Patau sündroom.
Mul
nagu oli naine ja nagu ei olnud ka. Kui Anjuta veel haiglapalatis
lamas, sain teda kenasti vaatamas käia, aga sünnituse lähenedes
määras arst ta millegipärast mehevaegusse – sünnitajate
ootepalat või mis iganes see oli, pidi olema steriilne, mehe lõhna
sinna ei lubatud. Läbi suletud akna ikka käemärkidega suhtlesime,
aknalingid olid ettenägelikult eest ära kruvitud, avada ei saanud.
Meditsiiniliste
näidustuste tõttu pidime valmis olema ka keisrilõikeks, aga
esialgu loodeti ja oodati loomulikku sünnitust. Õigel päeval,
tarvilisel kellaajal parkisin auto sünnitusmaja ette, hingasin
sügavalt sisse ning avasin välisukse. Südame põksudes riietusin
mingise kitlisse, pähe suruti mütsike ja jalga muidugi sinised
sussid. Anjuta pikutas sünnituseelses palatis ja oigas kumedalt.
Jalutasin rahutult edasi-tagasi, kuniks abikaasa käratas:
“Ei
siiberda mu silme ees, niigi virvendab!”
Sõnagi
lausumata hiilisin uksest välja ja tegin seal viis sammu sissepoole,
viis sammu väljapoole ning ilma plaksuta tagasi. Kõrv kikkis
kuulasin palatist kostvaid hääli, peale ühetoonilise ümina ja
paari minuti tagant kostvate oiete polnud midagi kuulda. Arst oli
minuga põgusalt vesteldes öelnud, et vajalik süst on tehtud, nüüd
peab lihtsalt ootama sünnitustegevuse algust. Äkki kuulsin mingit
rabelemist, ähkimist-puhkimist ja kohe ka tuttavalt ärevat häält:
“No
kus sa oled siis, kui sind vaja on?”
Tormasin
kitli hõlmade lehvides palatisse, Anjuta oli poolel teel vetsuni,
näost valge, silmad sähvimas. Neid silmi tundsin ma hästi.
“Ma
arvasin, et laps tuli, aga vist tuli midagi muud püksi,” hingeldas
naine. Talutasin ta vetsu, sikutasin püksid koos vedela ja paksuga
alla ning kasisin nagu oskasin. Kogu selle aja hoidis Anjuta mul
kramplikult käsivarrest kinni, hingeldas ja aeg-ajalt oiatas.
“Kas
kutsun kedagi?” uurisin murelikult.
“Nüüd
on vist küll aeg,” noogutas abikaasa murelikult. “Aita mind
tagasi voodisse, jälle pressib.”
Tormasin
koridori, õepostis oli õnneks tütarlaps täiesti kohal, rabistasin
talle, et naine kohe sünnitab. Neiuke naeratas mulle, tõusis
kergejalgselt ning lohutas:
“Sellises
vanuses ei ole algus lihtne, aga kui juba lahti on, siis tuleb
kiirelt ja kergelt.”
“Kiirelt
ja kergelt, jajahh!” mõtlesin murelikult ning jalutasin koridori
poole tagasi, kui pöörduksed lahti lahmasid ning juba tuttav arst
(kelle ma millegipärast Günekoloogiks olin ristinud) ning mingi
medvenna vurhvi noormees mind ennetades palatisse tormasid.
Anjuta
pikutas voodi kõrval põrandal, silmad poollahti ja ägises
vaikselt. Ma ei saanudki aru, kas ta oli teadvusel või mitte.
“Minust
jäi ta igatahes voodisse,” mõtlesin paanikas ja püüdsin üle
medvenna õla midagi näha.
“Minge
välja, te ei saa kuidagi aidata, lükkas medvend mind kergelt õlast.
“Raami ja kohe!”
Seisin
ukse taga nagu tola.
“Erakorraline!”
“Kutsuge
doktor Hinno!”
“Esimene
saal on kinni, valmistage teine ette!”
Kuigi
sahkerdamine ja hõiked tundusid mulle kaootilised, sain siiski aru,
et tegu oli meedikute jaoks standardolukorraga, milleks neil oskused
ja kogemus täiesti olemas.
Minuti
pärast veeres Anjuta minust mööda, näol mask ja kõrval
kiirkõnnil arst ning medvend. Kui pöörduksed kinni kõmatasid,
jalutas mu juurde õepostis istunud kena blondiin:
“Tahad
äkki tassikese kohvi?” küsis ta “sinale” üle minnes.
