Saturday, April 28, 2018
"Macbeth" Linnateatris
Armas tütar kutsus isa sünnipäeva puhul teatrisse. Sünnipäev oli mul küll juba kuu aega tagasi, aga teatris käisime eile. Alustuseks teatas naks garderoobi-poiss, et majas pole kütet ja soovitas lahjematel ka mantlid-jakikesed selga jätta. Mulle miskipärast mantlit ei soovitatud, aga ikkagi hea, et salli kaela jätsin.
Nii oligi - maja oli külm ja kui enne voolas krae vahele soe higi, siis nüüd vaid külmad pisarad. Soojendasime end kohvikus - igavene uhke tunne oli ka "väikesele" tütrele klaasike tellida:)
Põrgulava nagu ikka - piki kitsaid ja külmi koridore kitsaste pingiridade ja ahta istekoha poole. Enne saali jaotati ka pleede. Ma igaks juhuks ei võtnud ja tegelikult oligi nii, et rahvamass soojendas ka saali üles. Kuidas ihult paljad näitlejad end laval tundsid, ei taha mitte arvatagi.
Algul ehmatas stoori natuke ära - olin küll lugenud, et tegu pole klassikalise "Macbethi" lavastusega, aga mingid taliujujad...? Kusagil esimese vaatuse keskel läks etendus käima, lavakujundus oli väga hea, heli-ja valgustehnika suurepärane ja pikapeale leppisin ka lavalt õhkuva iroonia ja jämekoomikaga. Lõppude lõpuks oligi ju tegu võimumängudega, sajandist hoolimata ja kogu stoori võtab kokku kava esilehel Aki Kaurismäki tsitaat:
"Kolme neljandikku maailma riikidest juhib kas idioot või diktaator, tihti ühes isikus."
Näitlejatest eristusid Indrek Ojari ja Andres Raag ning alati on nauditav vaadata ujumistrikoos Piret Kalda siredaid sääri:)
Soovitan!
Pildil tuntud diktaator tundmatust Aafrika riigist, lisaks mõrtsuk-koer.
Saturday, April 21, 2018
Raju reede
Reede oli igati armas ja pisut ka raju kuni hetkeni, mil taipasin, et autos kuskil "taga" helisev telefon reisis tegelikult hoopis auto katusel ja järgmise pöördega pudeneski maha. Koju jõudnult üritasin end veenda, et "taga" on ikkagi kusagil istme ja põranda kandis või esi-ja tagaistme vahele koondunud kultuurkihis, tuhnisin seal ööpimeduses kuni mälus sähvatas valusvalge hetk, mil panin telefoni jope selgaajamiseks auto katusele ja enam sealt alla ei võtnud. Keskööl tagasi Mustamäe poole kihutades meenus harras nõuka-aeg, kui samamoodi reisis minu rahakott - oli nagu kleebitud "Žiguli" katusele ja kaduma ei läinud. Aga ehk polnud ma tollal nii Schumacher, igatahes telefoni, hoolimata mitmekordsest tänava ja mururiba kummardamisest, ei leidnudki.
Kuna inimene on ilma sotsiaalmeedia innustava taskujõuta täiesti abitu, on nüüdseks mu "Huawei" täidetud igast virtuaalprahiga ja mina taas mobiilne:)
Pildil on kenasti kokkuvõtvalt näha, mida on vanemas keskeas mehele vaja - mõistvat naist, leak-uriini mähet ja mobiiltelefoni!
Thursday, April 19, 2018
Wednesday, April 18, 2018
Tülikas patsient
Soovisin peretohtrilt saada analüüside infot. Telefonitsi - selleks on nö. kõnetunnid teatud päevadel. Helistan ja helistan, aga vastuseks kuulen, et telefon on välja lülitatud. Nii juba pool tundi. Kõnetunni aeg kahaneb katastroofiliselt ja ma tean, et peale seda algavat arsti vastuvõttu telefonineiu segada ei luba. Mis seal ikka - pereka vastuvõtt pole kaugel, viis minti sõita. Astun sisse ja uurin:
"Kas teil on telefon välja lülitatud või mingi rike?"
"Ei oli rikkis, inimesed ju helistavad", vastab telefoneiu (paremat ametinimetust ei oska leti taga arvutiklahve klõbistavale ja aeg-ajalt telefonitoru tõstvale neidisele anda).
"No tore, minu telefon andis igatahes vastuseks, et telefon ja on välja lülitatud ja seepärast tulin ise kohale", vastan meditsiiniametnikule.
