Vana sokk

 


















    Poeg tegi, Jõuluvana tõi. Väga ilus, täpselt on tabatud mu okkaline loomus ja sammalduv
mõistus. Sarved on ka vägevad:)

Fra Mare, päev varem

   

 Kui piki sopamöllus maanteed loojuvale päikesele kississilmi vastu kihutades Haapsalisse jõudsime, hakkas juba hämarduma. Hämarduma kippus ka silme ees, kui Fra Mare retseptsiuuni-neiu minu broneeringu peale lühikest arvutiklahvide klõbinat tagasi letile tõstis, pastakaga saabumise-lahkumise kuupäevi torkis ja õrritavalt uuris, et ega ma ometi päevi segamini ajanud. Oi kurja, olimegi päev varem kohale saabunud kõigi oma mikrofonide ja kaameratega. Neiu ei kõhelnud, möllis meid tänaseks ümber ja ulatas muiates toavõtmed..
    Kunagise teeneka hotellitöötajana pean meie standardtuba kiitma - vähestes hotellides on vannituba nii heas korras, põrandaküte töötas, käterätitoru oli soe ja isegi hommikumantli vöö ulatus ümber kõhu!
     Spaa osa oli tasemel - saunad soojad, basseini kohal müristas ja vihmutas ning lebolas oli lõõgastav Haapsalu tulesid tuiutada. Kui millegi kallal vigiseda, siis riietusruumid olid ootamatult ahtad, rääkimata spaa duširuumist, milles on vaid 3+1 kohta ja kuigi rahvast polnud spaas palju, pidi nii sisenedes kui väljudes pesemisjärjekorras ootama.
    Õhtusöögi reserveerisime Bergfeldti restoranis ning taas pole nuriseda millegi üle, pigem vastupidi - roogade kvaliteet andis silmad ette nii mõnelegi Tallinna trendirestole. Pildil muskaatkõrvitsa supp singiga - super!
     Eelroana konsumeerisin kitsejuustu (ei teagi, kas Martini või Hollandi) pirnilõikudega, proual oli tohutu ports taignas küpsetatud lillkapsast. Verine Meeri oli ka ja see polnud mitte vaid viin tomatimahlaga:)

     Öö oli vaikne, koridoris häälekalt ringi ei kaaberdatud, seevastu hommikul läks mingi seltskond juba 7 paiku söögijärjekorda. Meeldib see, et Fra Mares on hommikubuffee avatud 11ni, saab pikalt nautida einet merevaatega. Lisaboonus on kalaroogade lett, mina eelistasingi klassikalisele singi-muna-friikad einele kalamenüüd. Desserdi osas oli üllatuseks pannkoogi-marmiit ja erinevate puuviljade valik. Lähenevate pühade puhul oli einestajatel võimalik ise piparkooke glasuurida, enamik krabas küll teenindaja poolt glasuuritud piparkooke.

    Soovitan soojalt, minu püsilemmikule Aqva Spaale jääb küll grammijagu alla, aga kindel teine-kolmas koht!

Lumm

     

    Viisin abikaasa arstile, häda oli akuutne ja häbeneda ei andnud. Registraator oli tõrjuva moega, nina paberitest tõstmata teatas ta prouale, et akuutsete hädadega tuleb otsida abi äkilise abi osakonnast, mitte vahetult eriarsti juurest. Abikaasa hakkas juba toolilt tõusma, nutuvõru suu ümber, kui ma tagasihoidlikult lähemale manööverdades surusin oma karvase lõua aknakesest sisse ja mesiselt naeratades teatasin, et eelmisel korral oli nii meeldiv teenindus ja kena arstitädi, et seepärast me nimetamata jäänud asutusse tagasi pöörasimegi. Ehk oli see minu hommikune lõhnavesi, üleeilne habemetüügas või Marlboro-mehe kähisev hääl (põdesin ka ise eelmisel nädalal veidi), aga arstile proua sai ja veel kõigi pääsetähe hankinute ees.
       Ei-jah, pole mu lumm kuhugi kadunud, tõdesin eesruumis põdurat oodates.

       Nagu lisatud pildilt näha, on abikaasa  nüüdseks juba heas vormis.

Taavile

   Juba aastal 1957 ilmutatud lastelaulikus nähti ette oravate saatus! Mis Nostradamus, ahh???

niffnaffnaffnuffdotcom

Nii nad lavale tulidki kolmekesi, Naff-Saller pajatas, Niff ja Nuff täiendasid. Rääkisid ja laulsid, laulsid ja rääkisid. Ilmselgelt räägiti otse raamatust, seega ka raamatuost on nüüd aktuaalne. Pealkirjas toodud adre hüüti välja, igaüks võib kirjutada ja tellida.
Sal-Salleri viimane kontsert "Intervjuu iseendaga" oli tõeliselt äge! Esimeses osas pandi rohkem rõhku sõnale, teises - ja lühemas - osas oli "Smilersi" kontsert, kusjuures koosseisus olid ka torud.
Mida mina ei teadnud, oli see, et Saller oli nõukaarmees teenides (teadsin küll, et ta oli diversioonigruppe ettevalmistavas speznazis teeninud ja jalg tõuseb endiselt kõrgele), aga teise teenistusaasta saatis ta mööda väeosa puhkpilliorkestris taldrikuid ja hiljem ka suurt trummi tagudes.
Kuna see oli tuuri viimane kontsert, siis kes ilma, see ilma.

Pildil harjutavad poisid kontserdiks. Võtta on jäänud vaid Manhattan!

18

 

 Mahe valgus lõi värelema,  tuulehoog tormles läbi fuajee, kuskilt kostus trummipõrinat, lobbybaaris õlut lonksavate onklite kaelad käändusid kahekorra ja siis veel kord kahekorra, aga tibidessant marssis miniseelikute alt pikki reisi välgutades ikka minu lauda!
   Ligi tormas kelner, vaevu klaase kandikul tasakaalus hoides ja jagas asjaosalistele, sealhulgas minu esimest päeva alkoholilegaalsele tütrele kätte vahuveiniklaasid. Peale sai hammustada lahke kokatädi ekstra sündmusepuhuselt valmistatud maasikaid šokolaadis ja muudki head-paremat.
   Vaatasime pärast läbi maani akna kuidas neidude kamp sügistalvises vihmas kõrgetel kontsadel komistades edasi vanalinna aega veetma suundus ja alles siis sain aru, et laps, kes mulle alles hiljutise isadepäeva puhul "issi" ütles, on tegelikult juba noor naine.

Pildil pidu, piii-duuu!!!!

