseks mõelda) niiväga ikka on. Telekat mees eriti ei vahtinud, raadiost tuli enamasti Elmar, Aaza-Lea külastas regulaarselt nagu pensionisammaski ja nii see eluke veeres. Armand rüüpas veel lonksukese ja sirutas käe sibulaga lihalõikude järele, kui äreva kädinaga pikeeris seni oksal passinud tundmatu lind laua suunas ja tonksas luise nokaga mehe väikest sõrme. Ahastades kargas ähmi täis rünnatu püsti, lükkas kohmakalt veel lihalõikudega taldrikugi uppi, haaras kiiruga õllelibeda klaasi ning põgenes siseruumidesse. Mis see siis olgu!?
Koduaias ründavad mutid, õllekas linnud? Armandil hakkas endast kahju. Ainuke, mida ta veel soovis, oli minna kiirelt koju, oodata päästvat reedet ja uinuda rahutusse vanainimeseunne sõbranna embuses. Kiirustades jõi ta kannu lõpuni, lödistas isegi pisut õlut särgi rinnaesisele ja tõttas kärmelt, lühikeste vanainimesesammudega kodu poole.
Bussipeatuses passisid kolm blondiini, kõik pikad ja sihvakajalgsed, nende lahtistes juustes vallatlesid tuulepoisid. Hiired tuules, meenus Armandile.
Mis viis kahetsusväärselt taas mõtted muttidele.


Kodanikud blogijad ja muidu unistajad! Pushin kokkutulekuteemat - kõik laupäeval päälinna! Täpsustused ja parandused lähipäevil, küsimusi võib esitada ööpäev läbi, eks ma vastan , kui vaid viitsin!

Pildil mutimagnet Armand koduaias mutitõrjel.

Saturday, June 26, 2010

Rahulikud pühad


Hommikused YLE I uudised võtsid soomlaste jaanilaupäeva stoiliselt kokku - vabatõlge - politsei andmeil möödus kogu riigis jaaniõhtu rahulikult, hukkus kümme inimest. Viis uppus, kolm sai surma autoõnnetustes ja juhtus ka kaks vägivallasurma.
Eks meilgi leidub Darwini auhinna kandidaate, aga ajakirjandus ei nimeta sel juhul küll jaanipidustusi rahulikult möödunuiks;)

Pildil rahulik jaaniõhtu seal kusagil Soomes.

Saturday, June 19, 2010

Geneetiline eripära


Tuli poeg perega Ameerikast käimast. Läänerannikul olid kuu aega. Muljetamise käigus tuli jutuks rahvuspark, mille esisel parklas olla puhunud tappevkülm tuul. Poeg oli sunnitud ostma rahvuspargi kirjadega fliisi otse nännimüügi putkast.
Täpselt sama keiss oli mul aastaid tagasi Shotimaal, et bussist väljudes tabas mind kuri Põhjamere tuulepuhang ja suure hirmuga tapva kopsutõve ees ostsin lähimast suveniiriputkast sooja fliisi, mis siiani alles ja teenib ausalt veel mitmeid aastaid.
Kui ma seni olin teatud põhjustel nii mõnigi kord kahelnud, kas tegu ikka on minu lihase pojaga, siis peale ühises käitumismustris veendumist oleks patt teda maha salata - minu pojake, minu!:D

Pildil poeg oma uut fliisi jahutamas. Ameerikas on kõike!

Tuesday, June 15, 2010

Minu võitlus vol. 2


Täna sai ta mu kätte! Nimelt kuri mesi-või herilind ründas mind ilma hoiatuslaskudeta ja äsas täpselt kahe sarve vahele. Tädimees, kurivaim, peab mesilasi ja nii harva kui ma ka nende pool käin, peab mind just siis mesilane ründama! Laup läks tuliseks, siis hakkas käsi surisema ja üks silm tõmblema. Taarusin paar sammu suvila poole, siis sai jaks otsa ja kukkusin otseti murule. Lõi vererõhu alla. Mul on ükskord enne ka olnud, tean, kuidas see käib. Peas pahises veri ja kõrvus kostus justkui vuvuzelade pininat, ikkagi emm-emm. Kaua ma seal lebasin, ei tea. Teadvus taastus sel õnnelikul hetkel, kui valges kitlis blondiin tegi mulle suust-suhu hingamist ja latekskostüümis brünett tegeles kõige tähtsama organi kaudse massaažiga.

