Saatus

 

Patau sündroom.

Mul nagu oli naine ja nagu ei olnud ka. Kui Anjuta veel haiglapalatis lamas, sain teda kenasti vaatamas käia, aga sünnituse lähenedes määras arst ta millegipärast mehevaegusse – sünnitajate ootepalat või mis iganes see oli, pidi olema steriilne, mehe lõhna sinna ei lubatud. Läbi suletud akna ikka käemärkidega suhtlesime, aknalingid olid ettenägelikult eest ära kruvitud, avada ei saanud.

Meditsiiniliste näidustuste tõttu pidime valmis olema ka keisrilõikeks, aga esialgu loodeti ja oodati loomulikku sünnitust. Õigel päeval, tarvilisel kellaajal parkisin auto sünnitusmaja ette, hingasin sügavalt sisse ning avasin välisukse. Südame põksudes riietusin mingise kitlisse, pähe suruti mütsike ja jalga muidugi sinised sussid. Anjuta pikutas sünnituseelses palatis ja oigas kumedalt. Jalutasin rahutult edasi-tagasi, kuniks abikaasa käratas:

“Ei siiberda mu silme ees, niigi virvendab!”

Sõnagi lausumata hiilisin uksest välja ja tegin seal viis sammu sissepoole, viis sammu väljapoole ning ilma plaksuta tagasi. Kõrv kikkis kuulasin palatist kostvaid hääli, peale ühetoonilise ümina ja paari minuti tagant kostvate oiete polnud midagi kuulda. Arst oli minuga põgusalt vesteldes öelnud, et vajalik süst on tehtud, nüüd peab lihtsalt ootama sünnitustegevuse algust. Äkki kuulsin mingit rabelemist, ähkimist-puhkimist ja kohe ka tuttavalt ärevat häält:

“No kus sa oled siis, kui sind vaja on?”

Tormasin kitli hõlmade lehvides palatisse, Anjuta oli poolel teel vetsuni, näost valge, silmad sähvimas. Neid silmi tundsin ma hästi.

“Ma arvasin, et laps tuli, aga vist tuli midagi muud püksi,” hingeldas naine. Talutasin ta vetsu, sikutasin püksid koos vedela ja paksuga alla ning kasisin nagu oskasin. Kogu selle aja hoidis Anjuta mul kramplikult käsivarrest kinni, hingeldas ja aeg-ajalt oiatas.

“Kas kutsun kedagi?” uurisin murelikult.

“Nüüd on vist küll aeg,” noogutas abikaasa murelikult. “Aita mind tagasi voodisse, jälle pressib.”

Tormasin koridori, õepostis oli õnneks tütarlaps täiesti kohal, rabistasin talle, et naine kohe sünnitab. Neiuke naeratas mulle, tõusis kergejalgselt ning lohutas:

“Sellises vanuses ei ole algus lihtne, aga kui juba lahti on, siis tuleb kiirelt ja kergelt.”

“Kiirelt ja kergelt, jajahh!” mõtlesin murelikult ning jalutasin koridori poole tagasi, kui pöörduksed lahti lahmasid ning juba tuttav arst (kelle ma millegipärast Günekoloogiks olin ristinud) ning mingi medvenna vurhvi noormees mind ennetades palatisse tormasid.

Anjuta pikutas voodi kõrval põrandal, silmad poollahti ja ägises vaikselt. Ma ei saanudki aru, kas ta oli teadvusel või mitte.

“Minust jäi ta igatahes voodisse,” mõtlesin paanikas ja püüdsin üle medvenna õla midagi näha.

“Minge välja, te ei saa kuidagi aidata, lükkas medvend mind kergelt õlast. “Raami ja kohe!”

Seisin ukse taga nagu tola.

“Erakorraline!”

“Kutsuge doktor Hinno!”

“Esimene saal on kinni, valmistage teine ette!”

Kuigi sahkerdamine ja hõiked tundusid mulle kaootilised, sain siiski aru, et tegu oli meedikute jaoks standardolukorraga, milleks neil oskused ja kogemus täiesti olemas.

Minuti pärast veeres Anjuta minust mööda, näol mask ja kõrval kiirkõnnil arst ning medvend. Kui pöörduksed kinni kõmatasid, jalutas mu juurde õepostis istunud kena blondiin:

“Tahad äkki tassikese kohvi?” küsis ta “sinale” üle minnes. “Muretseda pole midagi, poole tunni pärast tehakse erakorraline keiser ja ongi teil lapsuke käes! Mitmes see teil on juba?”