"Ärge vaielge minuga, kui ütlen, et töötab, siis töötabki!" kamandab valge kittel. "Mida te õigupoolest tahate?"
Tahan arstilt analüüsi andmeid, et veenduda enda suhtelises heaolus, aga nüüd olen paraku juba häiritud. Eemaldun ooteruumi nurka ja üritan uuesti helistada arstitädile, kes istub seina taga, nii viie meetri kaugusel. Ikka sama - välja lülitatud. Kuulen pealt telefoneiu suhtlust ühe patsiendiga:
"Mina ei närveeri, ise te närveerite!" teatab meditsiinitöötaja telefonitorru ja virutab selle hargile.
No selge - tõbiseid on palju, aga teda ainult üks, mis nad tüütavad, haiged sellised!
Õnneks vaatab minu perekas kabineti ukse vahelt välja, märkab mind, ilmselt meenus, et pidin täna helistama ja kutsub mu sisse. Olen õnnelik, marsin Kerberosest mööda ja sajatused tema ebaviisaka käitumise asjus jäävad mulle kurku kinni. Kuna olen viimase kolme kuu jooksul käinud arsti juures rohkem kui eelneva kümne aasta jooksul, siis kuulas doktor mu üle, isegi koputas seljale, teatas, et mingeid kõrvalekaldeid normaalsusest pole (ei hakanud arstiga vaidlema enda vaimse tervise asjus), ka analüüs oli täiesti korras. Erakorraline visiit võttis telefonimurelike aega viis minutit, olen süüdi. Igatahes arvas telefonineiu niimoodi, sest mu head-päeva-soov ja lahkudes õhku rippuma:)
Lisatud meditsiiniteemalisel pildil üritab Dr. Koer hinnata juhusliku mööduja eesnäärme seisukorda.
Tuesday, April 10, 2018
Esimene sada
See tekst on pühendatud Armandi sini-punasele noorusele:P
Tegu küll killuga nn. ajasturomaanist, aga kes hakkab autoriga paralleele tõmbama, saab veerandit uskudes poolega petta!:D
Kaheteistkümnes
– õmmikas
Peale
kolmandat kursust tuli minulgi malevas meistripraktika sooritada –
see oli mõne teise erialaga võrreldes suisa lust ja lillepidu! Kes
see ikka tahtis tehases paneelivormide täitmist või mingi REV-i
objektil töömeeste tunde normeerimas käia.
Sel
korral panime rühma kokku eelmise aasta “rebasega” - värbasin
poisi komandöriks-komissariks ja ise kavatsesin halli kardinalina
tagatoast valitseda. Tulevik näitas, et poisil oli nii iseloomu kui
selgroogu ja päris minu tsaaririigiks seekordne rühm ikkagi ei
kujunenud.
Igasse
rühma oli vaja nii töö-kui pullitegijaid, lisaks kenasid
tütarlapsi. Töötegijaid tootis TPI, pullivennad tulid Tartust ja
kenad-rumalad tüdrukud Pedast. Mõnikord eksis rühmadesse ka Konsi
ja Kunsta tegelasi, aga suure massiga võrreldes mitte
märkimisväärselt. Malevasse soovijad pidid täitma oma kooli
komsomolikomitees perfokaardi, kuhu läksid kirja ka igasugused
oskused ja huvid. Rühmakomandörid-komissarid said siis perfode
põhjal teha esialgse valiku ning muidugi käidi koole pidi ka
tüdrukuid vahetult üle vaatamas. Kuidagi oli kujunenud niimoodi et
Lõunaregioonis korjati rühmadesse loomingulisi tegelasi ning muidu
toredaid tüdrukuid ja tööd ei seatud kunagi esiplaanile. Seevastu
Põhjaregis ja ka Läänemeres nühiti usinalt tööd teha, saadi
sügisel kena kopikas ja lustile ja lõbule ehk suuremat tähelepanu
ei pööratud. Minu suvise teenistuse rekord tuli Hiiumaalt – kolme
kuuga ca 1500 rubla, mis oli tol ajal meeletu number, aga samas oli
teada, et lõunas jäi mõni rühm majandile suisa võlgu – st.
sõi-jõi rohkem, kui teenida suutis.