Ohhhh....Unistada ju võib:D Tegelikult nii hästi ei läinud. Kui herilind oli oma kohuse kodumaa ees täitnud, määris tädi mu otsaesist viinaga (minu ainus kokkupuude kange alkoholiga sel aastal) ja pakkus kohvi ja kooki. Vitsutasime väikse tsikiga kõhud täis, tüdruk piidles mind küll altkulmu, et mida see suur mees ja isa ometi hädaldab väikse mesilinnu peale ja siis sõitsime võidujäätise järele;) Väikest Tomi 36 tükki ehk karbitäis kuigi algul hirmutas laps mind küll 36 kiloga ja siis 36 kastitäie võidetud maiusega:D

Ehk unenägudes siiski paar meditsiiniteenindajaid ilmutab end, loota ikka võib:)

Samuti on mul hea meel teatada, et kokkutulekule on sõrme andnud juba 10 väikest neegrit. Kõik nad on ka pildile püütud. Pöialpoisse enam sisse ei lase, tulgu nad või koos Lumivalgukesega!

Monday, June 14, 2010

Meeste ilumeel


Meile, meestele, meeldib kõik, mis on ilus. Isegi kui see seisab ja ei liiguta. Kaebas hea sõber elukaaslase peale - vähe sellest, et vedas vaese vanainimese vihma kätte kontserti vaatama-kuulama, põrutas keset kõige huvitavamat kohta, et kaua peab tema kui naisterahvas taluma seda, et tema meeskaaslane vahib teise (võõra) naisterahva külmakahvatuid sääri? No mida?! Las inimene vaatab! Sellest peab ju intelligentne inimene aru saama, et ilumeel areneb aastatega (isegi meestel) ja las vähemalt vaatab, eriti ilusaid asju. Järgmine meeskodaniku ilumeele arendamise etapp oleks Miss Estonia või Eesti Missi võistuilutamine ja alles siis kannatab minna KUMUsse. Laske inimestel ilumeelt arendada!

Pildil kontrollib sõber, kas elukaaslase jalad on kontserdilseismise käigus lühemaks kulunud.

Tuesday, June 8, 2010

Abiks kokkutulekul





Otsustasin jagada kaaskannatajatega oma rikkalikke kogemusi kokkutulekute asjus ja nimetada-näidata mõningaid abivahendeid, ilma milleta ükski kokkutulek poleks täiuslik. Et jutt oleks selgem, nimetan ka konkreetse blogija, kellel võiks antud abivahendit vaja minna:
Kaamos - muidugi binokkel. Heki vahelt, alt ja pealt piilumiseks.


Bianka - roosad käerauad. Kuldseid kahjuks ei leidnud. Aheldan kokkutulekuaktivisti enda raske luupekse külge, kui mupo rohelised mehikesed peaksid meie siivsa ürituse rahu häirima.



Toomas - muidugi jooksurada, ta ju ilma ei saa. 7-6-2 ja läheb jälle paar vardatäit liha alla!


Nüüd jätan nimetamata, aga üldnimetaja oleks "üleneljakümneviiesed" - abivahend ühe grupi juurest teise juurde imbumiseks - kõnnitugi.


Samuti ei nimeta kedagi, sest tootekirjeldusest lugesin, et kõlbab kõigile. Hea kaaslane juhuks, kui ühtki teist jutukaaslast ei leia. Kuulab vaikides, õigele nupule vajutades ka tasakesi surisedes.



Ennetamaks küsimusi- endale olen varunud pudelikese mullivett ja hea seltskonna, mulle sellest täiesti piisab.

Jään ootama tantsukaarte.

Teie Konn

Tiitelpildil heidavad noored kokkutulijad meie sõbralikust kollektiivist välja selle, kelle nime ei tohi nimetada.