“Esimene,” pobisesin millegipärast häbenedes.

“Esimene?” imestas õde mind suurte silmadega vaadates. Ju ma olen siis tõesti nii vana, mõtlesin.

“Ma toon parem jahedat vett, meil on siin veeautomaat,” lohutas mind medtöötaja ja kadus nurga taha.

Olin kolmanda topsiga poole peale jõudnud, kui koridoriuksele ilmus üks uus valgekittel:

“Anjuta?” küsis too minult.

“Anjuta,” vastasin ja kutsuva viipe peale lonkisin medtöötaja sabas koridori, mille seinal olid erinevad sildid, mis viitasid operatsiooniblokile. Jalad värisesid nagu tapale veetaval lambal. Paari minuti pärast kästi mul mingi antiseptilise möginaga käsi pesta, kohe küünarnukini, siis tõmmati kerge mask ette ja juhatati suure akna juurde. Akna taga, teises ruumis, pikutas minu naine opilaual, suust tolknemaks mingid torud, küünarveenis kanüül, kuhu tilk tilga järel midagi tilkus.

Niiöelda sünnitus käis kiiresti. Juba tuttava moega arst astus ligi, õde ulatas instrumente, natuke sahmerdamist ja minu arust mõne sekundiga oli laps käes. Seda märkasin, et keegi lõikas nabanööri läbi, siis hakkas mul pea ringi käima ning seda märganud personal suunas mu hellalt tõugates ukse kõrvale toolile.

“Kohe saate last näha, teil on poeg” ütles maskiga tegelane mind kuidagi kurvalt kiigates. “On nüüd parem?”

Hingasin paar korda sisse-välja ning nägemissügavus taastus, adrenaliin tulvas verre, tundsin nägu punetamas, veresooned laienesid, süda pumpas ühtlaselt ja tugevalt ning oligi isa valmis lapsega kohtumiseks.

Kohe kõrvalruumis askeldas mitu medtegelast. Titt oli mingi lina sees, liigutas, aga ei teinud häält. Vastsündinu pandi kaalule, nägu oli krimpsus ja tavapärase lillakas-punase asemel kahvatu. Keegi tegi imiku rinnal kahe näpuga õrnalt ringikujulisi liigutusi, teine toppis mingi lohvi talle kurku ja imes. Seepeale hakkas vastsündinu nõrgalt köhima, üritas kätega vehkida, need püüti kohe kinni ja topiti lina alla ning siis kuulsin ma ka oma lapse häält. Tõsi, see polnud nõudlik imikunutt, pigem vigin, aga häält ta tegi. Tundus, et personal hingas kergendatult, aga last sisse mässides ütles arst:

“Lapsel on sünnišokk, kollasus ja mõni mure veel, aga peaasi, et elus.”

“Apgar kaks,” kuulsin teise tegelase pominat ja samas märgiti kaal, pikkus ja salapärane apgar mingisse formulari.

“Tahate teda korraks sülle võtta, ema ju ei saa, ta on praegu ärkamistoas,” küsis last süles hoidev õde.

Sirutasin vaikides käed ja vaatasin katkendlikult nohisevat titte.

“Küll sa terveks saad, minu poeg,” mõtlesin ja tundsin silmi ning ninaalust märjaks minevat. Küll siin on ikka soe, arvasin.

Vastu ööd kihutati mind haiglast minema, polnud seal tol ajal veel perepalateid ega midagi. Tiksusin tasakesi kodu poole, keerasin Sõpruse Statoili, võtsin sealt mingi vorstisaia ning paar õllepurki. Peas kumises arsti hääl:

“...mõni mure veel...”

Anjutast ei mõelnud ma midagi, helistama ka ei hakanud – las toibub.

Jõudsin koju, tegin koerale pai, vahetasin kiiruga riided ning kappasin Ronniga kiire sörgitiiru. Süüa teha ei viitsinud, näsisin hotdogi ning konsumeerisin paar õlut lisaks. Maja kõmises tühjalt ja äkki sain aru, et tühi oli ka mu hing ja seda juba mitu aastat. Millegipärast oli sel hetkel eriti vastumeelne tuua mõne päeva pärast (nagu ma lootsin), siia majja minu naine ja vastsündinu. Mure ja rahutus närisid hinge, vähkresin pea varahommikuni voodis, kord suikudes, siis ehmunult ärkvele virgudes. Midagi oli valesti.

