"Macbeth" Linnateatris

 

Armas tütar kutsus isa sünnipäeva puhul teatrisse. Sünnipäev oli mul küll juba kuu aega tagasi, aga teatris käisime eile. Alustuseks teatas naks garderoobi-poiss, et majas pole kütet ja soovitas lahjematel ka mantlid-jakikesed selga jätta. Mulle miskipärast mantlit ei soovitatud, aga ikkagi hea, et salli kaela jätsin.
Nii oligi - maja oli külm ja kui enne voolas krae vahele soe higi, siis nüüd vaid külmad pisarad. Soojendasime end kohvikus - igavene uhke tunne oli ka "väikesele" tütrele klaasike tellida:)
    Põrgulava nagu ikka - piki kitsaid ja külmi koridore kitsaste pingiridade ja ahta istekoha poole. Enne saali jaotati ka pleede. Ma igaks juhuks ei võtnud ja tegelikult oligi nii, et rahvamass soojendas ka saali üles. Kuidas ihult paljad näitlejad end laval tundsid, ei taha mitte arvatagi.
    Algul ehmatas stoori natuke ära - olin küll lugenud, et tegu pole klassikalise "Macbethi" lavastusega, aga mingid taliujujad...? Kusagil esimese vaatuse keskel läks etendus käima, lavakujundus oli väga hea, heli-ja valgustehnika suurepärane ja pikapeale leppisin ka lavalt õhkuva iroonia ja jämekoomikaga. Lõppude lõpuks oligi ju tegu võimumängudega, sajandist hoolimata ja kogu stoori võtab kokku kava esilehel Aki Kaurismäki tsitaat:
   "Kolme neljandikku maailma riikidest juhib kas idioot või diktaator, tihti ühes isikus."
     Näitlejatest eristusid Indrek Ojari ja Andres Raag ning alati on nauditav vaadata ujumistrikoos Piret Kalda siredaid sääri:)
     Soovitan!

     Pildil tuntud diktaator tundmatust Aafrika riigist, lisaks mõrtsuk-koer.

Raju reede

   

Reede oli igati armas ja pisut ka raju kuni hetkeni, mil taipasin, et autos kuskil "taga" helisev telefon reisis tegelikult hoopis auto katusel ja järgmise pöördega pudeneski maha. Koju jõudnult üritasin end veenda, et "taga" on ikkagi kusagil istme ja põranda kandis või esi-ja tagaistme vahele koondunud kultuurkihis, tuhnisin seal ööpimeduses kuni mälus sähvatas valusvalge hetk, mil panin telefoni jope selgaajamiseks auto katusele ja enam sealt alla ei võtnud. Keskööl tagasi Mustamäe poole kihutades meenus harras nõuka-aeg, kui samamoodi reisis minu rahakott - oli nagu kleebitud "Žiguli" katusele ja kaduma ei läinud. Aga ehk polnud ma tollal nii Schumacher, igatahes telefoni, hoolimata mitmekordsest tänava ja mururiba kummardamisest,  ei leidnudki.
    Kuna inimene on ilma sotsiaalmeedia innustava taskujõuta täiesti abitu, on nüüdseks mu "Huawei" täidetud igast virtuaalprahiga ja mina taas mobiilne:)

Pildil on kenasti kokkuvõtvalt näha, mida on vanemas keskeas mehele vaja - mõistvat  naist, leak-uriini mähet ja mobiiltelefoni!

Till tõuseb

     On ju ilus? Poeg otsustas kärneriks hakata:)

Tülikas patsient

 

