Seeniortšikid

  

 Selline tore pealkiri oli "Ekspressis" artiklil, mis kajastas nii-viiekümneste Hollika näitlejannade elu. No need ju puhta lapsukesed selle kõrval, mida mina täna kogesin. Jõlkusin alates Nõmme ülesõidust suunaga Vabaka poole piki Õie tänavat ühe vanema "Almera" sabas ja kirusin. Eessõitja liikus kiirusega 20...30 ja meie taha oli kogunenud terve tropp rahutuid, kes signaalitas, kes vilgutas tulesid. Mööda ei saanud, "Almera" sõitis keset teed.  Ka enne Vabaka foori ei õnnestunud mööda pressida, mõlemad keerasime paremale, Pärnu poole. Kui siis roheline süttis, oi seda pidu! "Almera" pööras tasa ja targu, sain kohe mööda ja paarisaja meetri pärast pöörasin "Comarketi" ette. Kohmerdasin autos kotti otsida ja kui autost välja ronisin, jõudis ka koperdaja kohale. Kohmerdasin veel aeglasemalt, et näha kesse tropp on. "Almera" parkis invakohale, invamärke autol ma küll ei märganud ja paari minuti pärast upitas end autost välja kahe kepi abil liikuv ca 90-aastane hallipäine ja krimpsus-kortsus tädi, kes kepitas ümber auto ja tõmbas kõrvalistmelt välja veel vanema ja hädisema vanamehe. Nii nad läksidki kolme kepiga kopsides poe poole. Suu kiskus naerule, heatahtlikule naerule. Siis tuligi meelde eile loetu - seeniortšikk missugune! Respekt!

Pildil muidugi vanaeit oma mehega.

Talvel ju veri ringi ei käi

....ütles Katariina Unt etenduses "Klaasist loomaaed" - seda muidugi läbi enda tegelaskuju Amanda Wingfieldi suu. Kui panna nädala sees nähtud kaks VAT Teatri etendust - "Gunn, Gunn...." ja "Loomaaed..." hinnanguteljele, siis esimene neist on ühes otsas ja teine kaugel-kauge teises otsas.
     Noored mängisid jube hästi, eriti noormees Karl, aga ka neiu Ester ja noormees Risto. Katariina millegipärast erilist muljet ei jätnud, minu arust mängis pisut üle. Aga küllap see oligi nii mõeldud, ta ju ise lavastas ka. Algul ehmatas etenduse minimalism  -  lavakujundus koosnes kahest kardinast ja kolmest traadist ning rekvisiite polnud üldse. Esimesed 15 minutit arvasin, et tegu on läbimänguga, aga vähemalt ajastukohased riided olid näitlejatel seljas. Huvitav oli see, et kuskil poole etenduse pealt (aga etendus oli kahetunnine, vaheajata) tajusin, et hoolimata tänapäevase virtuaalmaailma ja toonase kriisiaegse Ühendriikide valgusaastatelikust erinevusest, on ikkagi peresuhetesse samased kriisid sisse kirjutatud - kõik on kui klaasist loomaaed.

Pildil klaasist loomaaed, esiplaanil   ninasarvik. Pildi näppasin "Eesti Ekspressist", kust nemad selle näppasid, tõesti ei tea!

Näitemäng vanemaealistele

     Traditsiooniline teatriskäik poegadega viis seekord VAT Teatri väiksesse saalikesse - "Gunn, Gunn, vana..."
Täpselt selline see etendus oligi, et tahaks panna kolm punkti - kramplik, toores, klišeelik, isegi igavavõitu. Ei päästnud etendust ei Sukk, ei Oja. Kivastiku tekst osutas mu arust tema isiklikele läbielamistele (sellele oli ka kavalehes viidatud) ja meenutas vinguvat Sauterit.Viiekümnest nooremad kodanikud ei saa poolest tekstist midagi aru ja seepärast ehk nihelesidki. Noorem poeg kasutas etenduse iseloomustamiseks väljendit "väljakannatamatu".
     Kolme punkti kõrvale on panna kaks hüüumärki - meie ees istuvad mamslid kummutasid otse etenduse ajal korduvalt kommikarpi peidetud pudelit ja nende kõrval istuvad kaks nii seitsmekümnendates eite-taati embasid teineteist kogu etenduse aja. See viimane oligi tänase külastuse helgeim hetk.

    Pildil noor Gunn oma Milluga.