Poegadega kinos

     Eelmise aasta isadepäeva-puhune teatritükk oli nii hull jama, et sel aastal tegin poegadele ettepaneku neil endil valida sobiv kinofilm. Valituks osutus "Saabumine", mille maailma esilinastus oligi kõigest paar päeva tagasi. Noorem poeg osutas kinnoviimise teenust, seega sain endale ka pitsikese brändit lubada. Pojad pidasid vajalikuks plaksumaisi konsumeerida. Kinotükist ka - üsna masendav lugu oli, aga seda kindlasti ka minu isikliku elu karvaste pintslitõmmete tõttu. Poistele muidu meeldis, ainult noorem arvas, et filmi viie viimase minuti romantikat poleks vaja olnud....
Pika filmi (ligi 2 tundi) süžee oli hüplev, lahendused punnitatud, tegelased - kui peaosaline välja arvata - puised. Amy Adams oli tasemel, ega Oscari ja Kuldgloobuse  nominatsioone üksnes ilusate silmade eest ei antagi. Muidugi olid dekoratsioonid ja animatsioonid võimsad, aja mittelineaarsuse teema erutav ja Amy suured silmad kaunid, aga...Kolm pluss, ei enamat.
     Head isadepäeva asjaosalistele, mul asjapuhune kook juba konsumeeritud:)

     Pildil loovutangi juhtimise nooremale pojale. Kinno me jõudsime ning küllap tagasigi.

Babulja

   

      Tallinna Restoranide Nädalast on sel aastal rekordarv osalevaid söögikohti ja usutavasti ületatakse ka eelmise aasta külastajate arv 17000 inimest. Oma panuse andsime ka meie, einestades "Babulja Liharestoranis". Pildil on pearoog - lambakebab garneeringuga. Liha oli pehme, "sokimaitset" polnud tunda ja paremat garneeringut liha kõrvale on raske tahta - parajalt krõmps, aga samas mahlane segu sibulast, paprikast, porgandist, kapsast ja peedist, lisaks kastmetirtsud. Joogikaart oli samuti huvitav - pakuti  maitsestatud viina, huvitava koostisega kokteile. Kuigi minu esimene valik oli jõhvikanaps, soovitas lahke ettekandja hoopis mee-mädarõikanapsi, mille konsumeerimise järel üksnes õhkasin - ühest küljest terava mädarõikalisandi tõttu, aga loomulikult ka naudingust. Desserdiks pakutud  Pavlova tillikreemiga (ei naera seal) erilisi maitseelamusi ei pakkunud, ka besee tundus pisut üleküpsenud.
     Teenindus oli kiire, viisakas ja püüdlik. Erilised plussid saab värvilise sanitaarkeraamika eest tualettruum:)
     Järgmisel aastal üritan bronnida esimeste hulgas, sest keegi ju ometi pääseb Tšaikovskisse ja Noa peakoka lauda! Sel aastal oli esimese päeva lõunaks neisse restoranidesse juba kõik lauad broneeritud.

Rahutud jalad

      Juba eelmisel aastal tundsin, et jalad muutuvad rahutuks. Tegelikult tundsin seda esimest korda 35 aastat tagasi, kui toonase abikaasaga Mutsode juures tantsukursustel alustasime. Hakkas meeldima, võtsime jätkukursused Taeladelt ja käisime ühe hooaja isegi seltskonnatantsude klubis Mustamäe mängude majas. Sel korral viisid rahutud jalad mu koos abikaasaga  Revalia tantsuklubisse Merle Klandorfi kamandada. Eile selguski, et lisaks rahututele jalgadele on mul ka rahutute õlgade sündroom. Nimelt rumbaruutu libistades ei tohi õlgadega vänderdada. Aga üldiselt oli väga tore ja poolteise tunni pärast Lindakivi keskuse treppidest alla libisedes oli nagu Jüri Üdi tuntud poeesiateoses -  "selg pisut valutas ja väljas sadas lund...."
       No et täpne olla, siis Jüril valutas küll kõht.

      Pildil sätib juhendaja algseisu. Mina vasakul, lõug juba pisut tuikab.

Õnn ei tule üksi magades

     

       Tänaöine tunnine seks-trip  oli täielik ajaraisk - kell kolm alustasin, kell kolm lõpetasin! Naine ka imestas!
       Et nii ruttu koju jõudsin:)

      Pildil mina ja mu inglid. Abikaasa vasakult esimene.

Läti tüdrukud, episood VI

Kuues – Läti tüdrukud

Meie koolil olid Riias ja Kaunases sama numbriga sõpruskoolid. Siis ma ei osanud niimoodi mõelda, aga praegu tundub küll veider, et kahe liiduvabariigi pealinnade koolidel oli kolmandaks partneriks hoopis provintsikool. Samas – Kaunas oli mingil ajal ju täiesti Leedu pealinn. Aga see selleks. Kaks korda aastas, sügisel ja kevadel käidi külakorda võistlemas ja muidu möllamas, mis oli teretulnud vaheldus nii õpilastele kui täiesti kindlasti ka õpetajatele. Aga mis meil neist!

Esimest korda pääsesin kaasa juba üheksandas klassis – olin käinud mitu aastat tuntud treeneri Tšikini juures kergeraksu trennis, jooksin sprindi-ja keskmaa distantse, hüppasin kaugust ja muidugi kuulusin kooli kossuvõistkonda. Üheksanda sügisel oli kohtumine Kaunases, olin siis nii-öelda noor ja ega mind abiturientide mängudesse eriti kaasatud. Kevadel oli järjekord meie käes ehk siis lätlased-leedukad jooksid-hüppasid-kargasid-möllasid Tallinnas ja ka sellest kohtumisest pole erilisi mälestusi. Aga kümnenda kevadel viis reisirong “Tšaika” lõbusa pundi noorsportlasi-õppureid Riiga. Nime poolest oli tegu kiirrongiga, aga ikkagi võttis naabrite pealinna jõudmine aega tunnikest kuus.

    Mängisime kaarte – viitsadat ja tuhandet – sõime kaasavõetud võileibu, rüüpasime limonaadi peale ja kõõlusime restoranvaguni

ukse peal õpetajate hilist hommikusööki vahtida-kommenteerida. Julgemad tegid tamburis suitsu. Egas õpetajadki risti ette löönud – huvitava tandemi moodustasid meie klassijuhataja, kehalise õps ja füüsika vana, suviti ladna EÕMi komandör, septembrist juunini karm füüsik, kellele eriliselt meeldis tüdrukuid peedistada. 