Ja oligi. Järgmisel hommikul helistati haiglast ja paluti ennelõunal läbi astuda.

Kutsuti mind osakonnajuhataja kabinetti, paluti istet võtta, pakuti kohvigi. Minuti pärast tuli eilsest tuttav lastearst ning veel keegi. See veel keegi oli mingi jurist, selline kolmekümnene neiuke.

“Meil on väga kahju,” alustas osakonnajuhataja, korvpallurikasvu kena keskealine proua. “Kahjuks on teie laps tõsiste embrüonaalsete arenguhäiretega, mida kahjuks me raseda jälgmisel ei osanud aimata.”

Tundsin külma higi voolamas, hetkega oli turi märg. Väliselt püüdsin rahu säilitada. Hetke vaikinud, jätkas tohter:

“Paraku pean ka tunnistama, et lootevee analüüsid on mingil hetkel läinud vahetusse – teie lapse analüüsi vastus oli negatiivne, teine patsient sai patoloogia hoiatuse, aga kui neil sündis terve laps, ei osanud me oma viga kahtlustada.”

Lisaks külmale higile voolasid mu peas külmad mõtted.

“Tapaks selle muti ära. Hüppaks talle kallale ja kägistaks. Või viskaks aknast välja. Ei, see ei sobi, kõigest kolmas korrus. “

“Kas mu naine teab?” küsisin täiesti rahuliku ja kandva häälega.

Kaks arsti ja üks jurist raputasid üksmeelselt päid.

“Tal tekkis verejooks, pidasime paremaks organismi emotsioonidega mitte koormata, hoiame teda kerge narkoosi all.”

Ohjad haaras juristineiu:

“Teie lapsel on Patau sündroom. See on kromosoomihäire, mida ei saa kuidagi ära hoida, prognoosida ega ravida. Lapsel on hundikurk, kuus sõrme ja varvast. Varbad naksame ära, need pole välja arenenud, hundikurguga on tõsisem lugu, tuleb toita sondiga.”

Osakonnajuhataja tõusis oma laua tagant, manööverdas end minu kõrvale diivanile istuma, tundsin ta pealetükkivalt magusat parfüümi.

“Selle diagnoosiga ei ela lapsed tavaliselt üle paari kuu. Pakume teile lapse haiglasse jätmist, muidugi kui olete naisega asja arutanud. Mõistame ka täiesti teie soovi meid kohtusse kaevata, selleks olemegi kaasanud juristi vajalike formularide täitmiseks.”

Lükkasin kena proua käe kõrvale ja tõusin püsti.

“Midagi ei ole vaja,” teatasin seosetult. “Millises palatis mu naine on?”

“Ma saadan teid,” hüppas nagu nirk püsti raviarst ja lohutavalt kätt mu turjal hoides suunas mind uksest välja.

Anjuta oli kohendatud poollamaskile, silmad olid kinni, haiglasärgi kaelaaugust tolknes rangluuveeni torgatud kanüül. Aeglaselt pööras naine oma pead sisenejate poole, avas silmad ning küsis keelega huuli niisutades: “Last nägid?”

Tema silmad vaatasid mind sama nõrgalt nagu kõlas ta hääl.

Astusin voodi kõrvale, kohendasin tekki-patja ning toetasin end ettevaatlikult istuma. Anjuta polnud ju rumal, isegi läbi narkoosihämu ja möödunud valu ning vaeva sai naine aru, et midagi on halvasti.

“Kallis, mul pole häid uudiseid. Ka häid lahendusi pole,” ütlesin katkeva häälega, püüdes mitte vaadata neisse kurnatud silmadesse, suunates pilgu kuhugi kulmude vahele.

Seni ukse juurest meid jälginud arst astus tasahilju välja ning pani ukse kinni. Olime palatis kahekesi, aga ometi nii üksi.

