Eile vaatasin filmikanalilt Dickensi romaanil põhinevat filmi "Suured lootused" - jube huvitav oli. Lisaks heade näitlejate (Ralph Fiennes, Helena Bonham Carter, Robbie Coltrain) nauditavale teemakäsitlusele sain teada ka selle, miks peaks püüdlema gentlemani-seisuse poole. Vähemalt Dickensi ajal oli gentleman tegelane, kel polnud vaja kurnata end igapäeva-tööga - päevi sisustasid nauditavad hommikusöögid klubis, daamikeste tagaajamine, õhtused olengud lõbusate poissmeeste seltskonnas ja elusügavusest tiined vestlused mentoriga. Seiklusi oli muidugi ka.
Kui töölt saabunud abikaasale õhinal filmist rääkisin, arvas too, et mis mul puudu on - päeva alustuseks istun Veskis, naudin hommikut, vestlen sõpradega ilmaelust, hiljem teen veidi tööd, siis käin sügan endist minu ja praegust poja koera kõrva tagant, vajadusel poodlen ning siis koju kirjutama-lugema-filme vaatama. Ainult naisi ei tohi taga ajada. Ja ega pole vajadustki:)
Pildil saabub grupp gentlemane Veskisse, mina olen kepiga kodaniku varjus, portfellis arvelaud, tagavara-manisk ning "Parkeri" sulepea.