    Kui rong tiirat-taarat Riiga jõudis, olid õpsid juba märgatavas konditsioonis ja abituriendist keskmaajooksja Lea pidi lätlastest vastuvõtjatega sekeldamise oma kaela võtma. Kuidagi me äärelinnas asuvasse sõpruskooli pääsesime ja viskasime oma vähese vara võimla põrandale laotatud võimlemismattidele, mis pidid täitma madratsi aset. Esimene asi võõras linnas oli leida sobiv “veikals”, mis kaupleks ka alkoholiga. Kuigi veel mitte päris täisealised, tundsime end selles mõttes umbes nagu soomlased mõnikümmend aastat tagasi Eestis – eesti keeles rääkides peeti meid igal pool välismaalasteks ja seda juba ei juhtunud, et “alus” ostmata oleks jäänud. Kuna saabumispäeval oligi ette nähtud pidulik vastuvõtt õpsidele ja koolidisko noorsportlastele, siis möödus õhtu ootus alkohoolseid jooke manustades, kaarte tagudes ja läti tüdrukutest roppusi rääkides kiiresti. Natuke ette kiirustades võin öelda, et tüdrukute osas ületas tegelikkus julgemadki ootused!

Esmalt üllatas kohalike tüdrukute rohkus kooliaulas, läti poisse polnud pea üldse. Miskipärast tormasid noored lätlannad just eestlasi murdma, leedu poisid istusid niisama, eriti tantsupõrandale ei tikkunud. Ei saanud valida minagi, olin esimeste tantsudega põrandal, liibutasime nii läti poppi kui ka tuntud tümpsulugusid. Tüdruk mul käest lahti ei lasknud, seisis truult naeratades kõrval, kui vaheaegadel oma poistega veini tankimas ja kogemusi vahetamas käisime. Tüdruklapse selline initsiatiiv oli küll võõras, aga samas eriti tervitatav. Eesti neiud juba nii ei käitunud! Nagu koduvabariigis, nii ka siin üritati pidu lõpetada 11 paiku, aga publiku tungival soovil kestis tantsulka siiski keskööni. Järgmisel hommikul pidime varakult alustama staadionialadel mõõduvõtmist, aga kes siis tüdrukut näpuotsast lahti laseb! Minu väljavalija kandis kena nime Laima, ma vist ei teadnudki sel ajal, et see ju puha kommikarp! Niisiis korraldas Laima nii, et mina, Tom ja Alar istusime korraga Riia linna laias trammivagunis ja sõitsime kurat teab kuhu. Kellegi korterisse me jõudsime, minul kassettmakk moodsa musaga, teistel poistel pudelid näpus. Muidu oli kõik tore, aga ebaintiimseks muutis rahvaste sõpruse peo Laima venna ja tema kahe sõbra kohalviibimine, kes igati üritasid mingeid saba ja sarvedeta jutte alustada, samal ajal meie toodud alkoholi hävitades. Alar kadus enda mimmiga kohe magamistuppa, isegi ukse pani kinni. Meil mängis muusika, tantsisime natuke, panime diivanil istudes tatti ja rüüpasime otse pudelikaelast Riia palsamit. Keegi neidudest oli keetnud kohalikku kanget kohvi, aga seda lurri ei osanud mina hinnata. Kuna suu tundus kibe, siis koukisin taskust tädimehe toodud närimiskummi ja pistsin põske.

“Oo, zevatška!” imetlesid lätlased. Tädimees oli mul tänuväärselt “Sovtransavto”autojuht, parteipileti puudumise tõttu küll üksnes sotsmaa sõitudel, aga asi seegi. Nuiasin temalt aeg-ajalt plaate, ka mu jooksupapud oli Poolast toodud ehtsad “Adid”, pastakatest ja muust ninnust-nännust rääkimata. Samadest varudest oli pärit ka närimiskumm, meie maal enneolematu ime.

Mingi imeliku kihu ajel tõusin diivanilt Laima embusest, ajasin käe sügavale viigikate taskusse ja kogu nätsuvaru välja tõmmates heitsin selle laia kaarega läti poiste poole. Padjakesed-lehekesed pudenesid põrandale, toolidelt kargasid püsti nätsunäljas lätlased ja mina olin lätlannade silmis tehtud mees. Tehtud sai oma asjad ka pinginaaber ning kuna Laima oli ilmselt magamistoa uksel kogu aeg silma peal hoidnud, oligi meie kord. Läti neiust jäid meelde suured rinnad ja silmad, lödine kušett ja lokkisjuuste suitsuving.

Järgmisel päeval staadionil sain kaugushüppes esikoha (5.80), “neljasajas” alustasin liialt entusiastlikult ning lõpusirgel said kaks värskemat mööda - jäin kolmandaks, õhtul jõudsime veel kossus lätlasi võita, aga leedukatelt saime lutti, minu vastu mängis Valdemaras Chomičius, hilisem olumpiavõitja.

Laimaga kohtusime järgmisel aastal, lõpuklassi kevadel veel kord, aga seks korraks oli ta valinud kümnendast klassist Madise. Mina olin juba vana.

Lisatud pildil sõidab Riia tramm nr. 5 "kurat teab kuhu", aga tramm nimega "Iha" "tead küll kuhu".

Topeltlaks

   

Kultuuri, kultuuri oli eile topeltlaks. Esmalt Rio olümpiaraamatu esitlus Apollos - iial pole mõnel ruutmeetril olnud nii palju olümpiamedaliste ja kusjuures puha maavillased. Kes seal kõik olid - Jaanson ja Tamm, üks Tõnistest ning Kanter ja neljast medalisõudjast suisa kolm. Baltat kahjuks polnud - temalt oleks küll autogrammi võtnud, aga millisele kehaosale, seda ma ei suutnudki otsustada! Fotoaparaadid sähvisid, kaamerad surisesid, mikrofonidega mehed jooksid müdinal ringi. Milline melu! Gunn oli suure kirjutamis-ning kirjastamistegevusega murdnud nii sõrmed kui ribid, aga nägu oli naerul. Muidugi, suur töö tehtud!
     Peale tipptunniga maadlemist ootas VAT-is Kiviräha "Alias". No oli hea, tõesti hea! Ma pole VAT-i eriline fänn, aga kaks etendust on viimastel aastatel rõõmustanud - see, milles Raivo Tamm oli antropomorfne hobune ja nüüd siis "Alias".  Lavastas Aare Toikka, mängisid Palmiste ja Rauk. Mõned korrad Piret Rauk´i tegelaskuju seriaalis nähes ei osanud ma midagi arvata -  isegi kahtlesin, kas tal näitlejaharidust on. Kavalehest sain enda suureks üllatuseks teada, et Rauk ja Palmiste on kursaõed ja see, et Rauk kauges Kuressaares teatrit teeb, ei vähenda tema veenvust grammigi võrra.
Millise põlemisega ja Kivirähaliku vindiga mängisid naised kunagisi kooliõdesid, tõdedes lõpuks, et hoolimata kardinaalselt erinevast eluteest, on neis paljugi ühist. Kolmas tegelane - maalermeister Harri (Tanel Saar), tegi oma etteaste kurbkoomilises võtmes, koukis püksist.....roosi, jõi pudelist vahuveini  ja lasi lõpuks mullikesi:)
Hea teatrielamus, soovitan!