Sunday, May 30, 2010

Kokkutulek


Konn käis kursa kokkutulekul. Meil on sihukesed annuaalsed 5 aasta tagant, vahepeal näeb pooli inimesi niigi ja veerand on sihuksed passiiv-kompulsiivsed:D
Veerand on lihtsalt passiivsed. Kahekümnest lõpetanust oli kohal 14, loen seda üsna heaks tulemuseks. Eelnevad üritused olid olnud alati mitmepäevased ja kaugemates kolgastes. Seekord pidasime Saunakülas ja see oli viga, sest passiivsed pääsesid pimeduse saabudes põgenema. Need pee-kaad oleks ka põgenema pääsenud, a kõht ei võimaldanud - ühesõnaga tuli oma isusid ja himusid orjata;) Ma orjasin oma himusid nii pikalt ja pidevalt, et kui kolmest sain koduvoodisse, siis liivaämbriga tegelane tuli alles kell 5 varahommikul, kui ma juba kahtlustasin, et Mati teeb luusi. Olin märgatavalt ülehinnanud vanade võitluskaaslaste joogi-ja söögimuret, üle jäi hangitust kindlasti pool. Nüüd on mul mullivett vähemalt kaheks kuuks:D
Atraktsioonid olid ka - külmavee-tõrs, millest väljaronivate prouade siivutu pildistamine kujunes meeskodanikke üldhaaravaks huviks (üksi meeskodanik muidugi oma varbakesi ja lillu-lallukesi märjaks ei teinud;) ja endisest pankurist ja nüüdseks rahvusvaheliseks meheks tõusnud tegelase erootilise massaaži praktikum. Kõik naised masseeris ära! Vahepeal puhkas veidi ülakorrusel ja siis lasi edasi! Võimas vanamees:D Veidi peatuti teemal, kas tema Penta mootoritega merekaatri 27 jalga on vähe või palju;) Viimati oli sama teema 20 aastat tagasi, kui kõvemad mehed kogunesid oma Volgade juurde autode olematuid lisasid demonstreerima ja Ladade omanikud kulistasid nurga taga niisama õllekest.
Ma nüüd puhkan natuke ja siis puhkan veel natuke, puhkamisest ei saa kunagi küll!
Homme hakkan mõtlema kokkutulekule:D

Pildil Konn tõrres. Pagana külm oli!

Wednesday, May 26, 2010

Viimne valss




Eile oli see kurb päev, kui tantsulapse viis aastat kestnud võistlustantsija karjäär sai läbi. Poiss-partner anti teisele. Hooaja lõpetamise puhul tehti viimased valsituurid, ühele tüdrukule jäid need ka viimseks, vähemalt selles klubis ja sel hooajal. Vana Konn sai ka jala valgeks - lapsevanemad käsutati lapsega tantsima. Muidugi tegin ma kõike valesti ja sain tantsulapselt riielda;)

Saturday, May 22, 2010

Minu võitlus


Praegu on ju nagu suvi, eksole! Magan seega lahtise aknaga toas. Kuna aken on elava liiklusega tänava poole, jätan ööseks tuulutusele - on vaiksem. Magan siis rahulikult (väidetavalt valjuhäälselt), kui kuulen kurja summ-summ-summ suminat. Aknapraost on sisse pressinud kuri mesilind, aga ehk koguni herilane, linnapoisina ma neid suurt ei erista. Laman vaikselt, teesklen surnut. Siis tuli meelde, et kiletiivalised orienteeruvad inimese väljahingatava õhu järgi. Hoidsin natuke hinge kinni. Kuri mesilind sumises endise intensiivsusega. Kell oli viis varahommikul ja peaaegu olin valmis leppima mõttega, et minu laupäevane öö-uni piirdubki sellega. Siis tärkas minus võitleja - ikkagi reservohvitser - ja püsti karates otsustasin kiletiivalisele koha kätte näidata. Koht on õues, värskes õhus, sumise seal palju tahad. Tegin julgelt akna kohe päris lahti ja põgenesin magamistoast vetsu lootuses, et mutukas leiab ise tee välja. Mõne aja pärast tagasi hiilides oli toas vaikus. Süda hõiskas, kui akent sulgema tõttasin ja samal hetkel kuulsin voodi alt tuttavat porinat. Linnuke oli kavalalt sinna varjunud ja ründas nüüd alatult altpoolt. Kuidagimoodi saind ta mesitaru kallale läinud karu kombel käppadega vehkides aknast välja ja sel ööl ma enam värsket õhku ei hinganud. Isegi magasin peaaegu üheksani.

Illustreerival pildil kuri kiletiivaline, on ju hirmutav?

Friday, May 21, 2010

S-tähega asjad


Loetlen (mitte tähtsuse ega tähestiku järjekorras, lihtsalt niisama) - saba, seep, suudlus, sahmerdis, suuseks, saapatald, seakõrv, sisutühi, sookoll, stabiilne, sarvekandja, seevald, sodiaak, sebima, .....Täpselt nii palju neid ühe klahviklõbinaga saigi. Palju ise saad? A tegelikult kirjutan hoopis sõpradest, sest täna, kaunil kevadisel päeval, tekkis keset argipäeva sihuke tunne, et tarvitaks k-tähega asja. Kohvihimu tuli, koorega kohvi. Pöörasin Köögi ja Koogi pisikesse parklasse ja süda leekis meeletus õnnepalangus, sest kohvikusaal oli täiesti tühi. Lonksasin suurest tassist kodust kohvikest ja hakkasin helistama sõpradele. Üks ei vastanud, teine ei vastanud, isegi kolmas ei vastanud....Neljandale ma ei hakanud enam helistama ja palju neid sõpru meieealistel enam üldse ongi. Mõni on isegi surnud, rahu nende põrmule. Tuju läks kuidagi kurvaks, sest k-tähega asi ei kompenseerinud s-tähega asja puudumist. Lõpuks ikka üks sõber telefoneeris tagasi ja mõte, mis väärib blogisse raiumist on järgnev - sõpru ei ole kunagi liiga palju!

