Kirjandusuudised

Ostsin eile kohalikust külapoest uudisteose - naabritüdruku kümnenda raamatu. Hästi kirjutab, kurivaim.Ilusasti, kohati tikub pisargi silma. Ühes eelmises raamatus kirjutas isegi meil aiaääres tänavas sisse. Täitsa tundsin ära. Loen ja mõtlen, et pole ise ammu kirjutanud. Kui mõne inimese elust saaks napilt 12 leheküljelise, kahekopikalise vihiku, siis minu elust võiks välja anda kogutud teosed. Ühe sellise, järjekordse köite, viimase kuue kuu jooksul kogutu, väljakirjutamist ma siis alustasingi.
Ja nüüd tähelepanu - mul on sellega järgmised plaanid:
1.Õpetaja Helle redigeerib ja rudimenteerib;
2.Põrgukiz koob igale raamatule karvased kaaned;
3.Valgeseelik dramatiseerib ja parodeerib;
4.Hundi Ulg köidab roosa lehviga ja avaldab peale sõda kell 6;
5.Hea Tiia kritiseerib hellalt ja paitab pead;
6.Kukupai tõlgib kurtide keelde;
7.Trulla loeb aeroobikataktis kaaskannatajatele ette, kalorid kaovad et kole;
8.Laborihiir kirjutab Õhtulehte positiivse arvustuse;

Keegi peaks veel illustreerima. Vabatahtlikud, samm ette!

Rahvatervise päev

Inimesed, pange lipud lehvima, kuulutan 3.aprilli rahvatervise päevaks. Hommikut alustasin kihutamisega kesklinna, jalkapoiss tuli Tondile tervisekontrolli viia. Minu nooruses, mille oluline osa oli ka rahvaspordiga tegelemine, nimetati noorsportlaste tervisekontroli miskipärast dispanseerimiseks. Kas oli mingi noorsportlaste spordidispanser või...., mitte ei mäleta enam. Kui ennevanasti käis isa pojaga kaasas ja piilus ukse vahelt hingamistorudega ühendatud ratastväntavat poega, siis seekord teatas noormees tagasihoidlikult, et ma tean küll, kuhu minna ja mida öelda. Räägi ikka säärelihase krampidest ka, hõikasin jopeseljale järele....
Hea, et ajalehed olin kaasa krabanud ja lugemisprillid olid seekord isegi õiges autos;) Poolteist tundi ja sedapuhku ka vereanalüüsiga - hemoglobiin sportlase kohta madal ja taastumine ainult rahuldav. Niinii, pakkusin siis sportlasele, et kas peet või granaatõuna mahl;) Mis ta valis, teate vä?
Poiss kooli tagasi ja ise tillemate laste järgi - tublil peapooleaastasel järelkontroll peale väljapõetud bronhiiti (tunnistati terveks) ja salakaubana kaasavõetud tütar, kes juba viiendat päeva ei söönud-joonud ja korra-kaks ka oksendas. Mina vana polkovnikuna kahtlustasin pimesolepõletikku ja veidral kombel perekas isegi nõustus peale kõhumudimist sellega ning suunas meid Lastehaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Haiglas mulle meeldib, seal on asi konkreetne, mitte perearsti kombel laialivalguv.Vastuvõtuõde helistas konkreetselt valvekirurgile, see oli viie minutiga kohal, kobas ja mudis ning arvas, et pimesool see küll ei ole, aga jätame tüdruku paariks päevaks sisse, selgitame välja;) Tüdruk hakkas sellepeale suure häälega nutma. Arstitädi ilmselt ehmus ja arvas, et ehk aitab seekord pediaatrist. Pediaater oli tõeliselt meeldiv ARST, suhtles tüdrukuga pisut omamehelikul toonil, täpsustas seda ja teist ja määras ühe süsti ning kaks analüüsi.Rääkisin arstile ka enda isiklikest hirmudest seoses tütarlapsega, seepeale arvas too,et kui sümptomid jätkuvad, tulgu me homme tagasi. Istusime vastuseid oodates tüütult kaua, lõpuks need tulid ja ei midagi hullu, lubati kodusele ravile. Eriti rõõmus oli muidugi laps. Mina ka, sest ikkagi täistööpäev;) Koju saime pool kuus....
Muide, täna tütarlaps sööb ja on reibas, seega ei mingit haiglat enam:)

pisikene mees

Täna pidi toimuma poja kuulsusrika nime ja ajalooga jalkaklubi järjekordne liigamäng kodustaadionil. Kõik oli olemas - kaks meeskonda, kohtunikud, muru ja isegi väravad - neid oli platsil koguni rohkem kui kaks, kuid oh õnnetust, kuidagimoodi oli rohelisele murule valgunud veel rohelisem levadialaste kamp, kelle sealviibimist õigustas nende eelmisel aastal sõlmitud leping LOViga, milles märgitud kellaaegadest nad raudselt kinni pidasid. Platsi veerel tekkis diskussioon levadialaste ja kodumeeskonna treeneri vahel, kumb siis on ülimuslik, kas jalkaliidu kinnitatud mängude graafik või staadioni ja levadia vahel sõlmitud lepingus kinnitatud trenniaeg. Mingil hetkel helistas levadialaste treener suurele inimesele, kunagisele Kotkaisale Andres Lehele. Andres Leht, praegusele ajal Levadia leival, osutus hoopistükkis pisikeseks meheks. Mitte sammugi tagasi, staadion on meie, käratas ta oma veel pisematele jüngritele. Võistlusteks kohalesõitnud võõrasvõistkond ja meie kodumeeskond koos arvukat fännidega ootas platsil ja platsi kõrval emotsionaalseks kiskuvat kurbmängu vaadates ja tasapisi hakkas lootus kustuma. Nii oligi - ei aidanud kohalekihutanud linnaosa vanema asetäitja punased püksid ega jalkahiiglase Aivar Pohlaku kõne väikesele mehele, Andres oli uhke ja sirgeselgne mees - poisid eipea võistlust mitte saama. Samas ei saanud pisikesed levadialased ka trenni, sest nende treenerid olid kaasatud kiusumängudesse. Jumala eest, pisikesed mehed, ostke endale veel suurem auto ja hankige veel plontim naine, jätke poiste jalgpall rahule!

yrzskAFPsv

Eelmäng

Tere! Mina olen Konn, Lendav Konn. Mitte see pudeliprodukt, aga sihuke roheline ja õrnalt läbipaistavte tiibadega. Õrnalt läbipaistvatega omakorda seetõttu, et olen õrna hingega ja lisaks veel isane konn. Homseks luban teemaarendust, ausõna!