    Pildil sisenevad sulnitel seitsmekümnendatel kaks kursaõde mu autosse, et minna peale loenguid "10 minuti" baari sööma sardelle hapukapsaga. Neidudel pole peale kaunikujulise tagumiku midagi ühist ei Merle  ega Piretiga, rääkimata Kivirähast ega tema etendusest!

Täitsa prses

 

  Abikaasa keerutas hommikul peegli ees oma trimmis tagumikku imetleda ja avaldas, et Kreeka tavernades puhates lisandunud liigne kilokene on üksnes, ainult ja täielikult prse ümbrusse kogunenud. Mina küll midagi katastroofilist märganud, aga kogenud kooselu-mehena kiitsin takka, et täitsa prses muidugi!
   "No ongi siis, jahh?!" sai proua hoogu juurde.

    Pildil KAKS  liigset kilokest.

Kepikõnd

  Et ei jääks muljet nagu oleksime puhkusel ainult söönud-joonu -lillutanud, siis nagu pildiltki näha, oli kepikõnd meie puhkusepäevade oluline osa.

Lahkumine

Viimane hommikukohvi Scorpiose saare veerel.

Sissevisatud

Ükski mees ei jalutanud mööda, sõime meiegi.

Sisseviskaja

Taevased sõnumid

Uus töökoht

 

   

Tütar (see noorem) teatas, et hakkab abituuriumi kõrvalt tööl käima - tsirkuses!!! Ma ehmatasin algul päris ära, et kas nüüd pannakse kasti ja saetakse tükkideks või kleebitakse suisa habe ette, aga neiu  teatas mu paanikahoogu ennetades, et esialgu on siiski üksnes etenduste korraldamisel abistaja rollis.
    No seda me veel vaatame - küllap on mu sõnad meeles, kui iga tükk seal krdi kastis karjub:
"Sae mind kokku, sae mind kokku!"

    Pildil grupp kloune minu tütrega (keskel, habemega). Elevant on ka pildile jäänud.

Orienteerumisöö

 


















 Sügiskuu alguse puhul veedan suurima naudinguga tänase öö voodis, kus kaaslase leidmiseks tuleb kompassi kasutada!

Armunelinurk

 

  Kord aastas peab ikka Baskini lavastust ka vaatama. "Tõde ehk valetamise meistriklass" Ohtu mõisas oli mitut pidi meeldejääv suveetendus. Kuna lavakujundus ja lavalised  arengud olid staatilised, mõjusid hüppavad-kargavad, kisavad-arutlevad, valetavad-vigurdavad tegelaskujud seda dünaamilisemalt. Igav igatahes ei hakanud. Teater käis ka pealtvaatajate hulgas - meie kõrval istus nii 8...9 aastane poisslaps, kes emale kõva ja selge häälega terve esimese vaatuse  küsimusi esitas:
"Kas see onu teab, et tema naine teise onuga magab?"
"Miks see onu peale magamist nii väsinud on?"
"Kas keppimine on sama, mis magamine?"
     Vaheajal oli ema pojale ilmselt armukesepidamise üllast kunsti lähemalt selgitanud, sest teise vaatuse ajal oli lapsel küsimusi märksa vähem.
   
 Pildil oleval  noormehel on püksis ilmselt  satikad, mis nõuavad tungivalt kohest sügamist, aga neiul on särgi all peidus mingi saladus. See on enesestmõistetav, et nad armukesed on!

Viiuldaja katusel

   

      Rahvusooperi külastus on alati elamus omast klassist - sätid siidisokid jalga ja linnutiiva kaela. Mulle meeldib teatrisse varakult saabuda - saab rahus ja vaikuses kultuuri sisse hingata, rosinavihavett maitsta ja ilusaid inimesi vaadata. Seekord oli ilusaid inimesi napilt - ma tõesti ei saa aru neist, kes tulevad ooperimajja teksades, pusas ja tossudes. Minge külakultuurimajja, minge vabaõhuetendusele, minge...., aga esindusteatrisse tuleb kultuurne inimene esindusriietes. Minul on selliseks tarbeks näiteks ülikond, triiksärk ja nagu eespool öeldud - siidisokid!
     Etendus oli ilus, aga elu ja teatrit näinud inimesena tundus mulle, et esimene, see 1989.aasta oma, oli parem, heledam ja värvilisem. Samas tegi noor Sallo mu arust seekord vanast Sallost parema rolli Goldena, aga see on ilmselt mu subjektiivne arvamus. Pealegi kadus päris vana Sallo ära - ei tulnud etenduse lõppedes kummardamagi.
    Lõpetuseks kiidan teist rõdu - oma lift, oma vetsud, oma kohvik, oma inimesed, ei mingit trügimist erinevates järjekordades - väga hea!

   Pildil kaks viiuldajat - üks noor ja teine vana. Noor on poogna koju unustanud.

Vanaisa kell

Noorem tütar Weekendil. Kolmas päev, suhtleme moodsal viisil. Kirjutan - ei midagi. Kirjutan veel - ikka vaikus. Mõne aja pärast kõll, vaatan - kirjutab, et sõivad hommikust. Kontrollin vanaisa kella - hakkab 6 saama, õhtul. Ajarännakud, mis muud:D Või käib kell kõvasti ette:P

Pildile on juhuslikult jäänud festivali külastanud välismaalaste autu.

Taaskasutus

   

  Enam me kasutatud vanne prügilasse ega metallolomi ei vea - need saavad uue elu ujuvvahendina. Vannsõidukil on kanalitorudest pontoonid, 12 V elektriajamiga sõukruvi ja mast hädaolukorras alukate SOS-heiskamiseks. Presenteerib hea sõber ja koolivend!

Ilupilt

Vikerkaar peldiku kohal:)

Postimees - Postimees.....

    Miks pannakse orkaanidele naiste nimed? Aga sellepärast, et saabudes on nad märjad ning metsikud, aga lahkudes võtavad kaasa su maja ja auto!

   Pildil Lahkuv Orkaan, sinu auto ja majad.