Pildil mõned mu sõpradest. Telefoni ei võtnud neist keegi....

Saturday, May 15, 2010

Temperatuurilang


Hommikul Nõmmel +24 ja kerge paitav tuuleke. Sättisin enda Pärnamäele kalmistutuurile ja lisasin T-särgile igaks juhuks vestikese, nahkse sihukse - ei iial tea, mil kuri kopsutõbi külge võib hakata. Lasnamäel libises pilk välistermomeetri näidule ja oo õudu - see näitas +18 Mu nõrgale närvikavale oli liig iga saabuv kilomeeter, sest nii see temperatuur langeski - kraad kilomeetri kohta, umbes nagu keerutaks piki serpentiini kuskil Troodose mägedes pilvede poole. Pärnamäe parklas jäi näit pidama +14 juurde ja kaalusin tõsiselt kohe tagasi troopikasse naasmist. Tegin siiski kohustuslikud liigutused kiirelt ära, isegi seljaõnaruse sain märjaks ja tagasi Pirita kaudu. Sama fenomen - soojakraade tuli iga kalmistult eemalduva kilomeetriga lisa, Pirita teel tubli +22

Hakkan nüüdsest ilmapoisiks, kas mõni ilmatüdruk ei tahaks kampa lüüa? ;)

Illustreeriv pilt on Guardianist (vot nii!), Titiani pildil naised veel ei külmeta, a sel, kus istub ka Kim Catrall, on prouadel juba pisut jahe!

P.S Pornograaf läks rikki, ilmselt kuumast ilmast. Ootan montööri.

Friday, May 14, 2010

Kerged kokteilid


Kerged koktelid on - viin mahlaga (tavaliselt mandariinimahl, harvem õuna- ja peaaegu mitte kunagi apelsinimahl), vanakas shampaga ja rumm (Havana Club või Club 99) kokakoolaga. Mõnikord segati vanakat ka kuiva veiniga. Peeti (Solntsedar, rubtvaa, rubtvatsattvaa, harva ka gmzaa või izbaa) pandi ilma segamata.
Sihukesed nostalgilised mõtted liikusid mul peas, kui pärastlõunase Stari bistroos istus meie kõrvallauda kuuene kamp soome tädisid, kes kõigepealt tõid endale kuus pisikest Törley shampat, siis kallasid vargsi ringi piiludes ja omakeskis itsitades plasttopsidesse laua-alusest pudelist mingit liköörisarnast jooki ja peale topside tühjendamist teatas juhtlammas, et nyt juhlitaan ning lauda toodi koffi õlu:D
Nu i guljaajut, arvas seepeale mu torumees, ise kohvitopsi käes veeretades.
Nagu arvata võite, käisin jälle Imedemaal tööd nuhkimas.

Hoolimata lehte läinud luudade halast ja Koomas Toomase rõõmuks produtseerin äsja postiboksist saadud viilutatud poolpornograafi esimese argliku katsetuse (tuul oli kah nõrk, palun vabandust)

Tuesday, May 11, 2010

Pesapunuja


Tere! Pole nii ammu kirjutanud, et tuleb iseendale tere öelda! Kui ma oma töölaua taga konutades juhtun pead tõstma, näen kohe aknaklaaside taga, umbes kahe meetri kaugusel, jämedat õhuliini. Viiesoonelist. Eile kõikus sellel liinil varblane, kõrs nokas. Kõrs nagu kõrs ikka, aga nokka haaratud ebaproportsionaalselt, ikka vasakul tublisti rohkem kui paremal. Istus värbu õhuliinil ja pea kiskus vägisi viltu. Ikka vasakule. A kussa saad! Loodus kutsub ja sunnib - tõusis aga lendu ja vajus vasakule maa suunas. Kuidagimoodi ukerdas traadile tagasi. Nii mitu korda. Nokast kõrt kah lahti ei lasknud. Siis, suure punnimisega, sai koos koormaga räästaalusesse pesahakatisse, vooderdas pesakest ja lendas õhuliinile puhkama. Ma võisin lausa ette kujutada, kuidas tubli linnuke hingeldas. On ikka isastele koorem pandud - muudkui ehita ja ehita. Seevastu illustreerival pildil on pesapunumise okkalisele rajale asunud emaslind, mõned kõrred juba korjatudki!