     Soovisin peretohtrilt saada analüüside infot. Telefonitsi - selleks on nö. kõnetunnid teatud päevadel. Helistan ja helistan, aga vastuseks kuulen, et telefon on välja lülitatud. Nii juba pool tundi. Kõnetunni aeg kahaneb katastroofiliselt ja ma tean, et peale seda algavat arsti vastuvõttu telefonineiu segada ei luba. Mis seal ikka - pereka vastuvõtt pole kaugel, viis minti sõita. Astun sisse ja uurin:
"Kas teil on telefon välja lülitatud või mingi rike?"
"Ei oli rikkis, inimesed ju helistavad", vastab telefoneiu (paremat ametinimetust ei oska leti taga arvutiklahve klõbistavale ja aeg-ajalt telefonitoru tõstvale neidisele anda).
"No tore, minu telefon andis igatahes vastuseks, et telefon ja on välja lülitatud ja seepärast tulin ise kohale", vastan meditsiiniametnikule.
"Ärge vaielge minuga, kui ütlen, et töötab, siis töötabki!" kamandab valge kittel. "Mida te õigupoolest tahate?"
    Tahan arstilt analüüsi andmeid, et veenduda enda suhtelises heaolus, aga nüüd olen paraku juba häiritud. Eemaldun ooteruumi nurka ja üritan uuesti helistada arstitädile, kes istub seina taga, nii viie meetri kaugusel. Ikka sama - välja lülitatud. Kuulen pealt telefoneiu suhtlust ühe patsiendiga:
"Mina ei närveeri, ise te närveerite!" teatab meditsiinitöötaja telefonitorru ja virutab selle hargile.
No selge - tõbiseid on palju, aga teda ainult üks, mis nad tüütavad, haiged sellised!
Õnneks vaatab minu perekas kabineti ukse vahelt välja, märkab mind, ilmselt meenus, et pidin täna helistama ja kutsub mu sisse. Olen õnnelik, marsin Kerberosest mööda ja sajatused tema ebaviisaka käitumise asjus jäävad mulle kurku kinni. Kuna olen viimase kolme kuu jooksul käinud arsti juures rohkem kui eelneva kümne aasta jooksul, siis kuulas doktor mu üle, isegi koputas seljale, teatas, et mingeid kõrvalekaldeid normaalsusest pole (ei hakanud arstiga vaidlema enda vaimse tervise asjus), ka analüüs oli täiesti korras. Erakorraline visiit võttis telefonimurelike aega viis minutit, olen süüdi. Igatahes arvas telefonineiu niimoodi, sest mu head-päeva-soov ja lahkudes õhku rippuma:)

   Lisatud meditsiiniteemalisel pildil üritab Dr. Koer hinnata juhusliku mööduja eesnäärme seisukorda.

Esimene sada

See tekst on pühendatud Armandi sini-punasele noorusele:P
Tegu küll killuga nn. ajasturomaanist, aga kes hakkab autoriga paralleele tõmbama, saab veerandit uskudes poolega petta!:D

Kaheteistkümnes – õmmikas

Peale kolmandat kursust tuli minulgi malevas meistripraktika sooritada – see oli mõne teise erialaga võrreldes suisa lust ja lillepidu! Kes see ikka tahtis tehases paneelivormide täitmist või mingi REV-i objektil töömeeste tunde normeerimas käia.

Sel korral panime rühma kokku eelmise aasta “rebasega” - värbasin poisi komandöriks-komissariks ja ise kavatsesin halli kardinalina tagatoast valitseda. Tulevik näitas, et poisil oli nii iseloomu kui selgroogu ja päris minu tsaaririigiks seekordne rühm ikkagi ei kujunenud.

Igasse rühma oli vaja nii töö-kui pullitegijaid, lisaks kenasid tütarlapsi. Töötegijaid tootis TPI, pullivennad tulid Tartust ja kenad-rumalad tüdrukud Pedast. Mõnikord eksis rühmadesse ka Konsi ja Kunsta tegelasi, aga suure massiga võrreldes mitte märkimisväärselt. Malevasse soovijad pidid täitma oma kooli komsomolikomitees perfokaardi, kuhu läksid kirja ka igasugused oskused ja huvid. Rühmakomandörid-komissarid said siis perfode põhjal teha esialgse valiku ning muidugi käidi koole pidi ka tüdrukuid vahetult üle vaatamas. Kuidagi oli kujunenud niimoodi et Lõunaregioonis korjati rühmadesse loomingulisi tegelasi ning muidu toredaid tüdrukuid ja tööd ei seatud kunagi esiplaanile. Seevastu Põhjaregis ja ka Läänemeres nühiti usinalt tööd teha, saadi sügisel kena kopikas ja lustile ja lõbule ehk suuremat tähelepanu ei pööratud. Minu suvise teenistuse rekord tuli Hiiumaalt – kolme kuuga ca 1500 rubla, mis oli tol ajal meeletu number, aga samas oli teada, et lõunas jäi mõni rühm majandile suisa võlgu – st. sõi-jõi rohkem, kui teenida suutis.