Aadlipreilide pansionaat

    Vedasin oma orjarahva jälle välismaale tööle. Välismaal oli ka vaatamisväärsusi.
"Näe, Putini koer", teatas torumees maalrimutile. Siis arutas töölisklass pikalt ja põhjalikult peatselt saabuva dessantnikute päeva asjus. Mispeale elavnesin ka mina ja rääkisin loo kaugest kommunistlikust minevikust, kui ka minule üritati kordusõppuste raames parasüti-rakmeid ümber rasvase kõhu kinnitada. Aga rasvast ohvitseri ei vaja ei maa ega taevas, mistõttu sellest kurjast ma pääsesin. Sellest hoolimata omandasin töörahva silmis sellega pea-veerandjumala staatuse! Elagu VDV! Teise autoga tulid järele kaks poissi unustatud Kirde-Eestist, käivad mul kipsitöid tegemas. Olime juba mitmendat tundi objektil, ootame ja ootame, tahaks nagu tööde järge näidata, aga poisid kaotsi läinud, telefon levist väljas. Pöörasime autonina taas lõuna poole ja ei läinud poolt tundigi, kui maalrimutt helistab ja teatab, et kadunud pojad jõudsid kohale. Minu õigustatud küsimusele, et kus nad kohmerdasid, oli vastus, et preilid olid poodlemas käinud. Krdi aadlipreilid, ma ütlen! Kohe, kui tagasi jõuavad, korraldan neile  prantsuse keele ja ballitantsude kiirkursuse!

Pildil käivitab maalrimutt krohvipumpa, preilid on puu taga peidus.

Kuur

 

 Siuke tore nimi oli Kärdla jahisadamas asuval restol. Peakokk on mingi tuntud tegelane, nime ei mäleta, aga nii kala kui part olid igati maitsvad ja ka vaade ei jäänud millegi poolest põhjaranniku kalarestodele alla. Ilm oli õhtuks pisut vilu, aga selle vastu aitas gaasisoojendi ja pleed.
    Tahan kiita kogu välkpuhkuse programmi - algas see juhusuhtega Sõru paadikuuris, jätkus eksetega Vanajõe oru matkarajal, sujus põikega Ristna poolsaarele ning päädis läbi Kõrgessaare Viinaköögi Kärdlas Loone hostelis voodisse viskumisega. Juhusuhe oli Hiiu Folgi raames Tõnu Timmi ja väljareklaamitud, kuid tulemata jäänud Nõgisto kitarridega. No Timm natuke laulis ka, aga põhiliselt ajas muhedat juttu. Kui muidu mulle kontserdil jutustavad pillimehed eriti ei istu, siis seekord oli täitsa huvitav tema kitarride saamise lugu kuulata. Vanajõe orus tuli meelde, kuidas aastat kümme tagasi laadisin oma meeskonna bussi ja vedasin kodumaad tutvustavale tuurile. Piirdeid siis veel orul ümber ei olnud, üks töömees ronis alla vett maitsma ja punast nina jahutama, teine kusi samal ajal ülalvoolu uljalt jõkke.
    Kiidan Loona külalistemaja. Väljast täiesti mittemidagiütlev agulimaja oli seest suurelt osalt säilitanud ligi sajanditaguse autentsuse, eriti meeldisid meile üleõlitatud laiad põrandalauad ja ülalpaagiga vets, kus vett sai peale tõmmata keti küljes rippuva portselanjunniga. Kui millegi üle mögiseda, siis umbseksehitatud numbritoa ja 120 cm laiuse paarisvoodi üle. Maja pidas itaallastest poja-mamma kooslus, natuke inglist tönkasid. Nende pitsat me ei proovinud, käisime hoopis ülalnimet Kuuris õhtustamas, millest ka natüürmort koha ja pardiga.

Välkpuhkus

 

 Kui välkpuhkus, siis pits viina sibula ja kalaga  on  laeval kohustuslik!

Õhuaugud

   
 Ma täiega naudin Tallinna Lennujaama kui sellist. Auto saad parkida uksest mõnekümne meetri kaugusele, lennukile jalutad paar minutit, ootealas on piisavalt istmeid. Mõnus, kodune, hubane ja mugav! Küll aga pole mugav saabuvate poolel asuv kohvikulaadne asi, kus kahte lattet tuli oodata tubli veerand tundi ja teenindaja ei saanud ka kolmandamal ütlemisel aru, et kohvi juurde oli võetud veel šokolaadimuhvik. No hakka või käratsema!
    Samas on kohvikulaadse koha interjöör imeline - laudades on õhuaugud ja loomulikult vilksatavad läbi nende ka maanduma asunud Nordic Airi illuminaatoritest paistvad, kahtlase kiirusega lähedale tormavad kasetüved. Pildil olev jalake pole minu, palun vabandust!

No racism!

   

 Töötame režiimiasutuses - värava ees on veel tõkkepuud ja autoga sisse pääseb kas kaardiga vehkides või avab putkas passiv valvurionu. Oleme seal juba kaks nädalat askeldanud, kaart on mu töömeeste käes  ja valvurionu minu autot juba teab. Seega sõidan tõkkepuu ette, vaatan nõudlikult putka poole, tõkkepuu tõuseb ja mina pääsen territooriumile, alati ka valvurionu (või -tädi) käeviipega tänades.
     Täna samamoodi - veeren  tõkkepuuni, ootan pisut - silmanurgast näen vasakult lähenevat paksu neegrit, seljakott turjal, imestan veel, et mida SEE siin patseerib, eksole - tõkkepuu avaneb, mina tänan lahtisest aknast loiu käeviipega ja panen käigu sisse, samas kuulen reibast "Hällõu, söör" ning särava naeratusega moorlane tõstab samuti oma käe!
     Kujutlusis visuaal mustanahalise pere kodust, kus perepea õhtusöögi eel banaaniõlut manustades räägib enda mammile ja kuuele lapsele, et Eestis pole rassismist ega pagulasahistamisest õhkagi - valged massad tervitavad muunahalisi juba vara hommikust!

     Pildil õpetab valge massa mustanahalisele sõbrale õiget tervitusliigutust.

Purjakil fauna

     Eile, hakates tasapisi noorrahvast jäänud alkotaarat kottidesse toppima, märkasin küll tuigerdavaid sipelgaid, aga pidasin seda jaani-järgseks absistentsinähuks. Täna, alustades esimesena linna evakueerumist, tõstsin õues vedelenud taarakotid koliseva ja kõlisevaga autosse ja tuvastasin alkohoolik-sipelgate massisurma. Alkohol on kahjulik, noored! Tõsi, enne Tallinna jõudmist jooksis paar koomast toibunud kuuejalgset üle armatuuri ja särgi alla jalutas ka keegi:D
     Muidu olid jaanid toredad - lõke, priitahtlikud pritsimehed, soe meri ja liivased varbad.

     Pildil jaanituli odravõpsikus. Pritsimees on kah pildile pagenud.