Igatahes
sel aastal olime kenasti Kesk-Eesti ühes rikkamas majandis,
majutuseks ikka vana talumaja ja rühma sõidukiks “kuudiga”
GAZ51. Kuigi ametlikult algas malevaperiood peale jaanipäeva, oli
tavaks käia väiksema kambaga, kel eksamid juba läbi, ka eelmalevas
– majutust ette valmistamas, mingeid väiksemaid haltuuraotsi, mis
hiljem nö. “suurde katlasse” ei läinud, tegemas ja muidu
väiksema sõpruskonnaga pullimas. Tavaliselt olid eelmalevas vanad
malevahundid, kes juba aastaid oma turja lõpututel müüridel
kodumaa päikesele pruunistada andnud. Tollel aastal oli meil
eelmalevasse võtta üksnes poisse, sest Peda ja Tartu tüdrukutel
eksamid veel kestsid. Saime kätte oma malevavormid, õmblesin tolle
aja kohta kenale sinise malevajaki vasakpoolse tasku kohale uhke
kollase plätaka “MEISTER”, käisele maleva üldmärgi ja seljale
rühma embleemi. jakk sai kena värviline. Viskasime madratsid
tubadesse laiali, kandsime küttepuud tuppa – juuni oli veel jahe –
ja asusime tööplaani paika panema. Kuiva suuga kaua jahuda ei
viitsinud, meie rühma “epakast” autojuht lõi gazikule hääled
sisse, mina ronisin kabiini, ülejäänud kamp kasti ja sõit läks
kohaliku keskuse poe poole. Kuna tegu oli kõrvalise alevikuga, ei
hakanud ma vormi seljast ajama, kõik ju teadsid niigi, et “malevas
ei ole muud – litsid, pätid, joodikud”. See tsitaat on nüüd
veidi hilisemast Persostrati rühma malevalaulust, aga Persostrat on
võetud omakorda Nõukogude Venemaa omaaegsest tehnikaimest “pervõi
sovetski stratostat”.
“Mis
õlut?” ajas töntsakas müüjanna leti taga silmad punni. “Õlut
tuuakse vaid kolmapäeviti ja siis ka üksnes paar kasti!”
No
selge, hea kõrva taha panna. Viina oli alati piisavalt ka kõige
tillemas poes, rääkimata odavatest peedikatest.
“Muudkui
malev ja malev, alles need õmmikad käisid”, porises müüjanna
kopikaid tagastades rahulolematult.
“Kus
õmm majutub?”uurisin naljaviluks.
Selgus,
et suure maleva väikevend elutses kohe teispool meie majapidamist,
kuiva metsateed mööda ümber järvekese ehk paar kilti, aga meil
oli ju auto!
Mingi
mõtteuidu ajel näitasin müüjannale kõige päramises riiulis
tolmuvat šokolaadikarpi.
“See
ka arvele lisaks!”
Mingi
ime läbi oli külapoes ka Sovetskojet, mida suures linnaski alati ei
leidunud, aga eks siin olid ka teistsugused kunded. Võtsin sedagi
pudeli. Kogu poodlemisprotseduuri tegi lõbusaks asjaolu, et kohalik
majand oli meile külapoes avanud žiiroarve, midagi maksma ei
pidanud, vsjoo naše!
Kui
juht välja arvata, tegime poistega suu seks juba enne autole
asumist, peedikas läks viie peale kulinal, lahtise viina andsin
poistele kasti kaasa.
Õmmi
maja oli uuem, kahekorruseline puitvoodriga maja, ehitatud majandi
kala-ja jahimeestele sauna-ja puhkeasutuseks.
Ilmselt
oli meid metsast välja ukerdamas nähtud, uksele ilmusid punajakid
ja algul oli raske vahet teha, kes komandör, kes liige.
Siis
tegi üks poisipeaga kõhetu tüdruk jalgadele tuule alla ja jooksis
meile sadakond meetrit vastu. Lähemale jõudes vehkis ta kätega ja
karjus:
“Siin
on õpilasmaleva elupaik, minge kohe minema!”
Lükkasin
ukse lahti, jäin astmelauale seisma ja teatasin pariteetselt:
“See
on ehitusmalevlaste auto, mitte üks samm lähemale!”
Komandör
hakkas itsitama ja pajatas ilmse kergendusega, et kuna nende rühma
neide kimbutavad palgapäevalise regulaarsusega kohalikud külapoisid,
siis arvas ta taas sama kamba invasiooniga tegu olevat. Õpilasmalev
alustas EÜE-st mitu nädalat varem ja nende rühma tüdrukud olid
jõudnud esialgsest elevusest vanemate külapoiste tähelepanu üle
juba tüdineda, pealegi oli neil endilgi rühmas kolmandik
poisslapsi. Tõsi küll, miskipärast olid poisid sattunud
14-15-aastased, aga tüdrukute enamik oli 16-17. Selles vanuses on
vahe mäekõrgune – kui poisi nöol on veel tegemist pikaks
sirgunud lapsega, siis neiu on juba igast otsast valmis naine.