Igatahes sel aastal olime kenasti Kesk-Eesti ühes rikkamas majandis, majutuseks ikka vana talumaja ja rühma sõidukiks “kuudiga” GAZ51. Kuigi ametlikult algas malevaperiood peale jaanipäeva, oli tavaks käia väiksema kambaga, kel eksamid juba läbi, ka eelmalevas – majutust ette valmistamas, mingeid väiksemaid haltuuraotsi, mis hiljem nö. “suurde katlasse” ei läinud, tegemas ja muidu väiksema sõpruskonnaga pullimas. Tavaliselt olid eelmalevas vanad malevahundid, kes juba aastaid oma turja lõpututel müüridel kodumaa päikesele pruunistada andnud. Tollel aastal oli meil eelmalevasse võtta üksnes poisse, sest Peda ja Tartu tüdrukutel eksamid veel kestsid. Saime kätte oma malevavormid, õmblesin tolle aja kohta kenale sinise malevajaki vasakpoolse tasku kohale uhke kollase plätaka “MEISTER”, käisele maleva üldmärgi ja seljale rühma embleemi. jakk sai kena värviline. Viskasime madratsid tubadesse laiali, kandsime küttepuud tuppa – juuni oli veel jahe – ja asusime tööplaani paika panema. Kuiva suuga kaua jahuda ei viitsinud, meie rühma “epakast” autojuht lõi gazikule hääled sisse, mina ronisin kabiini, ülejäänud kamp kasti ja sõit läks kohaliku keskuse poe poole. Kuna tegu oli kõrvalise alevikuga, ei hakanud ma vormi seljast ajama, kõik ju teadsid niigi, et “malevas ei ole muud – litsid, pätid, joodikud”. See tsitaat on nüüd veidi hilisemast Persostrati rühma malevalaulust, aga Persostrat on võetud omakorda Nõukogude Venemaa omaaegsest tehnikaimest “pervõi sovetski stratostat”.

“Mis õlut?” ajas töntsakas müüjanna leti taga silmad punni. “Õlut tuuakse vaid kolmapäeviti ja siis ka üksnes paar kasti!”

No selge, hea kõrva taha panna. Viina oli alati piisavalt ka kõige tillemas poes, rääkimata odavatest peedikatest.

“Muudkui malev ja malev, alles need õmmikad käisid”, porises müüjanna kopikaid tagastades rahulolematult.

“Kus õmm majutub?”uurisin naljaviluks.

Selgus, et suure maleva väikevend elutses kohe teispool meie majapidamist, kuiva metsateed mööda ümber järvekese ehk paar kilti, aga meil oli ju auto!

Mingi mõtteuidu ajel näitasin müüjannale kõige päramises riiulis tolmuvat šokolaadikarpi.

“See ka arvele lisaks!”

Mingi ime läbi oli külapoes ka Sovetskojet, mida suures linnaski alati ei leidunud, aga eks siin olid ka teistsugused kunded. Võtsin sedagi pudeli. Kogu poodlemisprotseduuri tegi lõbusaks asjaolu, et kohalik majand oli meile külapoes avanud žiiroarve, midagi maksma ei pidanud, vsjoo naše!

Kui juht välja arvata, tegime poistega suu seks juba enne autole asumist, peedikas läks viie peale kulinal, lahtise viina andsin poistele kasti kaasa.

Õmmi maja oli uuem, kahekorruseline puitvoodriga maja, ehitatud majandi kala-ja jahimeestele sauna-ja puhkeasutuseks.

Ilmselt oli meid metsast välja ukerdamas nähtud, uksele ilmusid punajakid ja algul oli raske vahet teha, kes komandör, kes liige.

Siis tegi üks poisipeaga kõhetu tüdruk jalgadele tuule alla ja jooksis meile sadakond meetrit vastu. Lähemale jõudes vehkis ta kätega ja karjus:

“Siin on õpilasmaleva elupaik, minge kohe minema!”

Lükkasin ukse lahti, jäin astmelauale seisma ja teatasin pariteetselt:

“See on ehitusmalevlaste auto, mitte üks samm lähemale!”

Komandör hakkas itsitama ja pajatas ilmse kergendusega, et kuna nende rühma neide kimbutavad palgapäevalise regulaarsusega kohalikud külapoisid, siis arvas ta taas sama kamba invasiooniga tegu olevat. Õpilasmalev alustas EÜE-st mitu nädalat varem ja nende rühma tüdrukud olid jõudnud esialgsest elevusest vanemate külapoiste tähelepanu üle juba tüdineda, pealegi oli neil endilgi rühmas kolmandik poisslapsi. Tõsi küll, miskipärast olid poisid sattunud 14-15-aastased, aga tüdrukute enamik oli 16-17. Selles vanuses on vahe mäekõrgune – kui poisi nöol on veel tegemist pikaks sirgunud lapsega, siis neiu on juba igast otsast valmis naine.