Teaater und Spaa

 

  Ma olen Rakvere teatrit visiteerinud kolm korda - kaks viimast korda olin ma haige, peale etendust läks prouhen muidugi spaamõnusid nautima ja mina vajusin tõvevoodisse, aga esimesel korral oli tegu hoopis lasteetendusega - käisime firmaga kultuurrongireisil. Lapsed naistega teatrisse, mehed kohalikku pubisse. Pubisid oli tol ajal märksa vähem, seega tuli end sealsamas ja kiiresti täis tõmmata. Collateral damage leidis aset juba tagasisõidu-pealelaadimisel - üks töölistest läks oma emandaga tülli ja keeldus prouaga samasse rongi astumast. Perroonile ta jäigi. Teine tööline - jummala asjalik plaatija - kukkus tagasisõidul rongi teiselt polkalt alla ja murdis käeluu, olin heast töömehest mitu kuud ilma:D Kolmandamaks võttis rongi Balti vaksalisse naastes juhtimise enda kätte mu toona 7-aastane poeg, kes toimetas tuigerdava isa takospeatusse ja ütles kõlava häälega ka koduse aadressi. Oksest kasis masinat hiljem arvatavasti taksojuht, aga selles pole ma kindel. Kindel on see, et taksosõit läks kallimaks kui kogu firma transport Rakverre ja tagasi - just sellesama õnnetu oksejuhtumi tõttu!
     Ega kolmas neljandata jää -  seekord õnnestus kõik hästi ja paremini veel! Aqva Spa reklaamib end kui võimalikku parimat  spaad Eestis ja minu arvates nii ongi. Märkusi pole ei õhtu-, ei hommikusöögi asjus, tuba ja eriti märgruumi tehniline seisukord oli kiiduväärne ja ka abikaasa oli sel märkimisväärsel ööl eriliselt lahke:P
    Teater lõi esmapilgul oma suurejooneliste lavaliste ehitustega hinge kinni - väike teater sai hakkama tõeliselt suure asjaga. Näitlejate tase oli ehk tsipa kõikuv (tegu oli ka alles teise etendusega), aga teema ise ja selle lahtimäng suurepärane! Nüüd võtan Kiviräha raamatu uuesti lugeda!
    Kel piletit pole, jääb ilma - Kiviräha ja Lennuki "Maailma otsas" Raivo Trassi lavastuses on kõik etendused välja müüdud.

    Pildil mina maailma otsas. Pilti tegi proua.

Õhuvõitleja

   

Sirvisin oma blogi selle aasta postitusi ja tuvastasin, et ega muud eriti polegi kui alkohol ja kultuur.
Täna oligi selle kultuurse kord - kursavend Gunn oli jälle raamatu kirjutanud. Jalgpallurist. Raio Piirojast. Esitlusel oli kohal märksa vähem inimesi kui "Antsoni" esitlusel ja klaasikest ega ampsukest ei pakutud. See-eest presenteerus palju lähimineviku jalkasemusid koos oma pikalakaliste ja -jalaliste abikaasadega, andis ikka vaadata.  Raamat kaenlas, autograafid kaante vahel, suundusin rõõmsalt vilet lüües keldrisse auto järele - jälle veidi kultuuri toetatud!

Kuna olen ka ise pisut (häbi öelda) "Dünamo" satsis puurivaht olnud, siis illustratsiooniks retromeenutus aastast 66 - paremal äärekohtunik punase lipuga (ei ole pildile jäänud), vasakul kaks seljavalu käes vaevlevat sport-last. Ka väljak pole suurem asi.

Piiripealne

 

  Nutikamad tegelased on Eesti piirist 10 meetrit Läti poole rajanud vinged alkopoed - nautides lätlaste maksuedu, müüakse meile harjumuspärastest hindadest nii kodu-kui välismaist joovastavat jooki märgatavalt soodsamalt. Kuna olime niigi lõunapiiri lähedal (ja oleme seal enamasti kõik suvised nädalavahetused), siis tegime planeerimata hüppe välismaisesse alkoparadiisi. Parkla oli täis nii kodumaiseid-kui ülemere numbrimärkidega autosid, poe kahe kassa taga venis saba, saalis sagisid suurte kärudega õhevil kliendid. Päris kaks korda odavam kaup ei olnud, aga tubli kolmandik kodumaisest hinnast madalam küll. Võtsin oma lemmikbrändi, mis sest, et kodus veel poolik pudel kurkutilgutamist ootab - tuli 9 € odavam "Selveri" hinnast. Naised ostsid muidugi kohvrite kaupa õlut - väidetavalt suviste talgutööde jaoks nooremat sorti meeskodanike meelitamiseks, aga küll ma neid tean!

  Pildil Eesti-Läti piir. Läti alkovalve (paremal) kontrollib turiste lemmikloomaga. Tundub, et lemmikloomale on sisse joodetud ohtralt aktsiisivaba alkoholi.

Veetlev pärslanna

  Mul on mingi arusaamatu Skandinaavia kultuuri vaimustus - loen krimisid, käin kinos, vaatlen kunsti:)
 Viimatine kult-nauding oli kinofilm pealkirjaga "Mees nimega Ove". Algas nagu komöödia, lõppes nagu tragöödia, vahepeale oli komejanti ja pamflette. Tervikuna film meeldis, pahur papi (minuvanune:P) oli ikka täiega inertne väliste mõjutuste suhtes kuniks ilmus välja veetlev pärslanna:) Mingil määral isegi samastusin Ovega ja sain tema leina-järgsest frustratsioonist aru, aga filmis oli kõike muidugi vaatajale vastuvõetavaks võimendatud. Ikka kiidan ja nagu alati - minge vaatama. Hoiatus ka - alla kolmekümnesed ei saa kahjuks millestki aru:D

   Pildil muidugi veetlev pärslanna Farah mingi mehega:P

Eine murul

  

   Väga šeff oli vanade ja natuke noorematega pidada grillipidu Tallinna Botaanikaaias. Alustuseks rõõmustas botaanik Urmas sünnipäevalisi selgitava loengu ja ohtrate näidetega Austraalia ja India kasvuhoones ning mehiste naeruhirnatustega iseenda naljade peale. Tegelikult on kahtlemata tegu botaanika-alaselt äärmiselt erudeeritud mehega, mõnda jäi meeldegi. Sünnipäevagrill oli nagu ikka, noormehed grillisid ja natuke vanemad mees-ja ka naiskodanikud ajasid toodet keresse. Tiigil heljus rahulikult konnakulles, linnukesed laulsid ja mina (pildil) lasin leiba luusse.

Säm ja Suzänn

 

 Eile selgus, et ma olin tellija abikaasat ja väikese Casperi ema kolm kuud eesli järjekindlusega Suzänniks kutsunud. Nüüd olen loodetavasti nime ära õppinud ja üleüldse - naisterahvaste nimesid on ohtlik segamini ajada. Kunagi, kui ma veel naksim poiss olin, valisin isegi naissõpru võimalikult sarnaste nimedega, et mitte kiresosinais eksida!
   Seega sorri, Samantha!