Näitasin
komandöri-Tiinale vargsi šampanjapudelit, ta raputas kärmelt pead.
No selge – õmmis oli alkoholipruukimisega märksa nullim tolerants
kui ehitusmalevas – hoidku jumal, kui mõni koolilaps end purju
joob ja küla peale lällama lomberdab või veel hullem – ujuma
tikub ja ära upub. Järv ju sealsamas! Kommikarp läks aga küll
kaubaks.
Minu
poisid olid sel ajal juba kastist hüpanud ning loivasid nüüd maja
trepil peesitavate tüdrukute poole.
“Ärge
mu tüdrukutele liiga tehke!” hõikas Tiina neile järele.
“Näita
aga enda majapidamist,” nõudsin astmelaualt maha hüpates. “Saun
on juba soe?”
Selgus,
et täitsa saun oli, laudadest jooksurajaga pea poolde järve, no eks
järv oli tilluke ka. Peamaja ülakorrusel olid mitu tuba, eraldi
komandörile, tüdrukutele kaks ja poistele üks. Vaatasin üle uste
sisse – kui Tiinal oli tuba korras nagu esimese aasta salaagal
sõjaväes, siis poisid lamasid töörõivastes põiki ja pikuti üle
voodite, keegi nagu tukkus, paar tükki tagusid kaarte (kuigi ka
kaardimäng oli õmmis keelatud) ja üks tegelane luges mingit
raamatu-kapsast.
Minust
nad välja ei teinud.
Üks
tüdrukute tuba oli tühi, nood kudrutasid trepil minu poistega, aga
teises pikutasid korralikult tehtud vooditel kaks kenakest – üks
heledate lokilainetega tedretähnik ja teine karmiilmeline
ja-karvaline punapea. Roostevärvi peanupp oli poolenesti varjatud
sama värvi raamatukesega, mille tagakaanel noore poetessi pilt.
Doris
Kareva vihikuke oli minulgi, mulle tema luuletused meeldisid, mõnda
teadsin peastki. Istusin voodi jalutsisse, suunasin sügavmõtteliselt
pilgu laenurka ja etlesin:
“Temast
maha jäänud jälgi loevad,
kel
juhtub olema seesama tee.
Ja
mõned pilavad ja mõned poevad.
See
puutub teda, teiseks küll ei tee.
Ta
jätkab ikka oma lemmikrada,
liig
tujukas, et olla lemmikloom.
Ja
kuigi teda püüti kodustada,
jääb
talle lõpuni ta kassiiseloom.”
Tüdruk
tõstis pilgu üle raamatu-ääre ja uuris kahtlustavalt kõõritades
madala aldiga:
“Kust
maha lugesid?”
“Mul
on sama vihik sügisest saadik, mõned stroofid lihtsalt jäävad
pähe.”
“Ohhoo,”
huilgas tedetähniline sõbranna, “loe veel!”
Vaatasin
komandöri-Tiinale otsa, see raputas mõtliku näoga pead.
“Ei
hulluta mu tüdrukuid,” ütles see näoilme.
“Praegu
ei tule rohkem,” muhelesin ja ajasin end voodilt püsti. No mida
meest, eksole, koolitüdrukutele etlema. Olin juba ukselävel, kui
punapea küsis:
“Kui
vana sa oled?”
Tahtsin
mingit kildu panna, aga kuidagi ei sobinud.
“Sain
kakskümmend üks paar kuud tagasi.”
“Kolmas
kursus,” lisasin miskipärast.
“Ma
olen kuusteist täis,” teatas roostepruuni tukaga pruntismokaline
ja vaatas mulle tihedalt otsa. No midagi polnud teha, läksin selle
teadaande peale käima. Mida noorel mehel sel ajal üldse
meelelahutuseks oli? Ainult raamatud ja tüdrukud! Raamatud olid mul
kõik läbi loetud, järelikult tuli seda enam tüdrukutega tegeleda,
seda enam nii noorte ja luulehuvilistega.
Tiina
oli teatud rahutusega sündmuste arengut jälginud:
“Ära
mu lastele liiga tee!” muretses ta taas. Läksime koos trepist
alla, lausa füüsiliselt tundsin mõlema tüdruku silmi mu selga
järjest kuumemat auku puurivat.