Näitasin komandöri-Tiinale vargsi šampanjapudelit, ta raputas kärmelt pead. No selge – õmmis oli alkoholipruukimisega märksa nullim tolerants kui ehitusmalevas – hoidku jumal, kui mõni koolilaps end purju joob ja küla peale lällama lomberdab või veel hullem – ujuma tikub ja ära upub. Järv ju sealsamas! Kommikarp läks aga küll kaubaks.

Minu poisid olid sel ajal juba kastist hüpanud ning loivasid nüüd maja trepil peesitavate tüdrukute poole.

“Ärge mu tüdrukutele liiga tehke!” hõikas Tiina neile järele.

“Näita aga enda majapidamist,” nõudsin astmelaualt maha hüpates. “Saun on juba soe?”

Selgus, et täitsa saun oli, laudadest jooksurajaga pea poolde järve, no eks järv oli tilluke ka. Peamaja ülakorrusel olid mitu tuba, eraldi komandörile, tüdrukutele kaks ja poistele üks. Vaatasin üle uste sisse – kui Tiinal oli tuba korras nagu esimese aasta salaagal sõjaväes, siis poisid lamasid töörõivastes põiki ja pikuti üle voodite, keegi nagu tukkus, paar tükki tagusid kaarte (kuigi ka kaardimäng oli õmmis keelatud) ja üks tegelane luges mingit raamatu-kapsast.

Minust nad välja ei teinud.

Üks tüdrukute tuba oli tühi, nood kudrutasid trepil minu poistega, aga teises pikutasid korralikult tehtud vooditel kaks kenakest – üks heledate lokilainetega tedretähnik ja teine karmiilmeline ja-karvaline punapea. Roostevärvi peanupp oli poolenesti varjatud sama värvi raamatukesega, mille tagakaanel noore poetessi pilt.

Doris Kareva vihikuke oli minulgi, mulle tema luuletused meeldisid, mõnda teadsin peastki. Istusin voodi jalutsisse, suunasin sügavmõtteliselt pilgu laenurka ja etlesin:

“Temast maha jäänud jälgi loevad,

kel juhtub olema seesama tee.

Ja mõned pilavad ja mõned poevad.

See puutub teda, teiseks küll ei tee.

Ta jätkab ikka oma lemmikrada,

liig tujukas, et olla lemmikloom.

Ja kuigi teda püüti kodustada,

jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.”

Tüdruk tõstis pilgu üle raamatu-ääre ja uuris kahtlustavalt kõõritades madala aldiga:

“Kust maha lugesid?”

“Mul on sama vihik sügisest saadik, mõned stroofid lihtsalt jäävad pähe.”

“Ohhoo,” huilgas tedetähniline sõbranna, “loe veel!”

Vaatasin komandöri-Tiinale otsa, see raputas mõtliku näoga pead.

“Ei hulluta mu tüdrukuid,” ütles see näoilme.

“Praegu ei tule rohkem,” muhelesin ja ajasin end voodilt püsti. No mida meest, eksole, koolitüdrukutele etlema. Olin juba ukselävel, kui punapea küsis:

“Kui vana sa oled?”

Tahtsin mingit kildu panna, aga kuidagi ei sobinud.

“Sain kakskümmend üks paar kuud tagasi.”

“Kolmas kursus,” lisasin miskipärast.

“Ma olen kuusteist täis,” teatas roostepruuni tukaga pruntismokaline ja vaatas mulle tihedalt otsa. No midagi polnud teha, läksin selle teadaande peale käima. Mida noorel mehel sel ajal üldse meelelahutuseks oli? Ainult raamatud ja tüdrukud! Raamatud olid mul kõik läbi loetud, järelikult tuli seda enam tüdrukutega tegeleda, seda enam nii noorte ja luulehuvilistega.

Tiina oli teatud rahutusega sündmuste arengut jälginud:

“Ära mu lastele liiga tee!” muretses ta taas. Läksime koos trepist alla, lausa füüsiliselt tundsin mõlema tüdruku silmi mu selga järjest kuumemat auku puurivat.