   Pildil mõned minu kunagised naissõbrad karskusseltsist.

Öös on asju

     Näiteks UFO mere kohal

Vaimu ka näete?

Pardike pikutab taldrikul.

D´Ardennen

 See on film, milles on verd, higi, tatti ja palju koledaid inimesi. Kui seni on mulle tundunud, et koledate inimeste kontsentratsioon on suurim brittidel, siis selle filmi põhjal teevad belglased neile tuule alla. Samas on film vaataja jaoks hästi komponeeritud, pinge on pidev - ka pikkade stseenide ajal. Puänt on räige, aga etteaimatav, samas lihtsalt lahtimängitud. Tüpaažid on valitud ilmselt teadlikult masendust tekitavad, sõnavara puudulik, tekst white-trash-stigmatype.
    "Ma olen väga ilus naine!" teatas hetk enne vägivaldset surma äärmiselt kole pitsöösärgis ringitilbendav  meessoost? transvestiit. See nagu võtakski filmi kokku.

   Pildil üritab noor kinohuviline (pealmine) endale ja poisssõbrale (parteris) kinopileteid tellida, aga ei - seanss on juba väljamüüdud.

Köigi soomlaste isa

   

 Koduses Naantalis saabus soome-briti segapaar nagu tavaliselt objektile koos pisikese Casperiga, kusjuures tegu ikka poisslapse, mitte vaimuga. Selline natuke üle aasta vana poisijõmm, nelja hambaga.
Niikut väikemees mind nägi, rabeles ema sülest lahti ja tormas minu jämedat jalga kallistama. Tükk aega embas, lahti ei lasknud.
"Ju ma olen kõigi soomlaste isa", ütlesin, muidugi suomeksi.
Lapse arvatav isa vaatas mind kahtlustavalt, pea viltu.

Pildil õnnelik perekond Läänemere kaldal. Sild viib Muumimaale.

"Onu Aare"

   

 Draamateatri parim osa on puhvet. Ja kui näitleja Uusberg lavale tuleb, läheb elekter ära! Enam-vähem sama võib öelda ka Uusbergi "Valgustaja" kohta. Aga mida mina teatri sügavatest hoovustest tean, minge ikka ise ka vaatama!

    Pildil istub onu Aare oma Sapakas. Pildile on veel jäänud ema, kaks tädi ja onupoeg ja ema meessõber.

"Päevad"

   Esimesed 10 minutit noortefilmist istusin suu ammuli ja kõrvad kinni (tümps tagus läbi kuulmekile) ning kujutasin ette, kuidas koju jõudes torman kohe arvutit avama ning kirjutan midagi sellist, et "Eesti esimene Oskar...." :D Filmi keskmine kolmandik oli nagu kodumaine toode ikka - süüa ju võid, aga maitset pole, nämmuta palju tahad. Lõpp läks pisut piprasemaks ja veidral kombel kummitasid karakterid ka järgmisel päeval, aga tervikuna pisut ligadi-logadi süžeeliinidega, vaatajale suurelt jaolt arusaamatuks jääv debüüt.
Aga kiituseks tuleb öelda, et olustik oli üsna ehe (mõned apsud - näiteks autode numbrimärgid - püüdlikult olid küll peale kleebitud ülevaatuse kleepsud, aga numbrimärk erines minu praeguse auto omast vaid mõne numbri võrra), külameeste "töö", mis seisneb kellegi metsa varastamises, korterid ja kontorid, autorondid.
Piiparid olid mu töömeestel küll mitu aastat varem ja taskutelefon mahtus sel ajal juba ka sõna otses mõttes rinnataskusse (või siis dresside taskusse), aga moblasid ei olnud kellelgi, ka mitte kohalikul "autoriteedil".
Aga iga algus on algus ja loodame, et Triinul ka edaspidi on produtsentide soosing ja ehk on tulekul veel nii mõnigi "ajaloofilm":P
    Mitmed kirjutajad on võrrelnud "Klassikokkutulekut" ja "Päevi...", mina annan kindla eelistuse esimesele -
märksa professionaalsem, tugavamad näitlejad ja stoori, mis tost, et äraleierdatud stoori. Ega teemaks polnudki  jalaga tagumikku-tort näkku naljad ju!
    Lõpetuseks kiidan Petsi mänginud Kait Kalli, ka vana Toompere oli oma eheduses väga hea.

Pildil suvalise noored külapoe taga, aasta siis oli kuusknd viis.

Minu ilus tagumik

 

  Teen oma igapühapäevast jalutamisringi ja kuulen selja taga rattamühinat, plikade kilkeid ja lõpuks ka jutukatkeid:
     "....ei lähe eest ära...."
     "....anna kella..."
     "....ei kuule, vana vist..."
     "....ei ole, vaata tagumikku, kapuuts peas...."

     Mööda tuhisesid kolm nii 10...13 aastast naisehakatist, itsitades ja vilksamisi pilke heites.
Pole midagi öelda, järgmisel jalutuskäigul panen veel trimmimad püksid jalga!

     Pildil on mul käsil ettevalmistav treening õhtuSeks ajaviitmiSeks!
    

Retrosünnipäev

  
 Aastaid hotelllinduses töötanuna oli väga äge saada sünnipäekingituseks öö "Olümpias". Superior-klassi numbrituba oli vaatega merele, aga peale selle ja toas leiduva kohvimasina muu küll superior polnud. Muidugi on hotell muutunud, läbinud mitmeid renoveerimisi, aga tuli ette ka tuttavat ja tuttavaid. Juba retseptsionist teatas ujedalt naeratades, et teie ju mind ei mäleta, aga mina teid küll:D Prouat oodates tegin lobbybaaris kerge dringi ja baarman piidles mind ka kahtlase näoga ning minu otsestele küsimustele vastates rääkis ilma varbaid väänamata kõik ära! Numbrituba oli sama kitsas nagu algusaastatel, aga ega selle karkassirägastiku vahele midagi erilist ehitada saagi. Vannitoa huvitava disaini nullis ära kehv viimistlustase - ka minu nõrgim plaatija ei saa erasektorile tehes sellist olematut kvaliteeti  lubada. Õhtusöök "Sensos" oli meeldiv kogemus - taldrikud eelsoojendatud, veiseliha õiges küpsusastmes ja garniir krõmps. Vein maitses ka tummiselt. Korraks käis peast läbi mõte ka basseini-ja saunakeskust külastada, aga kogu võhm oli läinud söömise-joomise peale ja olgu sellega! Eks  nüüd "Radissoni" märki kandval hotellil on kontseptsioonid muutunud, aga ikkagi tundub mulle, et omaaegne oli enam mõistuspäraselt projekteeritud ja külastajasõbralikum. Teise korruse kohvik ja tohutusuur baariala, restoran ja selle all asuv varietee, 14ndal korrusel  kaks kohvikut ja merevaatega baar, kus toimetas legendaarne Sonja, 26nda korruse grillid ja kahe basseiniga saunad, kuhu sai tellida grillkana ja grillimata tütarlapsi:P Jahh.....
    Hommikueinet pakuti sealsamas "Sensos" - kõik oli tibens-tobens ja Rezidori nõuetele vastav.