“Muretseda pole midagi, poole tunni pärast tehakse erakorraline
keiser ja ongi teil lapsuke käes! Mitmes see teil on juba?”
“Esimene,”
pobisesin millegipärast häbenedes.
“Esimene?”
imestas õde mind suurte silmadega vaadates. Ju ma olen siis tõesti
nii vana, mõtlesin.
“Ma
toon parem jahedat vett, meil on siin veeautomaat,” lohutas mind
medtöötaja ja kadus nurga taha.
Olin
kolmanda topsiga poole peale jõudnud, kui koridoriuksele ilmus üks
uus valgekittel:
“Anjuta?”
küsis too minult.
“Anjuta,”
vastasin ja kutsuva viipe peale lonkisin medtöötaja sabas koridori,
mille seinal olid erinevad sildid, mis viitasid operatsiooniblokile.
Jalad värisesid nagu tapale veetaval lambal. Paari minuti pärast
kästi mul mingi antiseptilise möginaga käsi pesta, kohe
küünarnukini, siis tõmmati kerge mask ette ja juhatati suure akna
juurde. Akna taga, teises ruumis, pikutas minu naine opilaual, suust
tolknemaks mingid torud, küünarveenis kanüül, kuhu tilk tilga
järel midagi tilkus.
Niiöelda
sünnitus käis kiiresti. Juba tuttava moega arst astus ligi, õde
ulatas instrumente, natuke sahmerdamist ja minu arust mõne sekundiga
oli laps käes. Seda märkasin, et keegi lõikas nabanööri läbi,
siis hakkas mul pea ringi käima ning seda märganud personal suunas
mu hellalt tõugates ukse kõrvale toolile.
“Kohe
saate last näha, teil on poeg” ütles maskiga tegelane mind
kuidagi kurvalt kiigates. “On nüüd parem?”
Hingasin
paar korda sisse-välja ning nägemissügavus taastus, adrenaliin
tulvas verre, tundsin nägu punetamas, veresooned laienesid, süda
pumpas ühtlaselt ja tugevalt ning oligi isa valmis lapsega
kohtumiseks.
Kohe
kõrvalruumis askeldas mitu medtegelast. Titt oli mingi lina sees,
liigutas, aga ei teinud häält. Vastsündinu pandi kaalule, nägu
oli krimpsus ja tavapärase lillakas-punase asemel kahvatu. Keegi
tegi imiku rinnal kahe näpuga õrnalt ringikujulisi liigutusi, teine
toppis mingi lohvi talle kurku ja imes. Seepeale hakkas vastsündinu
nõrgalt köhima, üritas kätega vehkida, need püüti kohe kinni ja
topiti lina alla ning siis kuulsin ma ka oma lapse häält. Tõsi,
see polnud nõudlik imikunutt, pigem vigin, aga häält ta tegi.
Tundus, et personal hingas kergendatult, aga last sisse mässides
ütles arst:
“Lapsel
on sünnišokk, kollasus ja mõni mure veel, aga peaasi, et elus.”
“Apgar
kaks,” kuulsin teise tegelase pominat ja samas märgiti kaal,
pikkus ja salapärane apgar mingisse formulari.
“Tahate
teda korraks sülle võtta, ema ju ei saa, ta on praegu ärkamistoas,”
küsis last süles hoidev õde.
Sirutasin
vaikides käed ja vaatasin katkendlikult nohisevat titte.
“Küll
sa terveks saad, minu poeg,” mõtlesin ja tundsin silmi ning
ninaalust märjaks minevat. Küll siin on ikka soe, arvasin.
Vastu
ööd kihutati mind haiglast minema, polnud seal tol ajal veel
perepalateid ega midagi. Tiksusin tasakesi kodu poole, keerasin
Sõpruse Statoili, võtsin sealt mingi vorstisaia ning paar
õllepurki. Peas kumises arsti hääl:
“...mõni
mure veel...”
Anjutast
ei mõelnud ma midagi, helistama ka ei hakanud – las toibub.
Jõudsin
koju, tegin koerale pai, vahetasin kiiruga riided ning kappasin
Ronniga kiire sörgitiiru. Süüa teha ei viitsinud, näsisin
hotdogi ning konsumeerisin paar õlut lisaks. Maja kõmises tühjalt
ja äkki sain aru, et tühi oli ka mu hing ja seda juba mitu aastat.
