Mehed vaatasid eile grupiviisiliselt jalgpalli ja nagu ikka - kui mehed koos, tekib mõtete sünergia. Meedia kirjutab ja lõksutab lõugu vanurite hooldekodude asjus. Asi pole lootusetu, lahendus on täitsa olemas! Mööda meie kaunist kodumaad sõites on teede veeres näha hulgaliselt hüljatud suurmajandi-arhitektuuri, kõiksugu laudad ja sigalad. Inseneripilguga vaadates veel täitsa kobedad. Tugevad alusmüürid, silikaatseinad, katus enamasti eterniidist, harjast välja turritamas ventilatsiooonikorstnad - ei mingit vanainimese haisu enam! Põrandad on betoonist, tõmbame epovärviga üle. Kui vaja, lükkame enne virtsa välja. Aknad on küll pisikesed, aga mida see vanainime aknast välja vahib, kudugu parem lastelastele sokke! Vanamehed vahtigu vanamutte, neid tubaseid. Mõnes laudas on kindlasti veel latridki sees, poleks vaheseinu vajagi, ongi värsket õhku rohkem. Kus elajate jootmistorustik alles, pole isegi söögiruumi vaja - laseme torudesse supid ja kissellid, laupäevaõhtuti ka lahja õlle! Vanur roomab jootlani, surub näo molli ning sööb ja sööb ja sööb ja sööb. Hoobilt oleks lahendatud ka maakate tööhõive probleem. Seni töötud lüpsjad-karjatalitajad saavad praktiliselt ümberõppeta ka vanurite hooldamisega hakkama. Mis seal vahet, onju! Kord päevas lükkad sõnniku välja, kord nädalas kaabid harjaga ja lased voolikust külma veega üle! Söök-jooks jookseb ise ette, keera ainult kraani.
Andke siis teada, kus ja kas, me saime kamba peale kokku ühe euro (1 €), algkapital täitsa olemas!
Pildil laupäevane mähkmete vahetus. Hooldustöötaja on ülemine.