Antsoni esitlus

 

  Ega kultuuri pole kunagi palju! "Apollo" raamatuesitlusel olime kursavennaga algul kõige nooremad, pärast tuli noorrahvast juurde. Kunagised kuulsad spordihärjad ajasid valjuhäälselt juttu, kunagised kaunitarid lehvitasid lakka ja muigutasid musisid, publikum istus ja ootas, mida sel korral jagatakse. Peale kirjastaja ja kirjanikuhärra lühikest sõnavõttu hakkasidki kelner-poisid sebima. Ampsuleivad ja kihisev jook olid, igatahes!
    Raamatusse sain autorilt kribala ka ja esmase sirvimise muljed on positiivsed - go, Gunnar, go!

   Pildil loeb maailmakodanik Le Figaro´st spordiuudiseid, spordihärg vaatab lihtsalt pilta.

Bond, armunud Bond

  

   Veetsin pojaga tummise paartunni kinosaalis uut Bondi-filmi naudeldes. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kassad olid millegipärast suletud ja pileteid sai snäkk-baarist:D Samamoodi oli suletud popkornilett teisel korrusel ja poiss kihutas alla tarvikuid hankima. Saal oli kolmveerand-tühi, aga asjata - nii head bondikat ei mäletagi.  Ehk oli asi tüdrukus - ääretult kauni kehakujuga ja siredate säärte ning pehmete kintsudega oli too Dr. Swann! Pekske nüüd mind, üle keskea valget ja karvast heteromeest, pekske kohe valusasti, head naisõiguslased ja kurifeministid!
     Bond oli vaenlastega endiselt kuri, aga doktorisse armus paugupealt - ilmselt oli asi ikkagi kintsudes - aga ehk hoopis selles, et prantslannad ongi sellised....apetiitsed.  Pärast veel jalutasid käsikäes päikeseloojangusse!
      Tehniliselt suurepärane oli helikopteri-stseen. Bond oli muidugi kuulikindel - peale ränka peksasaamist polnud tal nähtavatel kohtadel ihul mitte ühtegi sinikat ja hingeldamata kandis ta paar minutit peale kismat tüdruku voodisse ja oli ka seal kahtlemata ääretult tubli!
     M ja Q olid muhedad, eriti muidugi tehnikageenius Q. Must Moneypenny mulle ei meeldinud - ju ma olen Connery aegses juhiabis kinni.
     Kurjamid ei jätnud mingit muljet, Bond sai neist ju mängeldes jagu!
     Kui esimesed Craigi filmid mulle ei meeldinud, siis tänase elamuse tulemusel hakkan kalduma sinnapoole, et minu senisele lemmikule, Conneryle, on tekkinud vääriline mantlipärija.

    Pildil apetiitne prantslanna Lea Seydoux. Bond ootab ukse taga.

La Tabla

Tallinn Restaurant Week rõõmustas sel aastal rekordarvu osalevate restoranidega - tervelt 57! Valisin Telliskivi asumist La Tabla nimelise koha Ladina-Ameerika köögiga. Kohakese köök asus kõigi einestajate vaateulatuses, kolm poissi ja üks onu askeldasid, pead märjad. Saal oli rahvast täis, kümmekond huvilist saadeti meie seal olles ukselt tagasi ja paluti tulla järgmisel korral. Menüü:
Trio
Värskelt tehtud guacamole, tomati salsa, oapüree koos omatehtud tortilla laastudega

Üsna külmaks jättev eelroog. Tortillad olid tuimad ja tomati salsa liiga vesine.

Ceviche
Valge marliini ceviche bataadipüreega

Suurepärane makrelli-laadne marinaadis kala! Hiljem lugesin, et toda Atlandi kala võrreldakse maitselt vasikalihaga. Mulle kui gurmee-ignorandile jättis küll pigem heeringa mulje. Bataadipüree oleks võinud ehk mitte nii magus olla.

Churrasco con chimichurri
Musta Anguse flank steak koos chimichurri, ahjukartulite, tsitruse-fenkoli-peedi-koriandri salatiga

No siin klappis absoluutselt kõik! Uskumatult hõrk liha (medium) , maitsesin eriti pisikeste ja õhukeste viilakatena.

Pasión de chocolate
Hõrk šokolaadikook maasika-kookoshelbe salsa ja rabarberimoosiga

Kõrvallaua prouale maitses rohkem kui mulle, aga midagi ette heita ka pole. Kohvi ei jaksanud võtta.

Lisaks manustasin pitsikese külmutatud klaasiga  Smirnoffi, kaaslane leppis pokaali  tummise veini ja kodumaise heleda õllega.

     Teenindus oli ehk isegi pisut pealetükkivaltki personaalne, sisseviskaja-laudapaigutaja vestles vabalt lisaks köögi-joogi küsimustele  ka muudel päevakajalistel teemadel.
     Järgmisel aastal oleks huvitav visiteerida mõnda valgete laualinadega restorani.

   Pildil liha, must angus. Aga ma oma taimetoitlasest tütrelt nüüd saan!