Maja
ees polnud enam kedagi, aga nurga tagant oli kuulda meeste jõminat
ja tüdrukute itsitamist. Sauna trepil istus lõbus kamp, nii mõnelgi
tudengil oli käsi juba koolitüdruku õlal. Ka paar tühja
peedikapudelit oli puude taha veeretatud.
“Marju,
sina lähed tuppa!” kamandas Tiina ühte suuremat kasvu neidist.
Kui too end porisedes püsti ajas ja meie poole grimasse tehes nurga
taha kadus, ütles komandör:
“Tema
on meil pesamuna, alles neliteist!”
Poisid
pööritasid silmi. Pärast oli juttu, et Marju oli kõige aktiivsem
olnud tudengitele sülle ronima. Ehk tahtis unejuttu kuulda?
Mõtlesin
juba tasapisi enda kõrval istuvale Tiinale käpad külge ajada, kui
maja nurga tagant ilmusid välja luulehuvilised sõbrannad, astusid
mulle peaaegu varbale ja veidi kõheledes teatasid:
“Koma,
me tahaks meistrile luuletusi lugeda”
“No
andke tulla!” sättisin end mugavamalt istuma. Juunikuu päike oli
juba puie taha vajunud, õmmikatel oleks pidanud algama öörahu, aga
ju siis kõigil kultuuriveri vemmeldas.
“Ei,
lähme sinna järve taha!” ütles punatukk rabedalt. Sõbranna
noogutas.
“Aaa,
seal on neil siuke lõkkekoht,” leebus ka Tiina. “Ise vedasid
sinna mingid palginotid istumiseks ja ehitasid onnigi.”
“Noh,
komnoor, mine ja näita pioneeridele, kuidas köie sisse sõlmi
teha!” ilkusid sinisärgid.
“Me
oleme ka juba komnoored, ega me mingid titad pole!” andsid
punasärgid vastu.
Istusime
tol õhtul kaua ümber lõkke, lugesime luuletusi, küll Üdi ja
Isotamme, Alliksaart ja Underit ning parim, mis sel õhtul pakkuda
oli – need tulipunased ja virsikvärsked neiuhuuled, pisut lõkke-ja
veinilõhnalised ning mu karvasele käsivarrele pastakaga joonistatud
kuus numbrit. Peale suudlust tuli meelde ka tutvuda – tüdrukul oli
täitsa luuleline nimi – Leila.
Õmmikatel
sai malev läbi juba juuli keskpaigaks, käisime väiksema
seltskonnaga nende lõpupeol sealsamas järve taga, aga
Leilat
lõpupeol polnud, tema oli paar päeva varem Tallinna sõitnud. Nii
nagu roostepruun peanupp ja soojad huuled minul, polnud ilmselgelt
Leilal meelest läinud meie luuleõhtu, sest kui ma ühel
septembriõhtul telefoniautomaadis neid kuut numbrit valisin, polnud
just seitsmeteistkümnendat sünnipäeva tähistanud neidisel midagi
selle vastu, et ma talle tema vanaema korterisse õitsile tulen.
Vanaema võttis veel suvilas suvest viimast ja neiu Leila nautis
varakult saabunud iseseisvust täiega. Samas jäi see meie ainukeseks
kohtumiseks, sest kui ma paari nädala pärast uuesti helistasin, ei
vastanud sellel numbril enam keegi. Ega ka järgmisel päeval,
rääkimata järgmisest nädalast. Tunnistan, et tüdruk oli mulle
ajukäärudesse kinni jäänud ja päris mitu õhtut passisin ma
suure Õismäe maja paraadna ees autos külmetada, aga tüdruk oli,
on ja jäigi kadunuks.
Pildil luuleõhtu malevas. Autor taga paremal.
Wednesday, April 4, 2018
Särtsu kevadesse
"Kuku" raadios leelotas Rohke Debelakk sellise loo:
Häirekeskusse helistas Mari, kes kaebas, et kuigi tema abikaasa sõitis nädalaks komandeeringusse, tuli ta juba teise päeva õhtul tagasi ja sättis end suisa ööseks, aga ise oli nagu hoopis teine inimene.
Kohale saadetud patrull leidis, et tegu oligi teise inimesega - nimelt Mati ülemuse Mardiga. Rahunenud Maril on nüüd teise inimesega meeldivaks ajaveetmiseks veel viis ööpäeva!
Pildil on Mari ja Mart neljandal ööl edenenud Kamasuutra sajandale leheküljele.