Maja ees polnud enam kedagi, aga nurga tagant oli kuulda meeste jõminat ja tüdrukute itsitamist. Sauna trepil istus lõbus kamp, nii mõnelgi tudengil oli käsi juba koolitüdruku õlal. Ka paar tühja peedikapudelit oli puude taha veeretatud.

“Marju, sina lähed tuppa!” kamandas Tiina ühte suuremat kasvu neidist. Kui too end porisedes püsti ajas ja meie poole grimasse tehes nurga taha kadus, ütles komandör:

“Tema on meil pesamuna, alles neliteist!”

Poisid pööritasid silmi. Pärast oli juttu, et Marju oli kõige aktiivsem olnud tudengitele sülle ronima. Ehk tahtis unejuttu kuulda?

Mõtlesin juba tasapisi enda kõrval istuvale Tiinale käpad külge ajada, kui maja nurga tagant ilmusid välja luulehuvilised sõbrannad, astusid mulle peaaegu varbale ja veidi kõheledes teatasid:

“Koma, me tahaks meistrile luuletusi lugeda”

“No andke tulla!” sättisin end mugavamalt istuma. Juunikuu päike oli juba puie taha vajunud, õmmikatel oleks pidanud algama öörahu, aga ju siis kõigil kultuuriveri vemmeldas.

“Ei, lähme sinna järve taha!” ütles punatukk rabedalt. Sõbranna noogutas.

“Aaa, seal on neil siuke lõkkekoht,” leebus ka Tiina. “Ise vedasid sinna mingid palginotid istumiseks ja ehitasid onnigi.”

“Noh, komnoor, mine ja näita pioneeridele, kuidas köie sisse sõlmi teha!” ilkusid sinisärgid.

“Me oleme ka juba komnoored, ega me mingid titad pole!” andsid punasärgid vastu.

Istusime tol õhtul kaua ümber lõkke, lugesime luuletusi, küll Üdi ja Isotamme, Alliksaart ja Underit ning parim, mis sel õhtul pakkuda oli – need tulipunased ja virsikvärsked neiuhuuled, pisut lõkke-ja veinilõhnalised ning mu karvasele käsivarrele pastakaga joonistatud kuus numbrit. Peale suudlust tuli meelde ka tutvuda – tüdrukul oli täitsa luuleline nimi – Leila.

Õmmikatel sai malev läbi juba juuli keskpaigaks, käisime väiksema seltskonnaga nende lõpupeol sealsamas järve taga, aga

Leilat lõpupeol polnud, tema oli paar päeva varem Tallinna sõitnud. Nii nagu roostepruun peanupp ja soojad huuled minul, polnud ilmselgelt Leilal meelest läinud meie luuleõhtu, sest kui ma ühel septembriõhtul telefoniautomaadis neid kuut numbrit valisin, polnud just seitsmeteistkümnendat sünnipäeva tähistanud neidisel midagi selle vastu, et ma talle tema vanaema korterisse õitsile tulen. Vanaema võttis veel suvilas suvest viimast ja neiu Leila nautis varakult saabunud iseseisvust täiega. Samas jäi see meie ainukeseks kohtumiseks, sest kui ma paari nädala pärast uuesti helistasin, ei vastanud sellel numbril enam keegi. Ega ka järgmisel päeval, rääkimata järgmisest nädalast. Tunnistan, et tüdruk oli mulle ajukäärudesse kinni jäänud ja päris mitu õhtut passisin ma suure Õismäe maja paraadna ees autos külmetada, aga tüdruk oli, on ja jäigi kadunuks.

Pildil luuleõhtu malevas. Autor taga paremal.

Särtsu kevadesse

 
 "Kuku" raadios leelotas Rohke Debelakk sellise loo:
Häirekeskusse helistas Mari, kes kaebas, et kuigi tema abikaasa sõitis nädalaks komandeeringusse, tuli ta juba teise päeva õhtul tagasi ja sättis end suisa ööseks, aga ise oli nagu hoopis teine inimene.
Kohale saadetud patrull leidis, et tegu oligi teise inimesega - nimelt Mati ülemuse Mardiga. Rahunenud Maril  on nüüd teise inimesega meeldivaks ajaveetmiseks veel viis ööpäeva!

Pildil on Mari ja Mart neljandal ööl edenenud Kamasuutra sajandale leheküljele.