   Pildil "Olümpia" tervitusvaagen sünnipäevalisele. Keegi on enamiku kommidest nahka pistnud.

Tänusõnad heameelega hetkel

 

  Sain tänukirja venekeelselt tellijalt, kelle korteris mehed alates esmaspäevast madistavad. Kuigi tööde lõpp on veel kaugel, ei pea tellija paljuks kirjutada, kui puhas ning korrektne on ehitajate töö ja  kirja lõpetab pealkirjas toodu. Mul on heameelega hetkel selline tunne nagu neurokirurgil, kelle kätt ärkamispalatis  just lobotoomia üle elanud niiskete silmadega patsient tänumeeles  nõrgalt  pigistab. Naiss!:)

  Pildil kannavad neli kiitusest innustust saanud torumeest meie firma torusiili uuele objektile. Ka kõige ummistunumad torud saavad seest läikima küüritud!

Autovahetuse eripärad Eestis

 

  Kui eelmisel suvel Volvo mootor ootamatu üllatuse valmistas, mõtlesin, et ostan Volksu ajutiseks, nii paariks kuuks. Ajutine olek venis ja venis, aga sel nädalal hakkas juhtuma. Esmalt sebisin endale pangale maksetega võlgu jäänud kliendi Subsiku, olin õigel ajal õiges kohas ja õige inimese juures. Tuleb tunnistada, et kui Volksuga sõites oli emotsiooni nii - 5 ringis, siis Subsikuga sõita on puhas rõõm:)  Muidugi panin Volksu müüki ja silmi paitas kuulutuse esimese  päeva skoor - 167 vaatamist ning kolm telefonikõnet. Kõigi huvilistega leppisin kohtuda neljapäeval, sest ees oli tööreis Soome. Keegi tahtis osta Volksu oma ämmale, eriti pinda käis üks vene poiss, aga ma ei söendanud esmaspäeva õhtul kasimata autot talle näidata. Tulin Soomest, puhastasin salongi ja kere ning siis helistas kange keelega kodanik Soome maakoodiga. Päris kas räägin inglist või soomet, ma valisin soome. Volks oli mehele nii meeldima hakanud, et lubas homme kohale lennata, andis lennu numbri ja puha. Pidin talle lennujaama vastu minema ja siis kohe ARK-i. Eks ma natuke imestasin, aga elus juhtub ju igasuguseid asju! Paar tundi enne lubatud maandumist teatab kodanik, et ta saabub 4 tundi hiljem. No kurat temaga, aga siis on ARK kinni ja mina ka ei viitsi. Nii ütlesingi ja toimetasin oma tegemisi edasi. Kolme paiku uus kõne - mees on kohal ja tahab autot katsuda. Kuna ma paarutasin juba Subsikuga, siis võttis pisut aega autovahetus ja ka katsumine. Kuigi katsumine osutus positiivseks, ei jõudnud me ometi ARKi, need sulid panevad oma kunturi kell 4 kinni. Käisin kodanikul hotellis järel, sõites ajasime juttu ka ja tuli välja, et tegu oli puhta gentlemaniga - 20 aastat tagasi Soome kolinud Briti kodanikuga:D
ARKis kulus 15 minti, siis olid autol transiitnumbrid küljes, minul raha taskus ja me läksime lahku nagu laevad merel, mõlemad loodetavasti õnnelikud:)
     Et kõik ikka aru saaks, kui hea auto ma maha müüsin, siis eile helistasid nii vene poiss kui ämmale autot otsinud härra ja loomulikult jäid nad mõlemad pika ninaga. Mille üle nad väga kurvastasid.

    Pildil üritab gentleman iseenda käega ennast kägistada, sest avastas peale ostu armatuurlaualt tolmukübeme. Kõik lõppes siiski õnnelikult - käsi laskus taas roolirattale ja gentleman puhus tolmukübeme aknast välja.

Eesti film

"Klassikokkutulek" on film, mis kõnetab keskealisi ja üle keskea inimesi, minu kahekümnendates poeg liigitaks selle tõenäoliselt rämpsu hulka. Filmi on kokku kuhjatud terve plejaad keskealiste meeste muresid ja hirme, erinevaid tegevusi, kodusid, töökohti, perekondi, karaktereid. Esmapilgul võib tunduda, et tegu on lahja lurriga, aga järele mõeldes tunnen mina küll, et tegu oli äärmiselt tummise supiga, kus esindatud kogu skaala magusast  läilani, soolasest hapuni. Mehed olid küll karikatuursed, aga kurvalt. Naised olid skemaatilised, aga traagiliselt. Pandi palju matšot, tehti rumalat nalja, esines kontrollimatuid tunge ja tegevusi. Lõpuks kõik ikkagi laabus. Mehed mängisid hästi, naistele stsenaarium või režii paraku eriti võimalusi ei andnud.
Kes raputab pead ja teatab, et sellised asjad ei saa juhtuda - võin kinnitada, et juhtuvad ikka küll ja enamgi veel.Küll mitte klassikaaslastega, aga kursavendadega on pea üks-ühele läbi ja üle elatud täpselt samad situatsioonid, lollid naljad, totakad olukorrad. Ükskõik, kui korralik on hommikul portfelliga vehkides tööle tõttav pereisa või kui malbe võib tunduda ontlikult seelikuserva  sikutav pereema - meie ajudes on mingid lülitid või salasõnad, mis stimuleerituna mõnuainetest, adrenaliinist, heast sõnast, pilgust või puudutusest muudavad mehe kõndivaks spermapangaks ja korraliku koduperenaise pingul püksikummi lõdvaks, lausa olematuks. Ja usute või mitte - see toimib nii kahekümnestel, kolmekümnestel, isegi neljakümnestel, suureks üllatuseks veel ka viie-ja kuuekümnestel niimoodi!:P
     Minge vaatama! Alla neljakümne keelatud:P

Pildile on mahtunud kaks meie kursa neljast cum-laude lõpetanud poisist. Tütarlapsed olid muidugi kolmelised.  Taustal hallipäine dotsent X