Millegipärast oli sel hetkel eriti vastumeelne tuua mõne päeva
pärast (nagu ma lootsin), siia majja minu naine ja vastsündinu.
Mure ja rahutus närisid hinge, vähkresin pea varahommikuni voodis,
kord suikudes, siis ehmunult ärkvele virgudes. Midagi oli valesti.
Ja
oligi. Järgmisel hommikul helistati haiglast ja paluti ennelõunal
läbi astuda.
Kutsuti
mind osakonnajuhataja kabinetti, paluti istet võtta, pakuti kohvigi.
Minuti pärast tuli eilsest tuttav lastearst ning veel keegi. See
veel keegi oli mingi jurist, selline kolmekümnene neiuke.
“Meil
on väga kahju,” alustas osakonnajuhataja, korvpallurikasvu kena
keskealine proua. “Kahjuks on teie laps tõsiste embrüonaalsete
arenguhäiretega, mida kahjuks me raseda jälgmisel ei osanud
aimata.”
Tundsin
külma higi voolamas, hetkega oli turi märg. Väliselt püüdsin
rahu säilitada. Hetke vaikinud, jätkas tohter:
“Paraku
pean ka tunnistama, et lootevee analüüsid on mingil hetkel läinud
vahetusse – teie lapse analüüsi vastus oli negatiivne, teine
patsient sai patoloogia hoiatuse, aga kui neil sündis terve laps, ei
osanud me oma viga kahtlustada.”
Lisaks
külmale higile voolasid mu peas külmad mõtted.
“Tapaks
selle muti ära. Hüppaks talle kallale ja kägistaks. Või viskaks
aknast välja. Ei, see ei sobi, kõigest kolmas korrus. “
“Kas
mu naine teab?” küsisin täiesti rahuliku ja kandva häälega.
Kaks
arsti ja üks jurist raputasid üksmeelselt päid.
“Tal
tekkis verejooks, pidasime paremaks organismi emotsioonidega mitte
koormata, hoiame teda kerge narkoosi all.”
Ohjad
haaras juristineiu:
“Teie
lapsel on Patau sündroom. See on kromosoomihäire, mida ei saa
kuidagi ära hoida, prognoosida ega ravida. Lapsel on hundikurk, kuus
sõrme ja varvast. Varbad naksame ära, need pole välja arenenud,
hundikurguga on tõsisem lugu, tuleb toita sondiga.”
Osakonnajuhataja tõusis oma
laua tagant, manööverdas end minu kõrvale diivanile istuma,
tundsin ta pealetükkivalt magusat parfüümi.
“Selle
diagnoosiga ei ela lapsed tavaliselt üle paari kuu. Pakume teile
lapse haiglasse jätmist, muidugi kui olete naisega asja arutanud.
Mõistame ka täiesti teie soovi meid kohtusse kaevata, selleks
olemegi kaasanud juristi vajalike formularide täitmiseks.”
Lükkasin
kena proua käe kõrvale ja tõusin püsti.
“Midagi
ei ole vaja,” teatasin seosetult. “Millises palatis mu naine on?”
“Ma
saadan teid,” hüppas nagu nirk püsti raviarst ja lohutavalt kätt
mu turjal hoides suunas mind uksest välja.
Anjuta
oli kohendatud poollamaskile, silmad olid kinni, haiglasärgi
kaelaaugust tolknes rangluuveeni torgatud kanüül. Aeglaselt pööras
naine oma pead sisenejate poole, avas silmad ning küsis keelega
huuli niisutades: “Last nägid?”
Tema
silmad vaatasid mind sama nõrgalt nagu kõlas ta hääl.
Astusin
voodi kõrvale, kohendasin tekki-patja ning toetasin end
ettevaatlikult istuma. Anjuta polnud ju rumal, isegi läbi
narkoosihämu ja möödunud valu ning vaeva sai naine aru, et midagi
on halvasti.
“Kallis,
mul pole häid uudiseid. Ka häid lahendusi pole,” ütlesin katkeva
häälega, püüdes mitte vaadata neisse kurnatud silmadesse,
suunates pilgu kuhugi kulmude vahele.
Seni
ukse juurest meid jälginud arst astus tasahilju välja ning pani
ukse kinni. Olime palatis kahekesi, aga ometi nii üksi.
Sõitsin
linnas sihitult ringi, diisel tuksus tasakesi, aga minu süda kappas
rahutult. Olin oodanud Anjuta uinumist, kui naine suikus, pakkus arst
mulle võimalust samas ööbida, aga ma keeldusin – ei suutnud.