Sõitsin linnas sihitult ringi, diisel tuksus tasakesi, aga minu süda kappas rahutult. Olin oodanud Anjuta uinumist, kui naine suikus, pakkus arst mulle võimalust samas ööbida, aga ma keeldusin – ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud naisele toeks olla! Kuna koju ka minna ei tahtnud, roolisin auto oma kodukõrtsi ette. Parkimiskohta oli raske leida, tundus, et täna on tantsuõhtu, tümakat oli parklassegi kuulda.

Viskasin kiirelt kaks viina hinge alla, siis sain alles aru, et olin päev otsa söömata hakkama saanud. Silme ees virvendas, kõht korises ja pea oli tühi. Ettekandja-neiut ootamata astusin leti äärde ning tellisin kaks karbonaadi.

“Kaks?” küsis üle tuttava moega teenindaja ja kõõritas kahtlustavalt mu laua poole, millel seisid vaid tühjad viinapitsid.

“Jah, kaks!” noogutasin. “Ning kaks viina veel ja suur õlu lisaks.”

Kodu polnud kaugel, võisin ameeriklase kõrtsi parklasse hommikut ootama jätta küll.

Esimese prae panin nahka nagu koer – kiirelt ja kadudeta, kahtlustavalt ümberringi piiludes. Tasapisi oli pubi rahvast täis valgunud, bänd sättis pille ja kiskus tantsuõhtuks.

“On teil siin vaba?” kõlas äkki hele hääl. Tõstsin pilgu poolekslõigutud lihatükilt ja märkasin kahte tütarlast, isegi neiu oleks nende kohta palju öeldud. Vaatasin saalis ringi – tõesti, ainult minu lauas olidki veel vabad toolid, kõrts oli rahvast täis. Üritades hoiduda matsutamast pooleldi mälutud karbonaadi kallal, noogutasin lihtsalt peaga. Tibinad sättisid end istuma, kohendasid soenguid ning minust suuremat välja tegemata kukkusid sädistama. Viskasin pilgu üle saali, baari suunas ja lõpuks piki vetsukoridori – ühtegi kavaleripaari ei olnud näha.

“Ehh, velled,” mõtles pea. Suu polnud sellise sugude jaotusega nõus ning küsis hoopis:

“Mida joote, tüdrukud?”

Tüdrukud vaatasid itsitades otsa teineteisele, siis üle laua neist umbes kaks korda vanemale pikemat sorti onkli-kollile ja mõne minuti pärast oli laud täis suuremal hulgal nii söögi-kui joogikraami.

Ärkasin öösel külmatunde peale. Pea muidugi lõhkus ja suu kuivas. Kui üritasin voodist tõusta, et kööki veeklaasi järele minna, komistasin millegi otsa. See miski tegi ägisevat häält ja üritas eest ära liikuda. Siis sain aru, et ma polegi oma koduses voodis ja tasapisi hakkas koos peas mürtsuva suure trummiga undama ka tuuba või koguni fagott.

“Kuradi persevest, millesse sa end nüüd mässinud oled?” kirusin ennast. Koperdasin leige kraaniveega täidetud plasttopsi värisevas käes hoides hotellitoa aknale ja nähes välisministeeriumi taga tuttavaid vanalinna torne, hakkas trummiga turgutatud mälu tasapisi taastuma.

Süldibändi tümakas ikka veel südamelihases, liikusid kui diapositiivid silme eest läbi üksikud mälupildid:

Mina tantsuplatsil kasatšokki vihtumas.

“Kes oksendas?” küsib taksojuht.

Tuigerdan hotelli fuajees, otsin lifti. Uksekaart ei tööta, sest üritan seda tagurpidi lukku toppida.

Esimest korda elus ei lähe mul kõvaks, tüdruk peab töötama nii suu kui kätega, mis teda ilmselgelt sedavõrd väsitab, et kui mina härga täis valgun, jääb tema magama.

Riideid põrandalt kokku korjates leian kasutatud, kuid tühja kondoomi, mis mind mingil põhjusel rõõmustab.

Ust kinni tõmmates ma isegi ei vaata voodis nohiseva tundmatu tütarlapse poole. Küll ta hakkama saab ka selle pettumusega.

Võtan hotelli ees kliendi välja lasknud takso veel avali uksest kinni ja ronin tagaistmele: “Sünnitusmajja!”

Seisame parklas, juht teeb väljas suitsu. Ma ei taha minna.

Vargsi taevast triibutav aovalgus ei tõota midagi head.

Pilt mu.ee lehelt