Thursday, April 29, 2010

12 tooli


Käisin täna einestamas avalikus majas. Uksel tervitas kõiki sisenevaid kodanikke polüglotist neeger, mina kuulsin teda tervitussõnu lausumas nii eesti, vene kui ka soome keeles. Aknad olid maast laeni, võis vaadata nii seest välja kui väljast sisse ja kusjuures tasuta. Küll aga tuli tasuda söödava-joodava eest ja kui ma seni olin pidanud Veski kõrtsi üsna kalliks lõunakohaks, siis nüüd korrigeerisin oma väärarusaama, häbi mulle ignorantsuse eest. Lisaks istusin ma mugaval valge nahaga kaetud toolil, mis maksvat 50 tuhat krooni. Istusin hästi ettevaatlikult, ühe kannikaga (et briljandid peffelit ei torgiks) ja aeg-ajalt katsusin veel käega istumisealust. Tegelikult küll kuskilt ei turritanud, olid vist hästi peidetud. Ja toole oli kah rohkem.

Pildil isane tool. Odav tool.

Sunday, April 25, 2010

Meestevahetus


Nii teemegi! Et toome Vanhaneni Tallinna ja Ansipi saadame Helsinkisse, vähemalt viieks aastaks. Vaatasin täna STV uudistest kaupluste tühje lette, mille vahel lonkisid silmnähtavalt näljased ja närvilised soomlased (kes veel ei tea, seal on täie hooga käimas toiduainetetööstuse a/ü mahitusel streik) ja mõtlesin, et säh sulle inimnäolist sotsialismi. Ansip valitsus tõstab aktsiise, vähendab pensione ja palku, tõmbab poodlejatele kilekoti pähe ja vabariigi kodanikelt ei mingit kobinat. Tähendab - oskab juhtida. Saadame Andruse aga soomlastele kaela ja naudime siin järgnevad viis aastat Vanhaneni valitsemist. Tol kenal pikal onul poleks tarvis isegi eesti keelt ära õppida, niikuinii on rahval ükskõik, mis Toompeal suust välja aetakse. Ja kui viie aasta pärast meie Andrus veel elus on, eks siis võtame ikka tagasi. Elasime üle Venemaa, elasime üle nõuka-aja, elasime üle ansipiaana, küll saame ka soomlasega hakkama!
Jõuame veel koguni viie rikkaima riigi hulka:)

Pildil muhelevad peaministrid vahetult peale meestevahetust. Taga sörgib koondatud valitsuskabinet. Pilt www.elin.ttu.ee

Tuesday, April 20, 2010

Pildid näituselt


Käisin eile esikal. Õigemini avamisel, näituse avamisel. Kuna riigivõim oli läbi masssiteabe hoiatanud NATO manöövrite eest kesklinnas, siis parkisin ja reisisin;) Ega ma oleks osanudki reisida, aga kunstihuviline poeg oli kaasas ja too tellis mulle ID pileti:D Buss oli puhas ja pooltühi, oleks võinud pikemaltki sõita, aga ei, avamine ootas. Algus oli igatahes kordaläinud, sest osales ka üks Riigikogu liige, keskkondlane küll, aga ikkagi;) Möödusin tast väga lähedalt, lõhnas hästi! Akna taga jõlkus hulgi pärastlõunaselt näljaseid inimesi, julgemata siseneda, vahtisid keel ripakil boheemide ja väikekodanlaste (mina) furshetti. Pärast peeti paar kõnekest ja vahetati kingitusi. Mul polnud midagi kinkida, libistasin siis tillukese rahatähe hea tahte kastikesse. Teised libistasid ka, aga ikkagi oli annetusi kahetsusväärselt vähe. Pilte kommenteerima ei hakka, sõimate veel ignorandiks;) Igatahes!

Pilt on pilt. Sealtsamalt näituselt.

Saturday, April 17, 2010

Tuhat ja tuline


Kuulsin autoraadiost Lauri Saatpalu suu läbi, et uueks Islandi rahvusloomaks on valitud tuhkur. Kohe tuli hea mõte, et uueks vapilinnuks võiks islandlased valida Kairit Tuhkaneni ja peale neid valikuid nimetaks islandöörid end lihtsalt ja maapäraselt tuhajuhaniteks. Tuhat ja tuline!
Täna rohkemat polegi öelda.

Pildil Islandi vapilind loomulikus keskkonnas.