Lihtsalt ei suutnud naisele toeks olla! Kuna koju ka minna ei
tahtnud, roolisin auto oma kodukõrtsi ette. Parkimiskohta oli raske
leida, tundus, et täna on tantsuõhtu, tümakat oli parklassegi
kuulda.
Viskasin
kiirelt kaks viina hinge alla, siis sain alles aru, et olin päev
otsa söömata hakkama saanud. Silme ees virvendas, kõht korises ja
pea oli tühi. Ettekandja-neiut ootamata astusin leti äärde ning
tellisin kaks karbonaadi.
“Kaks?”
küsis üle tuttava moega teenindaja ja kõõritas kahtlustavalt mu
laua poole, millel seisid vaid tühjad viinapitsid.
“Jah,
kaks!” noogutasin. “Ning kaks viina veel ja suur õlu lisaks.”
Kodu
polnud kaugel, võisin ameeriklase kõrtsi parklasse hommikut ootama
jätta küll.
Esimese
prae panin nahka nagu koer – kiirelt ja kadudeta, kahtlustavalt
ümberringi piiludes. Tasapisi oli pubi rahvast täis valgunud, bänd
sättis pille ja kiskus tantsuõhtuks.
“On
teil siin vaba?” kõlas äkki hele hääl. Tõstsin pilgu
poolekslõigutud lihatükilt ja märkasin kahte tütarlast, isegi
neiu oleks nende kohta palju öeldud. Vaatasin saalis ringi –
tõesti, ainult minu lauas olidki veel vabad toolid, kõrts oli
rahvast täis. Üritades hoiduda matsutamast pooleldi mälutud
karbonaadi kallal, noogutasin lihtsalt peaga. Tibinad sättisid end
istuma, kohendasid soenguid ning minust suuremat välja tegemata
kukkusid sädistama. Viskasin pilgu üle saali, baari suunas ja
lõpuks piki vetsukoridori – ühtegi kavaleripaari ei olnud näha.
“Ehh,
velled,” mõtles pea. Suu polnud sellise sugude jaotusega nõus
ning küsis hoopis:
“Mida
joote, tüdrukud?”
Tüdrukud
vaatasid itsitades otsa teineteisele, siis üle laua neist umbes kaks
korda vanemale pikemat sorti onkli-kollile ja mõne minuti pärast
oli laud täis suuremal hulgal nii söögi-kui joogikraami.
Ärkasin
öösel külmatunde peale. Pea muidugi lõhkus ja suu kuivas. Kui
üritasin voodist tõusta, et kööki veeklaasi järele minna,
komistasin millegi otsa. See miski tegi ägisevat häält ja üritas
eest ära liikuda. Siis sain aru, et ma polegi oma koduses voodis ja
tasapisi hakkas koos peas mürtsuva suure trummiga undama ka tuuba
või koguni fagott.
“Kuradi
persevest, millesse sa end nüüd mässinud oled?” kirusin ennast.
Koperdasin leige kraaniveega täidetud plasttopsi värisevas käes
hoides hotellitoa aknale ja nähes välisministeeriumi taga tuttavaid
vanalinna torne, hakkas trummiga turgutatud mälu tasapisi taastuma.
Süldibändi
tümakas ikka veel südamelihases, liikusid kui diapositiivid silme
eest läbi üksikud mälupildid:
Mina
tantsuplatsil kasatšokki vihtumas.
“Kes
oksendas?” küsib taksojuht.
Tuigerdan
hotelli fuajees, otsin lifti. Uksekaart ei tööta, sest üritan seda
tagurpidi lukku toppida.
Esimest
korda elus ei lähe mul kõvaks, tüdruk peab töötama nii suu kui
kätega, mis teda ilmselgelt sedavõrd väsitab, et kui mina härga
täis valgun, jääb tema magama.
Riideid
põrandalt kokku korjates leian kasutatud, kuid tühja kondoomi, mis
mind mingil põhjusel rõõmustab.
Ust
kinni tõmmates ma isegi ei vaata voodis nohiseva tundmatu tütarlapse
poole. Küll ta hakkama saab ka selle pettumusega.
Võtan
hotelli ees kliendi välja lasknud takso veel avali uksest kinni ja
ronin tagaistmele: “Sünnitusmajja!”
Seisame
parklas, juht teeb väljas suitsu. Ma ei taha minna.
Vargsi
taevast triibutav aovalgus ei tõota midagi head.
Pilt mu.ee lehelt